esmaspäev, 24. veebruar 2025

Enese jalgade otsa komistamine I - Muiduleivasööja

 


Ka möödunus oli aeg, mil elasin seal, kuhu suurlinna tuled valgust ei andnud. Selleks, et ennast möödunus turvalisemalt tunda ja ennetavaid hoiatusi kuulda, sai võetud koerad – nad olid omad ja olulised, kuid nende olemas olemisel oli eesmärk – nad ei olnud süle- ega toakoerad – nendega sai jalutamas käidud, kuid nende põhiline koht oli olla kodus, elada õues ja kuudis – nad pidid valvama ja hoiatama ja hirmutama.

Loomulikult sai neist normaalsus – harjumuspärasus, mis ei olnud küsimusi tekitav, et kas ikka ja miks edasi – see kestis senikaua, kuni neil oli oma ülesanne täita. Kolimisega, teisele poole lahte, olukord muutus – senine eesmärk kadus ära – enam ei olnud vaja valvata, pigem oli tüli sellest, et nad märku andsid ja ennast meelde tuletasid. Enam ei olnud endist ümbrust ega vabadust – ei olnud põlde ümber, et lahti olla ega metsa, mis varjaks – nad olid endiselt olemas, kuid justkui üle.

Ega ma siis sellest aru saanud, et miks ja kuidas – ma ei mõistnud muutust olevas – jätkasime koos elamist ja olemist – samal moel nagu vanasti – meie toas ja nemad õues – mõlemaga sai jalutamas käidud, kuid enamaks ei olnud harjumust – nad ei saanud vabalt ringi lipata, sest elasime asula keskel – nemad veetsid oma aeg aedikus – enam nad ei pidanud ketis olema – nad said lihtsalt olla – minul säilis kohtustus süüa anda ja aedikut koristada ja kõndima viia.

Kaaru ja Täpi ei olnud väärtusetud ega halvad koerad – sama ei olnud ka neile eelnenud Tess, Kutsa ja Karu – nende kõikide elukäik sõltus minu valikutest, võimalustest, oskustest ja mõistmistest ning nendega seotud põhjustest – ma ei olnud maailma parim koeraomanik ja alles nüüd ma mõistan, kui suur oli tegelikult nende võtmise ja kasvatamisega kaasnev vastutus, millega ma ei arvestanud ja, mille üle ma ei mõelnud – tol ajal oli koertega seonduv elu teistsugune, kui tänases ajas.

Seal ja siis ei ole enam nüüd – olen enda jaoks selgeks mõelnud, et nüüd ma enam koera ei võta – ei ole põhjust ega eesmärki ning on teadmine, et see on väga suur vastutus ja tõeliselt pikaajaline kohustus – kõike ei saa ette näha.

Nüüd, kui lapsepõlvega seotud lugusid harutan, sain aru, et minuga oli samamoodi nagu nende koertega – minu tulek oli seotud ülesandega, mis ei saanud täidetud ja seega osutusin ma kasutuks – muiduleivasööjaks, kelle eest pidi hoolitsema, kuid kes vastu ei andnud – olin see, kellega pidi tegelema ja arvestama, kuid keda ei vajatud.

Ema ei mõtestanud ennast ja olukorda ringi ega näinud minus enamat – minust sai kohustus, mida tuli taluda – kuna ema oma head nime veel enam ära ei tahtnud määrida, siis ära mind anda ei saanud, kuid mind sai ära saata ja seega ma viibisin enamus ajast seal, kuhu mind oli võimalik paigutada.

Olin vajalik siis, kui mind sai põhjuseks nimetada ning ka siis, kui minule sai jätta vastutuse, mis ei olnud minu oma – püsivamalt jäingi koju siis, kui osutusin kasulikuks. Minu aju tegi huvitava triki - kui ema jättis, minust kümme aastat noorema vennaga seonduvalt, minu kanda sellises ulatuses ülesanded, mis ei kuulunud, minu arust, minule, kui õele, ja kasutas seejuures selliseid „põhjendusi”, mis andsid teada, et olen kohustatud ja valikuvõimalusi ei ole ning sain karmilt karistada, kui piisavalt hästi venna järgi ei vaadanud ja sellel tagajärjed olid – Õe roll vahetus Ema rolli vastu. 

Ühest hetkest ma enam ei valinud ega ka teadnudki, mida tähendab olla õde – olin ema ülesannetega laps, kes proovis olla tegelikust emast parem - püüdsin käia ema sõnade järgi ja olla kooskõlas enese tõekspidamistega, kuid samas kasutasin alateadlikult temalt ülevõetud mustreid ning teadsin, et kannan ebaõiglast kohustust, millest vabaks ei saa - ajas sai sellest harjumus - ma ei teinud iseendal ja oma erinevatel rollidel vahet - kõik oli üks mina.

Vanema, kui inimese, valikud ei ole lapse vastutada – laps ei ole neid endale valinud, küsinud, olema loonud ega nendega nõustunud ega pea neid alles hoidma – temal tuleb nendega kohaneda ja nendega ühes elada – kuid laps ei pea taluma ega päästma vanemat, kes ei taha või ei suuda või ei oska oma elamise raskusega ise toime tulla – lapsel ei ole ressursse ega oskusi, et olukorda lahendada – laps, võttes endale vastutaja rolli, ei saa elada vanema elu, sest Ema/ Isa on roll, mille inimene ise on endale valinud – olles vanema rolli täitja ei saa laps olla Laps ega ka iseendana, kui inimesena – ta seisab süsteemis vale koha peal - temaga seonduvalt on vale info kasutusel.

Vanemal on kohustus mõista, et tema saab küsida ja otsida abi ning paluda enesele, kui inimesele, toetust, kuid tal ei ole õigust nõuda, et laps teeks vanema valiku enese omaks – laps ei valinud seda, kus ja kellega vanem elab, millal ta lapse(d) saab, missugused on vanem oskused ja motivatsioon ning väärtushinnangud ega ka seda, milline on vanema isiklik tundehügieen ja kuidas tema ise ennast näeb ja nimetab – kas vanem mõistab ennast inimesena ja näeb enese tagajärgi või vajab ta rolli, et püüda vajaminevat tähelepanu ja vältida valet tähelepanemist selleks, et vältida vastutust.

Enesest mitteteadlik ja enesega seonduva eest vastutust vältiv vanem kasutab manipuleerimise tehnikat – kui tema valikutel on tagajärjed ning ta väsib/ enam ei taha/ ei saa – siis ta otsib endale väljundit – selline vanem otsib endale põhjust, mille alusel ennast välja elada ja ta vajab sihtmärki, kelle pihta vallanduda.

Abi on käe ulatuses – laps annab võimaluse – laps teeb ühte ja teist, laps käitub ühel ja teisel moel, laps ei kuuletu ega mõista – kõik see ärritab ja osutab, sest laps osutub valeks – ta ei lase vanemal hingata ega vaba olla.

Selle jama, mis oli vanema sees olemas ja ajas lisandub, saab lapsega seostada – last saab käsitleda – „valena” väljenduva lapse osaks saab viha, agressiivsus, halvustamine, maha tegemine, pilkamine, arvustamine – vanem käib välja fakte, miks, mil moel ja kuidas on laps vale – see on tõestus, et vanem peab taluma ülekohut ja tema raskustel on olemas põhjus.

Infoga manipuleeriv vanem kasutab salvavaid vihjeid ja otse ütlemisi, mille eesmärk on suunata last olema sel moel, et vanemal oleks ennast hea kogeda – laps saab suunised, kuidas on vale ja mil moel on õige olemine. Laps saab kuulda, et vanem PEAB ja EI SAA tema pärast – käsitlemist kogenud laps õpib läbi isiklike kogemuste ja seejärel juba usub, et tema on vastutav vanemaga seonduva eest – laps õpib nägema eneses põhjust, miks ja kuidas vanema poolt valitud, lapse vastu ja lapsega seonduva otsustamisel kasutatud, väljendused ja tehnikad on õiged ja lubatud.

Selle tagajärjeks oli suunatud süü tundimine – Mina rikkusin oma ema elu ära! - see väide on vale – mina ei rikkunud ära – minu ema valis omaenese elu sel moel näidata ja näha ning mind enese valikute eest vastutama panna. Jah, mina andsin enese osa temaga seonduvale, kuid tema oli täiskasvanud inimene, kes tegi oma valiku ja kelle vastutada jäid enese tagajärjed - inimene maksab isiklike kogemustega kinni selle, mille tema ise enesele valis ja millega ta koos valib olla - kuid seda hinda nõudis ta minult - info moonutamist kasutades tõestas ta selle minu poolt põhjustatuna olevat.

Meie ühised aastad olid ka minu aastad – need olid ka minu jaoks olulise tähtsusega aastad – ka mina ei saanud neid enam tagasi ega uuel moel läbida ega teistsugust lahendust endale anda – minul ei olnud võimalust, et olemas olnud ema tagasi saata ja seejärel uus valida.

Tänases tean, et mina elasin kõik need 51 ühist aastat vales – ma olin ja elasin koos valedel alustel ja vales läheduses. Uskusin, et minul ja minu jaoks oli olemas see, mida tegelikkuses ei olnud – näiv olemas olemine oli tähendanud võimalust, et saan kogeda – saingi – sain kogeda ühte ja teist, kuid enese jaoks olulistel hetkedel kogesin ära tõukamist, varjatud ja salatud piiride vastu komistamist ning valeks nimetamist – ema, inimesena, ei seisnud minu kõrval ega minuga samas – tema ei teinud ennast nähtavaks - ta kadus siis, kui käe tema järele sirutasin.

Ema ei talunud ega valinud mind inimesena enese ellu – minu tulekul oli olnud eesmärk – minule oli antud osa tema poolt valitud mängus – kuid mina ei tulnud ega elanud rollis olevana, vaid iseendana – segaduses oleva iseendana, sest mind koheldi erinevates rollides olijana – ikka põhjusena, et miks ema ei saa, vaid peab ja temal ei ole ega tema saanud - mind nähti ja näidati rollides olijana, kuid ei kunagi inimesena - kellel on õigus iseendale ja iseendana olemisele ning kes on teistega sama. 

Sama olin ma nendega, kes süües matsutasid/ klõnksuga vett jõid ja alkoholiga piiri ei pidanud (ma ei joo ega ole kunagi purjus olnud) ja ka sigadega ja nendega, kes ema ei austanud ja nendega, kellele ajuloputus oli tehtud jne.

Ema ei teinud rahu iseendaga ja sellest tulenevalt ta ei tahtnud näha, et minul olid olemas ja kasutada võimalused, mida temal ei olnud – kohas, kus mina nägin last, kes vajas tuge ja hoidmist ning minus ärkas instinkt päriselt kaitsta ja nähtavalt kõrval olla – koges ema vastumeelsust ja viha ning kasutas halvustamist, et tõugata mind ära – ta ei andnud seda, millest oli ise ilma jäänud – andes jäänuks temale vähem – mina ei kaotanud ega jäänud minule vähem siis, kui seisin oma lapse kõrvale või teda kaitstes – minul oli võimalus ja mina tegin selle teoks - see oli loomulik samm.

Ema oli ja jäi alatiseks rollides avaldujaks - ta rääkis endast, kui Lapsest ja Emast ja Ohvrist – ta ei istunud maha ega avanud ega näidanud ennast inimesena - ta ei rääkinud endast, kui inimesest ega palunud toetust või otsinud mõistmist - ta sulgus ning astus viha, pilkamise, negatiivsuse ja sarkastilise naeratusega vastu siis, kui oli võimalus või leidus põhjust vaadata otsa iseendale ja oma valikutele. 

Ema ei vabandanud mitte kunagi mitte ühegi oma vägivaldse ja vähendava teo ja sõna ja valiku eest ning välja öeldud vale pärast ning oli tavaline, et ta kasutas infot, et näidata kedagi valena - kuidas just see too oli temale liiga teinud ja tema oli pidanud kannatama, kuigi tema enese ausus ja vastutuse võtmine oleksid olukorda vältinud ja teisena aidanud lahendada - mitte keegi ei olnud "püha" peale tema enda - kõik said osutuda valeks siis, kui tema ise ei valinud näha ennast - iseenda sammude astujana ja jälgede autorina.

Inimene vastutab kõikide oma sammude eest - inimene on iga oma rolli põhi ja tegelik olemus. See inimene, kes valis endale minu Ema rolli, valis selle sammu inimesena - seesama inimene koges selles, rollisuhtes olles, erinevate rollide konflikte ja isiklikku vastuolu iseendaga. See kõik oli tema isiklik inimesena kasvamise teekond - tema draama ja etendus - see ei olnud minu vastutus - mina olin kaasteeline - võimalus õppida, et kasvada edasi.


Marianne

24.02.2024.a


Kommentaare ei ole: