Inimene, kes enam ei jaksa – inimene, kes enam ei mahuta – inimene, kes seisab kõige olulise möödunuks saava piiril – teeb automaatse liigutuse – ta paneb käed silmadele, ta vajutab käed kõrvadele, ta tõstab käed suu ette – ta tõmbab endale tekki üle pea ja poeb pimeduse ning vaikuse rüppe – mina ei kuule, mina ei näe, mina ei räägi – mina olen tasa – mina ei koge ja mina ei saa, sest mind ei ole.
Inimene teeb sel moel siis, kui ta on saanud midagi olulist teada – tema osaks on saanud kogemus, mis edastab tõde, temaga seonduva kohta. Kuna tõest ei saa enam mööda vaadata ja ka tema ise enam ei vali sellest ümber minna, siis on inimeses ärevus - on hirm, on ehmatus – on uskumatus – kas see ongi kõik - kas rohkem enam ei olegi ega mitte midagi jäägi alles.
Kui enese tegelikkus koputab uksele ja lõpuks näib, et peabki nõustuma sellega, mis ja kuidas kehtib, siis inimene otsib lootust ja lahendust – tema leiab selle – tal on olemas info, mis annab talle usu ja hoiab jalge all pidavat pinda - inimene keskendub sellele teadmisele ja see aitab tal pinnal püsida.
Siis, kui laps on väike ja tema elu ei ole hea või tal tuleb sageli seista üksinda siis, kui tema tunneb hirmu või ta peab sageli olema tugevam ja suurem iseendast, siis on tal olemas midagi sellist, mis püsib temaga ja annab talle väiksema ja vaiksema Maailma enese ümber – sel moel annab ta endale koha, mis on tema jaoks turvaline ega muutu.
Raskuse hetkel sirutub lapse käsi ja meel selle Minu Oma järele - tema kõrval on mängukaru - tema suus on lutt/ sõrm – tema käes on raamat/ tema enese teine käsi - ta püüab pilguga lambivalgust – ta kujutab ette pilte ja lugusid – ta ümiseb viisikest – need kõik on tema jaoks turvalist Maailma väljajoonistavad piirid ja seda paika panevad piiripostid.
Enesele olulised ja käepärased vigurid on olemas ja paigale asetatud - see on alateadlik turvatunde tagamine enese alguse aegade võtmete läbi. Need vigurid on nähtaval ja kõrval – nemad olid ja on lapsega koos – omal moel nad jäävad temaga alatiseks. See inimene, kellel on olnud segane ja häiritud lapsepõlv, kes on pidanud pikalt asuma väljaspool enese jaoks turvalist keskkonda ja, kelle jaoks on puudu jäänud sellest, mis enese oma – see inimene vajab nähtavat ja käega katsutavat paika pidavust ja paigal püsimist.
See tähendab, et ta vajab endaga ühte enese jaoks olulisi vigureid ka siis, kui need ei olnud möödunus või ei ole ka olevas head. Senikaua, kuni on olemas ilma turvatundeta laps - peavad tema elus olema ja osalema need, kes olid tema lapsepõlves tema jaoks olulised turvatunde andjad/ kättesaadavad aseained – kui nad olid/ on vajadusel nähtaval ja käepärast, siis tema, kui laps, usub, et tema Maailm püsib alles, kui selle nähtavaks tegemise jaoks vajalikud piiripostid on paigas.
See on endale kaitset ja turvatunnet vajava lapse vajadus – tema püsib alles ja tuleb toime siis, kui on olemas see miski/ keegi Oluline Teine, kes sellise olemise tagab. Tõde - lapse turvatundeta olemise ja valusad kogemused põhjustas keskkond, milles ta elas ja inimesed, kellega ühes ta elas/ koos oli – tema enese ema/ isa/ teised lähisugulased/ teised täiskasvanud/ kasvukeskkond tagasid selle, et ta ei tundnud ennast turvaliselt ja hoitult. Just nimelt need samad inimesed tegid ja kohad tagasid selle, et temal puudus enese jaoks vajalik turvatunne.
Laps võib ja saab endale valetada ning nõustuda valedega, mis käibel – ta teeb seda siis, kui ta ei ole veel kõiges ise ja sõltub. Sõltudes, Olulisest Teisest, ta valetab endale kohtades ja inimestega ühes – ta teeb valusad lood söödavaks - ta otsib võimalusi, kuidas kompenseerida endale see, mis teeb talle haiget ja vähendab teda. Ta teeb head tööd – ta usub enese ja teiste valesid – tema on neist sõltuv.
Kuni inimene ise veel ei vali astuda, enese jaoks valest, ära ja välja, siis seni elab ta lõhestununa – enese sisimas ta teab, et tegemist on valega, kuid ta püüab seda tõeks teha ja enese jaoks vajalikul moel näha – kuid, kui ta ka ütleb, et tõde seisab teisal ja temale valetatakse, siis talle väidetakse, et tema ise ei saa asjadest aru ja seega ta valetab ning laimab teisi.
See on olukord, milles kõik on juba ammu nähtavaks tehtud, kuid seda ei tunnistata sellisena nagu see on - mõlema poole aus samm kohtab teise poolset valeks tunnistamist - üks ei taha kaotada lootust, et tema ikkagi osutub oluliseks ja ta saab läheduse, mida vajab - kuid teine ei taha, tagajärgede vältimiseks, välja näidata enese tegelikkust. Mõlemad täidavad oma osi ja mäng jätkub seni, kuni oodatakse lõplikku, selget ja ühest tõde.
See on võimetus oma Maailma üheks teha – see on otsustamatus – inimene ei võta iseenda ja endaga seonduva eest vastutust. Ta ei suuda teha teoks oma sammu ega näidata ennast välja - Kuidas mina ise astun eraldi ja lõhun ise ära oma Maailma? Alateadvuses peituv turvatundeta laps ei lase tegelikkusel tõeks saada. See tähendab, et jätkub pime ja vaigistatud pürgimine ka sellise inimese ja sellise koos olemise poole, kes tegi/ teeb haiget ja kus oli/ on valus olla.
Sellist sundkäitumist aitab lõpetada töö iseendaga – tuleb välja tuua ja lahti harutada kogu olemas olev informatsioon – see on see info, mille kohta on eneses teadmine, et seda on senini varjul hoitud või see on olnud teiseks nimetatud, kuid ikkagi on see olnud kõige tagant välja paistev tõde.
Tuleb kujutada senini olulisena püsinud inimene/ inimesed enesega samasse ja valida välja mingi situatsioon, milles ei olnud koos hea olla - tuleb vaadata teda/ neid enesega suhtlemas oleva(te)na ja ka seljataga rääkija(te)na – seda tuleb teha oleva aja täie teadlikkusega.
Tuleb selles elustatud pildis aset leidvat vaadata osadeks lahti võetuna – mis ja kuidas ja miks ei olnud seal hea – kelle sammud ja valikud sellele kaasa aitasid – milline oli enese osa. Tuleb vaadata sel moel, kas ja kuidas oleks võimalik olnud toimuvat muuta – kuidas ja kas üldse võeti kuulda seda, mida ütlesid või kas oleks seda tehtud siis, kui oleksid öelnud ennast välja – kas sellest oleks abi olnud ja lahendav lahendus sündinud.
Selles samas kohas tuleb öelda välja kõik see ja vaadata otsa kõigele sellele, mis oli ja senini on valus enese tegelikkus ja teha seda põhjani välja – kui siis ei julgenud ega osanud ega teadnud, siis nüüd on selleks julgus ja teadmised olemas – oskused tulevad harjutamise käigus.
Enese eest vastutuse iseendale võtmine tähendab, et on olemas teadmine selle kohta, mis ja kuidas ei ole tegelikult hea ega õige – see, mis on reaalsus, ei tähenda, et see oleks enese jaoks normaalne ja isiklike väärtushinnangutega kokku minev. Reaalsus ei tähenda, et seda peab ilustama ja varjama, kuna on olemas keegi, kes ei tunnista enese tegusid ja tegemise motiive – ta ei nõustu ausa peegliga – tema tahab, et temast näidatakse temale sobivat versiooni – temale sobivat informatsiooni kasutades.
Selle töö tegemise käigus saab selgeks, kas ja kuidas on olevas aset leidvat reaalsust võimalik muuta – kas selles on olemas inimene, kes valib kuulata, näha ja rääkida tegelikkusest ja iseendast ning on valmis tegema seda ausalt - kas on olemas see, kes on valmis mõistma ja muutuma, et ühes olemine ka päriselt muutuks.
Selle teekonna läbimisel saab iseendale selgeks, et tee läheb edasi ainult koos sellega, kes ei vali valetada ja on valmis muutusteks. Selle teadmise vastuvõtmisel lõppeb ära pikendatud lapsepõlv – inimene ise astub ära sealt, kus käivad koos need, kes muutusteks valmis ei ole ja enese valikutega kedagi ja midagi tahtlikult vähendavad – ise olemine ja ise saamine on neile olulisemad, kui inimene enese kõrval.
Mina ise olin kinni enese minevikus – selleks ankruks, mis mind, mind ennast ja minu jaoks olulist, vähendavate ja haiget tegevate inimestega ühes olema sundis, oli üks suurimaid valesid minu elus – Omad ei jäta, omad on omade jaoks olemas – omade jaoks peab olemas olema! - mina ise vajasin neid sõnu ja seega ma ei võtnud lõpuni tõestena neid väiteid kasutanud inimes(t)e tegusid ja sõnu ka siis, kui ütleja ise neist kinni ei pidanud ja omale haiget tegi.
Seni, kuni olin seda teadmist enese ja ühes olemise alusena hoidnud, olin pannud enesele osaks saava eest süü/ vastutuse teistele – et, kui tema/ nemad ei oleks, siis mina ei peaks – kui tema/ nemad mind hoiaksid, siis minul ei tuleks astuda temast/ neist eemale.
Mina ise ei tahtnud astuda ära ja välja – mina ei saanud olemas olevast lahti lasta – minu teadmised ja kohusetunne ja vastutuse võtmine olid põhjused, miks tõrkusin selle sammu teoks tegemisele vastu - oli olemas inimene, kes oli ju oma – kuid see inimene ei hoidnud mind – tema tegi haiget ka siis, kui talle sai seda öeldud – teine oma kinnitas sellele inimesele takka, et tollel on õigus ja põhjus haiget teha – kuid seda ei nähtud ega näidatud sel moel - inimest vähendavat käitumist ja ühist lõhkuvaid valikuid peeti, nende omade hulgas, normaalseteks ja vältimatuteks.
Kõiges selles, mis teoks tehti ja välja näidati, joonistus välja tõde - mina ei ole oma ja minuga ei arvestata ja minuga koos olla ei taheta – kuid äraspidise Maailma alles hoidmiseks lisati valetajate versioon salongi kõlblikust tõest, tegelikkust väljaütlevatele sõnadele ja tegudele, lõppu - minust hoolitakse ja mind hoitakse ning minuga koos olemine saaks võimalikuks siis, kui mina ise seda võimaldaks ja koos olemist ära ei rikuks oma ebaõiglaste nõudmistega – teised tahavad, kuid mina ise ei lase.
Need ebaõiglased nõudmised tähendasid tegelikkuses selget ja konkreetset infot selle kohta, et mina ei ole nõus manipuleerimisega ja kellegi teise tunnetele prügikastiks olemisega ja mind vähendavatesse rollidesse surumisega ja minu kohta vale informatsiooni levitamisega ja minule kõikide, ühes olnute ja neile osaks saanu, eest vastutuse asetamisega ja minu teadmiste/ oskuste maha tegemisega ning minu ja minuga seonduvaga mitte arvestamisega.
Lapsepõlvest välja kasvavate lugude saatel jõudis kohale teadmine - minul endal tuleb ise otsustada, kes ja kuidas on oma – minul endal tuleb kokku koguda ja lahti pakkida nii minu sisse, kui ka ühisesse salvestunud ja salvestatud info ning töödelda seda enesele teatavaks saanud teadmiste järgi.
Tõe hetk – minu ema valetas minule – tema poolt edastatud info - Oma on oluline ja oma tuleb hoida ja oma hoiab! - oli omal moel ju tõsi - see tõde kehtib seal, kus on olemas inimesed, kes valivad selle väite tõeks teha ja sellega ühes seista - minu jaoks oma tähendab inimeste tasandi ühendust ja inimestega koos olemist.
Need sõnad, millesse mina uskusin, on olnud ja on jäänud valeks selles keskkonnas ja nende inimestega seonduvalt, kelle kohta ja kellega ühes need öeldi, sest neid ei tehtud teoks - ema ei kõndinud oma sõnadega ühes ega valinud neid ise tõeks teha - ema näitas ette, kuidas oma inimest saab ära tõugata, igavesti enesest eemale hoida ja valedel alustel valeks nimetada - ta kasutas vaimset ja ka füüsilist vägivalda selle oma vastu, kes tema tegudega ei ühinenud, vaid need valeks nimetas. Ema oli hea õpetaja - ta pärandas oma tõe ja teod edasi - tema sõnad võeti üle ja tema teod kasutusele - edasi on olemas omad, kes hoiavad ühte ja samas jätavad enese jaoks valeks nimetatud omad välja ja eraldi - Ohvritele on vaja Süüdlast - süüdlane on see oma, kes ei ole kunagi oma.
Mina olen olnud see oma, kes ei ole oma - minu päritolu perekonnas ei ole – minu, kui inimese ja kui tütre ja kui õelapse ja õe jaoks selliseid inimesi olemas olnud, kes oleksid valinud minuga ühes olemist hoida ja minuga, kõrvu kõndivate inimestena, ühes kasvada - minu olemas olemine on olnud oluline mingi kindla rolli ja sellega seonduvate võimaluste tagamiseks. Olen olnud võetav ja jäetav - vastavalt, kellegi isiklikele vajadustele.
Minu, teistega tegelikult ühendavate, rollide partneriks olevatele inimestele on Oma tähendanud rollide maailma ehk enese laiendatud Mina - nende oma on see, kes tagab neile õige ja vajaliku rolli - selle rolli, mis vabastab inimesi isiklikust vastutusest - kohas, kus neil tuleks seista ja näidata välja enese osa eest vastutuse võtmine, valivad nad rolle, et vältida seismast inimestena ja kohtumast inimestega - nad on Lapsed, kes ei ole veel täis kasvanud ja mängivad Elu ning lõhuvad seda, mida nemad ise loonud ei ole.
Marianne
10.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar