On olemas inimesi, kellega justkui sulandutakse kokku – nendega ühes olla on hea ja kerge ning aset leidvad arusaamatused lahenevad teineteist toetades – see saab võimalikuks, kuna ollakse ühel lainepikkusel ja eesmärgiks on hea koos olemine – iseloomustav on, et ühes olijate jaoks on oluline ausa ja paika pidava info olemas olemine ja selle kasutamise võimalikkus.
On olemas inimesi, kelleni ei ole võimalik ulatuda – infovahetus nendega on takistatud ja moonutatud – nad sulgevad ennast sellele infole, mida nad ei taha kuulda ja selle info, mille nad vastu võtavad/ mida kasutavad, nad muudavad vajadusel ära.
Nad on, kui kaev ja org, millest kajab vastu täiesti teistsugune sõnade vool, millel saab olla vastupidine või hoopis mujale kalduv mõte sellest, mis nende poole teele saadeti. Nad on inimesed, kelle sees on kindlatel alustel põhinev ja kindlale eesmärgile suunatud algoritm, mis tähendab, et see inimene ei ole avatud ega aus – ta ei võta vastu, ei töötle ega edasta infot sellisena nagu see on, vaid ta võtab sellest välja selle, mis sobib temaga kokku ja kinnitab juba eelnevalt paika pandud tulemust.
Jah, need on inimesed, kelle elus on aset leidnud (võimalik, et ka korduv) traumaatiline sündmus, mille alusel nad on teinud järelduse ja andnud endale lahenduse – algoritm aitab neil hoida alles teadmist enesest - Mina olen ... ja enesega toimunust – Maailm on/ Teine inimene on ... - Mina olen, sest Maailm on/ Teine inimene on.
Selle algoritmi olemas olemine ja selle pidev kasutamine tähendab, et inimene võtab vastu selle info, mis sobib seda kinnitama ja muudab olemas olevat selliselt, et see tõestab sellisena olemist. See tähendab, et ta näeb ja näitab enesega seonduvas infot selliselt nagu tema algoritm seda ette kirjutab ja see tähendab, et ta läheb vastuollu ning peab lahingut sellega, kes ei jõua temaga sama tulemuseni, vaid näitab ette teistsuguse tegelikkuse ja ka tema enda.
Ta tuleb rahulikult toime olukordades, kus tema algoritm ei käivitu - ta valib olla nende inimestega ühes, kes kinnitavad tema Mina olen olemist – ta väldib neid inimesi, kes vaatavad teda ja temaga seonduvat „valesti” – ta astub vastu neile inimestele, kes edastavad talle infot, mis sunnib teda enese Mina olen olemisest lahti laskma – ta teeb kõik endast oleneva, et selles kohas, mis on tema kodu/ lähiring, ollakse temaga nõus.
Kindla algoritmiga inimene ei ole oma traumast läbi kõndinud – tema info annab talle teada, et endiselt on ja ikka veel kestab – see tähendab, et ta ei ole nõus väitega, et oli – et oli ära. See tähendab, et ta ei ole võtnud vastu seda kogemust, mis tema osaks sai – ta protsessib alles – ta protestib ja jonnib – see on allasurutud ja hirmu tunduva lapse agressiivsus – see on eneseväljendus ja info eneses ja enesega toimuva kohta ning see on ka sõnum agressorile, mis on kaude ja varjatult edastatud.
Mis siis, et agressorit enam ei ole ja ka agressiooni enam ei teostata, tema jaoks on see endiselt alles ja kestab, sest ta ei ole enesega toimuvat tervikpildina üle vaadanud ega mõtestanud ega enese tegelikku osa loos näinud ja tunnistanud – ta on haiget saanud laps, kes ei ole endale, inimesena, teed jalge alla andnud – ta seisab oma tundetakistuse taga ja kõnnib rolli(de)s ümber selle.
Mida kaugemale ta oma vanuses on jõudnud, seda harjumuspärasem ja loomulikum see algoritm tema jaoks on – see on rada, mis üha süveneb, sest ta ei peatu ega vali teisiti. See algoritm on kui jõgi, mis uuristab ennast, kaljude vahel loogeldes, üha sügavamale – mida kõrgemad on kaldad, seda tõelisem tema Maailm talle on ja seda raskem on tal näha tegelikkust – enesega kohtumine tähendaks pingutust ja suure tahte väljendust – tal puudub selleks sammuks tahe, kui ta ei teadvusta ennast inimesena, kellel on vastutus iseenda ja enesega seonduva ees.
Kui sellisest inimesest saab lapsevanem, siis see tähendab tema lapse jaoks haiget tegevat, isiksust vähendavat ja vastuolulise informatsiooniga lapsepõlve – see laps ei saa olla enda vastu aus, sest tema kasutada olev info on moonutatud ja tema enda poolne info edastus on takistatud – ta ei ulatu oma vanemani, sest nad ei ole ühel lainepikkusel – nad ei ole vanemaga samad – laps on konkurent siis, kui ta vajab sedasama, mida vanemgi ja vanem keeldub Ema/ Isa rollist, st lapse jaoks olemas olemast siis, kui tal on vaja ennast, kui Last, päästa ja säästa.
Sellise vanemaga koos elamine ja kasvamine tähendab, et enese vabadusele ja rahus ühes olemisele ei ole võimalustki – üha järgnev ja suurem jama sünnib neis kohtades, kus vanem ei jaga enese valikute, otsuste, kogemuste, tunnete ja eneses toimuva kohta selget ja ühest ning tegelikkuses paikapidavat ja samaks jäävat informatsiooni.
Samuti vaikib ta sellest või moonutab seda infot, mis käib lapse kohta. Laps ise, oleva vanuse teadlikkuse alusel, peab looma selgitavad ühendused, et tal oleks olemas info, et mõista ennast ja vanemat ja saada aru ühisest ning teha teoks enese sammud sel moel, et need toetaksid teda ennast.
Ega vaikiv, varjav ja salatsev vanem anna selget ja paika pidavat infot ka teiste inimeste ja Maailma kohta – kõik tema poolt edastatav on justkui tervikust eraldatud pildid ja lõigud, kust midagi on välja lõigatud ja teisale peale kleebitud või üle soditud või tähti juurde lisades teiseks kirjutatud.
Seda inimest, kes käitub ja valib eneses oleva algoritmi alusel – kes sulgub enesesse, sest varjab ennast ja ei ole enesega ühes olijatega aus – seda vanemat kogeb laps emotsionaalse külmusena – selline vanem hoiab lapse enesest eemal – ta ei vali lapsega lähedast ja inimlikku kontakti, sest ta on inimene, kes täidab oma rollist tulenevaid ülesandeid, kuid kes ei ole kasvanud emotsionaalselt edasi kohast, kuhu ta lapsena pidama jäi.
Algoritm annab talle ette mustri, kuidas käituda ja valida ning infot vastu võtta, töödelda ja välja anda nendes olukordades, mis on talle keerulised – need on kohad, kus leiab aset erinevate rollide konflikt ja vanem ei saa olla see, kes ta on – vanem ei saa olla Laps, Ohver, Süütu – ehk enese vastutusest vabastatu. Vanem astub lapsele vastu ega ole teda olemas lapse jaoks, sest tema ise teadvustab, sellel hetkel ja selles kohas, ennast Lapsena – algoritm on ju loodud enese, kui lapse poolt, enese, kui lapse jaoks.
Sisemistes heitlustes olevat vanemat vaadates ja kogedes on näha ja aru saada, et midagi on tema sees toimumas, sest – vanem vaikib, ta on järsk, ta läheb ära, ta keerab selja, ta ärritub, ta karjub, ta solvab, ta lööb. Olemas on teadmine, et vanemaga ühes olemine ja selles toimunu ei ole andnud otsest põhjust või ei ole sellise käitumisega vastavad – seega puudub selgitus, et miks üldse ja kuidas saab edasi. Olemas saab olla teadmine, et vanemal on olemas põhjus – eelnevast on teada ärritaja ja sihtmärk – see on keegi või miski temaga samas/ temaga seotud loos.
Lapse jaoks on tegemist ebaõiglase ja väga raske olukorraga – on, kuid ei tea miks – on, kuid ei tea, mis täpselt – on, kuid ei tea, mis saab edasi – on, kuid ennast ei saa ära kaotada. Laps proovib mõista – ta küsib infot juurde ja ta selgitab ennast. Laps proovib aidata – toimub läheduse otsimine, tähelepanu äratamine, lõbustamine, enese jutuga ühes olemise ruumi täitmine. Laps proovib ennast väikseks, vaikseks ja õigeks teha.
Käsitlemisega koolitust saanud laps juba teab, kuidas toimida – ta ühineb rollide vahetuse mänguga – laps reageerib – ta avab oma energia ja põrkub vanema vastu ning annab sellega võimaluse jätkata vägivaldset ja ennast vähendavat kontakti – toimub kuhjunud emotsioonide eesmärgipärane ja sihtmärki kasutav vallandumine. Tunded, mille sõnumeid pole mõistetud või ei ole tahetud tõeks tunnistada, on kasvanud ületamatuteks ning nüüd tuleb neid ürgsel kombel välja elada – alateadvus avab uksed ja vähese teadlikkusega ja puuduliku info töötlusega lapsed teevad ennast nähtavaks.
Hoolimata sellest, et vanema puhul on tegemist täiskasvanud inimesega, ei ole ta teadlik iseendast – tema tundehügieen on puudulik – vanem ei mõista enesega toimuva tegelikku põhjust, sest ta ei ole võtnud vastutust omaenese tunnete eest – tema näeb ja teab, et põhjus on teises – see teine on tema tunnete autor.
Tundepimeduse hetkel on sellise vanema jaoks kõik vale, sest laps on vale – lapsel on roll, mis kuulub vanemale ja laps sunnib vanemat rolli, mis ei ole selle hetke tema – vanem vajab, et teda nähtaks ja koheldaks katkise/ haiget saanud/ solvunud/ ennast päästva/ segaduses oleva lapsena – see tähendab, et teda vabastataks enese vastutusest ja sassi läinud lugu tehakse korda – tegelikkuses ta soovib, et teda ennast tõlgitakse temale endale ära, kuid selle asemel tahab tema laps näha ja kohata oma Ema/ Isa – kes on olemas, kuid keda ei ole.
Selline vastuseis ei aita lool laheneda, sest vanema algoritmi poolt süvendatud kaldad on kõrged ja seega ta ei näe enese ja lapse lugu tegelikkuses. Kuid vanema tunded, mis on ehedad ja segavad elamist ning olemist, vajavad väljundit. Vanem jätab kõrvale kahte ühendava rollide sisu ja tähenduse, samuti nii enese mineviku, kuid ka enese poolt olevikus teoks tehtud teo, sõna, valiku, väljenduse, mis ärritusele ehk lapse sammule/ olemisele eelnes ning ta suunab oma tähelepanu iseendalt ära.
Vanem töötleb oma last ehk edastab talle oma infot selleks, et anda lapsele teada, et too on vanema tunnete autor ehk põhjus - sel moel saab vanem endale kanali, kuhu suunata enese sees toimuv– kui vanem ei mõista ennast ega oska ennast tunnetest vabastada, siis ta vajab selleks teist – teise kaudu saab ta laheneda – lapsele osutav suunatud info edastus annab vanemale õiguse kohelda last enese emotsioonide purskest teoks saaval moel – valik on lai – kuid kindlasti on see last vähendav ja tollele haiget tegev.
Mis peamine – kui lapse süü ehk tema seotus vanema tunnetega on ära tõestatud, siis vanem ei ole vastutav enese poolt valitud ja teoks tehtud väljenduste ja kasutusele võetud vahendite eest – vanem ei näe põhjust vabandada ega kahetseda, et ta lapsele haiget tegi ja tema vastu ülekohtune oli. Lapse pisarad ja kannatused ei ole argument – vanem ei näe neid ehedatena, vaid teda osatavatena - seega saab ta põhjuse enese üleolekut tõestada ning last ka parastada – Sina ise tegid, Sina ise olid põhjuseks – see oli Sinule paras – Sina olid selle ära teeninud.
Sel moel teoks tehtud lahendus annab ühisele teise mõõtme. Vanem ei anna lapsele võimalust mõista ja toetada vanemat, kui inimest. Vanem ei näita lapsele, kuidas olla aus ja avatud inimene. Emotsionaalselt külm vanem tähendab inimest, kes väldib/ katkestab inimliku kontakti – selle asemel valib ta endale rolli ja kasutab selliseid väljendusi, mis lähevad kokku tema vajadustega – endale kuuluvas rollis väljendub endale valitud rollis olev inimene, kes ei näe teises inimest, vaid võimalust ja vahendit.
Kui selline olukord kordub - kui vanem kasutab enesele kuuluvat rolliühendust ära ja kanaldab oma negatiivsed tunded lapsele – Lapse pärast mina ei saa – mina ei saa Sinu pärast – minul on Sinu tõttu - siis saab sellest lapsest see vahend, kelle olemas olemine aitab vanemal tõlgendada oma tundeid – see laps annab neile selge põhjuse ja võimaluse olla vallanduvate emotsioonide sihtmärk.
Sellise kohtlemise osaks saav laps õpib ennast põhjusena nägema – tema näeb ennast teiste silmadega – tema kardab enese salajaste sügavike avalikuks tulemist – tema võtab üle vanema järeldused - tema muudab ennast – tema vaigistab ennast – tema proovib meeldida – tema püüab päästa, st sellises olukorras lahendust leida – tema proovib vanemat ette ära arvata.
Sel moel käsitletud laps võtab üle uskumuse, et see, keda vanem enese poolt valitud moel kohtleb ja enese väidetega kirjeldades näitab, ongi päris tema – see olen Mina. Enesele osaks saavate kogemuste pärast ta usub selle tõesena olevat – teda ümbritsev infoväli kinnitab selle tõesust, kuigi ta teab ja tunneb, et selles on vale sees.
Sel moel käituda valiv vanem jätab vastutuse iseenda eest lapsele – laps, teades, et tema on põhjus, võtab selle endale, sest tema ei mõista tegelikkust. Ennast varjav ja tegelikkust moonutav vanem ei anna lapsele õiget informatsiooni – laps püsib pimedas ja vanem ütleb talle ette – et, mis ja miks ja kuidas.
Oma sisimas laps teab, et lugu ei ole nii nagu talle seda esitletakse, kuid tema ei saa seda selles kohas muuta – tema ise ei näe ennast iseendana – talle ei anta tema kohta käivat tõest infot ja teda ei näidata tervikuna, kelles on kõike, vaid ainult kindlate ja negatiivsete osadena, millega teda samastatakse nii nagu see olekski tema tervikuna. Talle ei anta teada, et kui ta oligi ja tegigi, siis see ei tähenda igavesti kestvat süüd ja valena olemist, vaid teadmatust – vaja on mõista ennast ja tunnistada vastutust – muutus on võimalik – väljendust ja olemist ei ole vaja, kui üles on leitud alguse põhjus – iseendas, iseenda poolt loodud, iseendale informatsiooni edastav ühendus, milles sisaldub loomise aja teadlikkusega tehtud järeldus/ otsus.
Kui vanem jätkab suunatud lahenduse kasutamist, siis saab sellest, selles keskkonnas, käibel olev tõde – just see laps on vanemas toimuva muutuse põhjustajaks. See toob kaasa tagajärje - sellel hetkel, kui vanem lülitab end vanema rollist välja ja muudab ennast teisele lainele, hakkavad samas olijad/ teised lapsed seda valeks nimetatut töötlema – vihaselt ära tõukama, vältivalt kohtlema, naeruvääristama – sel moel edastavad nad info, et ära tule meie juurde ega ära ole meiega ühes – nende tegevuse eesmärgiks on vältida olukorda ja võimalust, kus neid saaks selle lapsega samastada.
Olukord, kus vanem on emotsionaalselt häiritud, suletud ja ainult negatiivsusele ning vähendamisele suunatud – muudab ühes olemist. See on häiriv ja ohtlik olukord – kui ei ole selget ja ausat informatsiooni, siis puudub vaba olemine ja selgus. Kui on näha ja kogeda vanema reaktsioonid, siis ei taheta ise selle põhjus olla ja sihtmärgiks saada.
Samas olijad edastavad oma infot sel moel, et on kõigile näha, kelle poolel nad on – kelle tõde nad usuvad. Samas olijate poolt võetakse kasutusele samasugused vahendid ja väljendused nagu vanem ette näitab – kuid seda tehakse veel jõulisemalt ja juba ennetades.
Neile ette näidatu mõjub sel moel, et ühel hetkel hakkavad ka nemad seda vanema jaoks valet endaga seonduva põhjuseks pidama – nad on õppinud selles teises enesega seonduva põhjust nägema – sellest on saanud ühine vale.
Sageli tähendab, lapse jaoks, teda ümbritsev ainsat ja võimalikku – see toob kaasa selle, et on soov ja vajadus ja kohustus olla koos. Häiritud koos olemine tähendab püsiva vajaduse, et see oleks hea ja rahus olemine, täitmatust ja aseainete kasutamist ning tegeliku tõe vältimist – selleks, et edasi olla, vajab laps usku, et vanem vajab, väärtustab ja hoiab teda – laps hoiab enese silmade ees kilde, mis näivad näitavat armastust ja hoidmist – kuid need killud on välja lõigatud tervikust ja karmist tegelikkusest.
Teises põhjuse nägemine ja ennast isiklikust vastutusest vabastamine ei ole vaba ega toetav kasvamise keskkond – see on sõltuvusi ja ebaterveid lahendusi otsima sundiv olukord ja see jääb alati kallutatuks – vanem näitab ennast Ohvrina ja kedagi teist süüdlasena – sellel Ohvril on enesele osaks saava eest õigus Süüdlast karistada, halvustada, välja jätta, minema saata. Vanem ei võta mitte kusagil ega mitte millegi ega ka endaga toimuva eest vastutust – põhjus on alati teises – vanem kannatab just selle teise pärast.
Sellest saab tema harjumus ja tava – vanem ei vali teist lahendust, sest tal ei ole vaja seda teha – tema järgib oma algoritmi ja valib sellest lähtuvalt need, kellega ta koos on ja ka need, keda ta enesega seotud lugudes kasutab. Ta jääb sellesse lahendusse kinni, sest ta on laps, kellele ei ole suudetud EI öelda sel moel, et ta arvestaks sellega.
Kui tema laps või keegi teine ütleb talle EI, siis nimetab ta selle jonnimiseks, süüdistamiseks, nõudmisteks, kasvatamatuseks, ajupesuks, vastu hakkamiseks, tänamatuseks – vanem ei vali Ei-ga kaasnevat infot näha enese sammude tagajärjena, vaid põhjusena, mille alusel last vähendada ja enesele vajaminevalt kohelda.
Mina olin see laps, keda ema kasutas, vägivalda ja vähendamist kasutades, enese huvides ja näitas enesele osaks saanu põhjusena. Mina olin see laps, kellest sai ühine vale – lõpuks ei jäänud päritoluperekonda ja selle algusega seotute hulka enam mitte ühtegi, kes oleks mind näinud minuna ja mõistnud toimuva tegelikkust – vereliini pidi pärandatud algoritm oli saanud kõikide teiste tegelikkuseks ja kasutusel olevaks lahenduseks.
Enam ei ole ma nõus maksma ühes olemise eest sellist hinda, mida see senini maksma on läinud – minule ei olnud kohta inimesena, vaid ainult teisi neile vajaminevatesse rollidesse kinnitavas rollis olijana. Käibel ja kasutusel olid valed, mis määrasid suhtumise ja osaks saava. Samas olijad ei olnud tegelikkuses mitte kordagi Meie – alati olid väljajoonistumas grupid selle järgi, kes ja kellega ja miks parajasti sobis ning kes ja kellega kokku hoidis, kes ja kellele jaoks oli vaenlane.
Päritoluperekond ja algusega seotud suguvõsaharu on olnud haige ja inimesi vähendav keskkond ning selles olijad on olnud ebatervete lahenduste kasutajad – lahendused ja käitumise mustrid on loodud ja kasutusel väära info alusel – moonutatud infot juurde luues, edasi andes ja seejärel, seda ühise, vaidlemisele mitte kuuluva ja vältimatu tõena kasutades.
Traumaatilise sündmus(t)e tagajärjel on suguvõsa liinis olijate isiklik kasv pidurdunud – enesega toimunu eest vastutajat ja nende kogemuse korvajat otsivad ja vajavad lapsed hoiavad kokku ja astuvad ühisele valele vastu – nad on kasutanud ikka ja jälle sama mustrit, kuidas olukorda lahendada - see laps, kes otsib enda rollile tuge/ see laps, kes esitleb ennast päästjana või ohvrina või õigena/ see laps, kes keeldub vastutamast/ see laps, kes on leidnud põhjuse – see laps kasutab suuna näitamist – vaadake nüüd teda – näete, ta on selline ja selline - vaadake, mida too minule tegi – näete, et ta ei ole hea ega väärtus – ta ei sobi meiega – meie ei vali ennast temaga samastada – tema peab eraldi seisma ja karistust kandma – vastutama kõikide eest.
Sel moel on nad ehitanud terviku sisse sisemise süsteemi ja lõhkunud sellega seda, mida nemad ise loonud ei ole - nad on tallunud ühte ja sama rada ning kasvatanud, tegelikkusest kõrvale kalduva, voolusängi kallaste kõrgust - nad on ennast samastanud nendega, kes näevad sedasama tõde, mis kinnitab neid endale vajaminevasse rolli ja kuna neid on rohkem, kui üks, siis on nad samastanud ennast tervikuga ega näe vahet sellel, mis ja kuidas on väljaspool nende rollide mänge - nende jaoks on kõik üks ja sama ning nad keelduvad sellest informatsioonist, mis näitab Inimeste Maailma tegelikkust - nad ei vali näha ega kuulda väljapoole enese algoritmi. Sel moel valides ja ennast teoks tehes lõikavad nad ennast tervikust välja ja kaotavad ära ühenduse enese tegeliku algusega.
Marianne
25.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar