Inimene – see olemine kõlab uhkelt ja suurelt, sest inimene suudab nii palju seda, mis näib olevat võimatu. Inimene jaksab ja pingutab ning talub – raskused kasvatavad tema iseloomu ja muskleid. Inimene on võimas siis, kui tal on selleks tundeks või kinnitavateks võimalusteks vahendid. Inimene on abitu siis, kui ta ei näe ega oma vajaminevaid võimalusi. Inimese saab tõsta kõrgusesse, kuid ka põrmustada hetkega – üks ja sama asi muudab inimesega seonduva – see on info ja sellega kaasnev tähelepanu.
Inimene kahvatab ja vihastab ja vaikib ja muutub alandlikuks siis, kui ta kohtub infoga – inimene reageerib vastu, ära, eemale, varjuvalt - sest see info edastab midagi olulist – see muudab/ see paljastab midagi. Inimene reageerib siis, kui ta enesele, oma tunnetega, toimunu ja osaks saava kohta infot edastab. Inimene tunneb tundeid, mis talle erinevaid sõnumeid edastavad – vaata ja kuula – see oli nii, see on nii ja sellest järeldub, et see saab olema nii.
Aeg-ajalt seisab inimene kohas - kus tuleb avalikuks seni varjatu - kus öeldakse välja seni vaikitu - kus muudetakse senini olnut - kus leiab aset vormistamiseni jõudmine – see on koht, kus inimesele edastatakse – tema ja tema tegude tagajärgede ja kellegi teisega seonduva kohta – oluline informatsioon. Inimesele pööratakse tähelepanu ja selle saatel öeldakse välja sõnad – Sina olid/ Sina tegid – Mina olin/ Mina tundsin/ Mina vajan ja Mina teen – siit vanal moel Mina enam edasi ei vali minna!
On inimesi, kellel on väga raske seista iseendana – olla ausalt – kuulata edastatut ja tunnistada tõeks ennast ja enese osa loos. Inimene, kellele selline olukord valmistab raskusi, on traumaatilise minevikuga laps, kellel on olemas ellujäämise ja toime tulemise mehhanismid. See on laps, kes on olnud käsitletav – temaga on manipuleeritud ja talle on valetatud – teda ja temaga seonduvat on väga karmil viisil muudetud ning kogu see protsess ja selle tulemus oli jäetud tema enese kanda – hoolimata sellest, et seal oli teisi, ei ole seal olnud teisi, kes oleksid näidanud välja enese osa selles loos.
Sellise kogemusega laps õpib valetama – see on tema isiklik valik. See laps õpib ennast varjama ja enese kohta moonutatud informatsiooni jagama – see on tema isiklik valik. See laps õpib ümbritsevas olevat ja talle edastavat informatsiooni vastu võtma läbi erinevate filtrite – see on tema isiklik valik. See laps õpib kasutama informatsiooni enese huvides – see on tema isiklik valik. See laps õpib vältima teiste inimeste informatsiooni ja omistama teisele enesele sobiv info – see on tema isiklik valik. See laps eelistab valet kohas, kus on olulise tõe teatavaks tegemise ja vastu võtmise koht ja aeg – see on tema isiklik valik.
See laps ei vali valet ja oma reaktsioone, iseenda või kellegi teise tuleviku ja osaks saavate tagajärgede pärast, vaid oleviku vältimise pärast – ta ei kannata temaga seonduvat informatsiooni edastavat tähelepanu välja. Siis, kui temale suunatud tähelepanu erineb tavapärasest või temale kuuluvast rollis olijale edastatavast – siis ta läheb omal moel lühisesse ja ta vajab kohta, kus ta on õigena – ta vajab koheselt seda tähelepanu, mis näitaks teda õigena. Temast endast ei piisa – tema seisab tähelepanu ees alasti ja abituna – seega vajab ta toimuvat muutvat rolli ja teis(t)e inimes(t)e tähelepanu sellele rollile.
Tähelepanu ümber suunamine annab talle võimaluse muuta enesega seonduvat informatsiooni – sel moel oskab ta muuta enese tundeid – kui vale info kaob, siis kaovad ära ka tunded, mis seda infot edastasid. Olin ohus – olen hoitud. Olin hüljatud – olen armastatud. Olin vale – olen õige. Jne.
Sina olid ja Sina tegid – sõnad on tõesed – inimene tõepoolest tegi ja ka tegelikult oli – inimesele on öeldud tõtt. Kuid, kui seni oli valetatud, kui seni oli tõde moonutatud, kui seni oli tõde eiratud ja inimesel oli olnud olemas ja kasutusel see, mida ja kuidas ta muidu ei oleks saanud, siis ta keeldub nõustumast ja enese/ teise kohta käivat tõde sel hetkel kehtivaks tõeks tunnistamast.
Ta ei ole nõus enese vastu käiva kohtuistungiga ja süüdlaseks nimetamisega – tema tahab olla ohver, keda säästetakse ja päästetakse temale keerulisest olukorrast ära. Sel hetkel ta ei mõtle, et kuidas saab olema ja kas saab olema – tema jaoks on tegemist kaalukausil oleva isikliku saatusega – ta ei taha kaotada ennast – ta ei taha olla senisest enesest ega teisest halvem – ta peab olema teisega ja senise enesega sama või sellest parem – selleks vajab ta rolli. Ta teeb samme, et kaasata teist rolle kasutavasse mängu ja juhtida sel moel tähelepanu käsil olevalt ära.
Kuid, kui inimene oli läinud üle piiride ja ei olnud arvestanud tegelikkusega – ta ei olnud arvestanud inimesega enese kõrval ja oli jätnud kõrvale isikliku vastutuse inimesena ja tegelikkuses ühendava rollis olijana - ning nüüd talle öeldakse toimunu välja ja tema, kui inimese, ette pannakse EI, siis ta saab aru, et rollide mäng enam ei kehti ja tal tuleb vastutus võtta selleks, et see olukord lahendada ja ühes edasi minna.
Siis see inimene, kellele vale ja tegelikkust vältivad ja vajadusi täitvad ja midagi asendavad/ muutvad rollid olid saanud päris elu osaks – siis tema jätkab samas vaimus – ta läheb sinna, kus tema saab enesele sobivates ja vajalikes rollides jätkata ning kus on olemas need inimesed, kes temaga, kui erinevate rollidega, nõustuvad ja kaasa mängivad.
Öeldakse, et see on uhkus, kui inimene läheb ära kohast ja inimese kõrvalt, kus oodatakse ja kes ootab seda, et ta võtaks ühes olemise ja ühes tehtu eest vastutuse – kui inimene keeldub arvestamast olemas oleva informatsiooniga ja edastamast enese tegelikkust – siis tegelikult ei ole see uhkus - see on isikliku vastutuse vältimine ja enese valimine, jättes kõrvale kõik selle, kes ja mis temaga ühes oli ja edasi võimalik oleks – see on EI ütlemine enese jaoks valele ja valedele.
See on otsus, mis jääb mõjutama ja kehtima aastateks ja kümneteks – see on otsus, mis muudab sellega seotud inimeste elusid ja neile osaks saamisi. See on otsus, mis muudab perekondi ja suguvõsasid – välditakse, kaotatakse ja laimatakse inimesi, kes ei ole õiged ja sobivad - nad ei ole, lihtsalt inimestena olles, õigetele rollidele partnerid. See on otsus, millega kaasnevad valed. See on otsus, millega seonduvalt luuakse, ära peidetust ja maha vaikitust, ümber minevaid teid ja mille tõttu räägitakse koos olles ilmast ja tervisest ning nendest, kes on valed, sest aus olemine ja tegelikkuse jagamine toob kaasa tagajärjed, mida ei ole hea kogeda.
See on olukord, milles inimeste vahele jäetud maad ja välja näidatav ei ole kooskõlas tegelikkusega – ei olda seal, kus ollakse – ollakse seal, kus ei seista. See on olukord, mis lõhub seda, mida ise ei ole loodud. Luues enesele sobivaid kooslusi ja nimetades ning teostades neid, kui tervikuid - jäetakse enesega seonduvast välja inimesed, kes tegelikkuses sinna kuuluvad – sel moel ühendab inimene ise ennast lahti sellest, kuhu ta kuulub – ta lahkub enese kohalt siis, kui ta ei vali seista teis(t)e inimes(t)e kõrval ja olla iseendana nähtaval.
Ühte rolli kaotades järgmise rolli valimine olukorras, kus tuleb võtta endaga seonduva eest vastutus, on vana mustri kordamine – see on Ohvriks olemise poole püüdlemise ja Süüdlaseks nimetamise vältimise mängus osalemine – selles tegevuses puudub teadlikkus iseenda, kui inimese, tegelike motiivide ja valikute kohta. On olemas vajadus ja on olemas sõltuvus ja on olemas pimedus.
Kuid, kui nüüd jätta kõrvale asendavad rollid ja kustutavad tegevused ning võtta vastu teadlikkus – ei ole ohvrit ega süüdlast, vaid on inimene, kes ületas kusagil ja milleski teise inimese/ millegi olulise piiri ja talle anti sellest teada – info edastati selleks, et anda talle võimalus taastada tasakaal – teha seda selleks, et koos edasi minna – siis selle jaoks tuleb tal ennast nähtavaks teha ja ise enda kohta käivat tõde tunnistada – olin tahtnud olla Ohver, sest keeldusin olemas Süüdlane - valisin endale rolle, sest ei tahtnud enese sammude eest vastutada. Inimene tunnistab – mina ise olin/ mina ise tegin/ mõistan teoga/ olemisega kaasnevat/ mina enam ei tee, sest tahan olla inimesena parem.
Inimene vältis seda kohta, kus tal tuli seista inimesena ja kuulda enese kohta käivaid sõnu, sest tema teel olid kogemused, kus sellised tõdede päevavalgele toomised ja temalt sammude tegemise ootused – olid tegelikkuses talle karistuse määramiseks ja temaga seonduvate muutuste teoks tegemiseks ette võetud aktid. Seal ja siis ei olnud antud talle võimalust kasvada ja õppida – seal oli määratud talle roll, mis kaotas tema, kui terviku.
Sel moel iseendaga kohtumist vältinud inimene oli kasvanud selliste inimestega ühes ja sellises keskkonnas, kus enesega seonduva parandamiseks vajaminev muutus tähendas rollide vahetust. Ainult roll andis võimaluse muuta endaga seonduvat – seega vahetati ja määrati rolle, kuid ei muudetud tegelikkust ega võetud vastutust ega oldud ausad.
Õigeid ja häid rolle oli selles keskkonnas piiratud arv ning kuna mängu tõeks saamiseks pidi keegi ka negatiivses rollis olema, siis tähendas ühes olemine konkurentsi ja ohtu – vajadusel ohverdati enesega ühes olija – tehti talle kambakas, kui too ise nõus ei olnud kandma seda rolli, mis Olulise Teise/ kõikide teiste tunded ja olemise paremale tasemele tõstis. Oli mõistmine, et ollakse ühes selleks, et teine või ise saaks olla enesele vajaminevas rollis – see oli teisest ja rollidest sõltuvuses olemine.
Inimesed olid peatanud isikliku kasvamise ja takistasid ka teisi samas olijaid seda tegemast – muutus ühes muutnuks ka teistega seonduvat – nad ei mõistnud, et teadlikkuse kasv ja ausus on lahendus – kui enam ei ole alateadlikke vajadusi ja neist tulenevaid sõltuvusi ning ollakse vastutuse võtnud ja toeks teisele - inimesena, siis tegelikkus muutub – ollakse võrdsed ja väärtused – kõik ja korraga. Koos ollakse selleks, et ühes kasvamine ühendab energia ja sel moel tõustakse kõrgemale ja suudetakse olla enam ja selle jaoks ei ole vaja, kedagi teist vähendada, sest enesega sama oleva ühe vähendamine vähendab samal ajal kõiki neid, kes kuuluvad alguse ühte.
Tõde edastav info ei tähenda, et inimene oleks Ohver või Kaotaja või Süüdlane või Vale – ta ei ole roll, vaid keegi see, kelle osaks saab, millegi kaotus siis, kui leiab aset - millegi/ kellegi/ tema enda kohta käiva info edastamine/ teada saamine.
Iga aus info on selgus ja võimalus – enam ei ole segadust – see info on vajaminev selleks, et ise enesele oma samme valida – Maailm sai selged piirid ja sisu – enam ei komista ega astu tühjusesse, enam ei põrka vastu ega jää ette – on selge teadmine, kuidas on ja kus on ja mis on ning kes ja miks endaga ühes on.
Tunded, mis edastavad info, toovad kaasa emotsionaalse seisundi – on petetud olemine ja on isikliku kaotuse kogemine – mina enam ei ole, minul enam ei ole, mina enam ei saa – kaotus tundub traagilisena, sest veel puudub teadmine selle kohta, mis ja kuidas saab olema – ei ole kinnitust, et olema saav on parem. Seega kisub meel tagasi möödunusse ja aju otsib lahendusi, kuidas taastada möödunu või korvata see. See, kui enam ei ole ja enam ei saa, tundub ebanormaalsena – puudub mõistmine, et ka muutunud Maailm tähendab normaalsust ja ehk eelnev reaalsus ei olnudki tegelikult enese normaalsus.
See on infoga kohanemine – sel moel toimub kõndimine möödunust olevasse ja iseenda tasakaalustamine – see on loomulik ja olulise infoga kaasnev protsess – sellesse ei pea, kui seisundisse ja puuduva rolli otsimisse, kinni jääma. Kinni jäämine on see, kui inimesel teda ennast enam ei ole - inimest takistab edasi minemast ja olukorraga kohanemast see, kui inimesel puudub enese jaoks vajalik roll – see, kellena ta edasi olla ja astuda saab.
Ohvri roll on sageli see, mis sellises olukorras oleva inimese välja päästab – Ohver saab toetuda teistele ja ka temaga seonduva põhjuseks on keegi teine – see vabastab teda enesega seonduvast vastutusest – tema tunded muutuvad ja leiavad teise suuna. Sel moel käituda harjunud inimesel on raske olukorras, kus teda nimetatakse süüdi olevaks – tegelikkuses - millegi põhjuseks/ põhjustajaks ja selle eest vastutajaks.
Inimene, kes kasutab Ohvriks olemise lahendust, nimetab vastutusele osutamise süüdistamiseks - sel moel annab ta enese kohta info edastajale teada enese otsusest - tegelikkuses ta ei taha olla süüdi, sest süüdlasel puuduvad tavapärased abivahendid ja võimalused – süüdi olijal tuleb leida endale teine roll või suuta olla ja hakkama saada iseendana – kuid Ohvriks olemist kasutav inimene ei ole õppinud seda tegema - ta ei ole õppinud kõigi oma tegude ja olemiste eest vastutust võtma.
Inimene saab endale öelda tõe - Saan ikka, olen edasi ikka – mina ise ei kadunud kuhugi – mina ise astusin edasi ja kasvasin välja – see tähendabki, et vana enam ei ole ja möödunut tagasi ei saa – mina ise olen selle seljataha jätnud. Vanad ja väiksed ei ole ainult riided ja igavatena ei tundu ainult mänguasjad – läbi on saanud ja väikseks on jäänud ka inimsuhted ja seltskonnad – laps kasvab edasi ja välja sellest, mis muutumatuna püsib. Tema ei ole enam ja ainult see, kes, milline ja kuidas ta oli.
Vana ja kulunud mänguasja võib ja saab alles jätta, et vahel seda välja võtta ja vaadata või see edasi anda – on mälestustega seotud ese ja elu jätkub. Kitsaks jäänud suhteid ei ole mõistlik samal moel säilitada – need piiravad ja takistavad – need vähendavad ennast, kui inimest, sest neis tuleb leppida enese vähendamisega või siis seda ise teha, et kellegi teise poolt paika pandud ja enda poolt teostatud raamidesse ja reeglitesse ennast ära mahutada. Sellised suhted on jäänud möödunusse, sest neis puudub seotus reaalsusega – neis puudub reaalne kasv ja elu inimesena.
Elutus suhtes ei kõnnita ega kasvata ühes ega teisega arvestavalt - seal ja sealses on teine või ollakse ise see, kes on oma kohalolemise lõpetanud või kasvamise peatanud ning keeldub arvestamast infoga, mis olevat muudaks/ ennast muudaks/ enesega seonduvat muudaks.
Mänguasi ei muutu oma olemuselt ega vaheta algset eesmärki ka siis, kui ta kulub ja vananeb – see jääb sama näoliseks ja sisuliseks. Vana lelu või abivahendi peale ei ole mõtet solvuda ega viha pidada - kui inimene on ise kõndima õppinud, siis ei ole talle käimisel tuge vaja - kui inimene on rattaga sõitma õppinud, siis ei ole talle abirattaid vaja - kui inimene on kasvanud ja enese eest vastutuse võtnud, siis ei vaja ta aseaineid ega samalaadseid – temale on elu, selle eheduses, avatud.
Armastust ei ole seal, kus selle eest tasu küsitakse, seda mängitakse ja see näib – armastus ja vabadus on seal, kus inimese kasvamine inimesena on võimalik ja see ei lõhu olevat ära ega põhjusta sõda, milles takistatakse ise olemist – armastus ei piira – see toetab kasvu – armastus mõistab, et inimene ei seisa paigal ega jää samaks – valgus ja teadmised on vabadus – möödunus sai ja võis olla ühte ja teist - inimesega seonduvat ja inimest näitab see, kuidas ja millisena ta valib olla ja teha siis, kui talle avaneb uus mõistmine ja talle edastatakse info, mis annab talle võimaluse kasvada, enesele kitsaks jäänud, enese möödunust välja.
Kas mina teen/ tegin õigesti, kas ma valin/ valisin õigel moel – vaja on kinnitavat ja toetavat info – sest on kahtlus, kõhklus, hirm – sest ei ole üle kinnitust – vanad mänguasjad ja aseained tunduvad turvalisemad siis, kui on tahe möödunut alles hoida ja enesega kaasa võtta, kuid see on võimatu, sest see mis on väikseks jäänud ja, millest on juba välja kasvatud, siis see ei ole enam vajalik ja see on mõttetu, sest seal ja selles ei ole võimalik olla ja kasvada oleva aja iseendana.
Sel moel jäävad seljataha kunagised liivakastid ja nukumajad. Enese tee tundub hirmutav ja üksinda olemine – seda see ongi, sest mitte kellegi sammud ei ole veel sellel astunud ega sellele jälgi jätnud – see ongi enese moodi teekond, millel astudes enese elu saab loodud enese viisil.
Marianne
08.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar