Üks valitud vale võib ja saab kasvada ajas üle piiride ulatuvaks – valetav inimene kasutab järgmist valet, et varjata eelmise nähtavaks saamist. Iga vale vajab järgmist valet, sest senikaua, kuni ausalt ei räägita ja ennast nähtavaks ei tehta, püsib vajadus varjata seda, mida näidata ei taha/ ei tohi.
See laps, kellele vanem valetas iseenda, olnu, oleva, kellegi teise, eesmärkide ja ka lapse enda kohta, kasvas vales – informatsioon, millele ta toetus, määras ära tema reaalsuse ja valikute aluse, kuid see ei olnud sõnade ja tegude taha varjatud tõde, mis oli endiselt alles ja kehtis edasi.
Vanem, oma valedega, oli ehitanud Maailma, et tagada enese õigena olemise ja enesele vajaliku õige olemise. Seal ja selles, kus loodu ja tegelikkus kohtusid, rebenes valedele ehitatud kate – seal oli näha ebakõla – seal tekkisid küsimused ja said alguse sõnasõjad – seal kasutati manipuleerimist ja vägivalda, et tagada valede püsima jäämine. Vale ja tõe eristumine oli hetk, mil inimesel oli võimalus valida – jätkata vales või tunnistada tõe olemas olemist.
Kui möödunu kohta käiv info oli vale, siis selle tõiga teadvustamine, olevikus, loob aluse segadusele, sest olevik oli senise mineviku loomulik jätk – kui mineviku tõlgendus muutub uue info alusel, siis ei ole olevik enam sama – see tuleb uuesti üles ehitada – tuleb luua ühendus tegeliku möödunu ja olema saanud oleva vahele – mina seal ja siis, mina siin ja nüüd – valetanud inimene seal ja siis ning siin ja nüüd.
Vanem valetab lapsele kohas, kus vanema teel seisab õppetund – see on senini läbimata teekond, millest seni on ringiga ümber mindud. Laps tuleb vanema ellu selleks, et anda vanemale võimalus inimesena kasvada. Laps on kohal, et olla vanemale kaaslaseks senini välditud teekonna läbimisel. Laps teeb avangu ja ootab vanema sammu – vanem vastab lapsele enese huvidest ja iseendast, kui inimest või rollist, lähtuvalt.
Laps on hinnaline kingitus, kelle abi kasutamine on piiratud – kui esile tõusnud õppetundi ei valita olevas ajas lahendada, siis see põhjustab ahelreaktsiooni – aususe asemel on valitud vale, mis kasvatab üha järgmisi ja teekond iseendani pikeneb kordades – vanem kaugeneb endast. Laps, kes oli pööratud vanema poole ja valmis olema tema jaoks ning pingutama ühise nimel, kasvab ja läheb edasi ning kaugeneb vanemast iga selle sammuga, mille vanem, nende ühisel teel, valib astuda valetades.
Jah, ega vanem seda sel moel ei näe – tema jaoks on kasvav laps takistus, olemaks ja kogemaks oma elu sellisena nagu vanem seda ette kujutab ja kogeda tahab. Peale selle on valetav vanem üsna tõenäoliselt veendunud, et tema on valmis ja paigas – tema on oma õppetunnid läbinud ja valusad kogemused kätte saanud ning nüüd tuleb tal nende mälestustega edasi elada. Lisaks sellele teab ta tõde, et nüüd, kui tema on suur, siis käivad asjad ja lood tema tahtmiste järgi – lapsel tuleb kuuletuda ja lähtuda vanemast.
Valetav vanem keeldub võtmast enese õppetundi vastu – ta kasutab manipuleerimist, et näidata see lapse oma olevat. Lapses on põhjuse – laps peab tegelema endaga – vanem ütleb ja näitab ette, kuidas laps peab seda tegema ja, millisena olema. Sageli on need traumaatilised kogemused – vanem kasutab vägivalda ja valet selleks, et vähendada kasvavat isiksust ja inimest – sel moel näitab ta lapsele ette rolli (d), milles lapsel tuleb püsida ja väljenduda.
Vanem, kes ei näita ette, et on olemas võimalused muutusteks, teeb kurja teo. See vanem, kes ei näita isiklikult ette, et - tegu ei tähenda paigale löödud naela ja sõna ei tähenda sisse lõigatud auku siis, kui teole järgneb mõistmine ja sellekohase info andmine, sest siis on näha inimese kasvamise teekond punktist A punkti B. See vanem ei anna edasi teadmist, et inimesena kasvamine on võimalik ja möödunusse jäänud tegu või sõna on õppiva inimese proovimised ja kogemused, et õppida ise ennast ja teisi mõistma – vahetult ja tagajärgi kogedes - möödunu ei määra inimest - selge ja ühene info inimese tegude ja mõistmiste kohta olevikus näitavad ära selle, kuhu maani ja kellena ta kasvanud on.
Vanem, kes tahab, et laps oleks valmis produkt ja enam ei teeks ega prooviks seda, mis ja kuidas on vale, annab lapsele valusad ja kurjad õppetunnid – valu ja vägivallaga kasvatatud laps ei mõista tegelikkust, vaid kardab oma vanemat – ta ei tee enam/ tema teeb nüüd mitte sellepärast, et ta tegelikkuses teaks oma teo teoks tegemise põhjust ja saaks aru selle tagajärgede tulemusest, vaid sellepärast, et tema kardab valu ja nimetamist.
Kui on võimalus ja vajadus või on jonn ja viha, siis laps kordab ennast – teeb ikkagi siis, kui karistajat ja ära keelajat ei ole silmapiiril – laps teeb, sest tema ise ei ole kasvanud selle tulemuseni, milline ta peab olema – laps teeb ka siis, kui tegelikult ei olnud tema tegu või sõnad valed – valetav vanem näitas neid sellistena.
Sel moel kasvatatud laps ei mõista seost – miks oli vanemal õigus ja kuidas leidis vanem põhjuse õpetada läbi karistuse ja vähendamise – teo tagajärg ei olnud kooskõlas toimunuga – lapsele said osaks vanema rollis oleva inimese seest välja valgunud tunded.
Vanem reageeris isiklikest piiridest lähtuvalt – ta teostas ennast nii nagu tema ise olnuks see, keda ta õpetas – ta nägi ennast valedest paljastatuna ja ründas enese suutmatust muuta ise ennast ja enesega seonduvat - teisal astus ta lapsele vastu nii nagu too oleks see, kes kunagi ammu ja varem vanemat läbi valu ja karistuste kasvatas "õigeks".
Laps koges viha ja agressiivsust alal ja salajas hoidnud inimese vallandust - enese sisse suletud energia välja paiskamist, sest raske on seista ja püsida paigal ning keelduda edasi kasvamast - seda ei saa teha inimene, kes ei näe teed, kellel ei ole õiget rolli ja, kes ei taha seda teha iseendana - inimesena.
Selline inimene vajab rolli, et püsida põhjusega paigal või läbi selle omada teed, millel õigena astuda. Kuid iga rolli eest, mis on samastatud inimesega, tuleb inimesel maksta iseendaga - tema kogemused ja õppetunnid inimesena ei kao kuhugi - need saavad teda ikkagi kätte.
Sel moel kasvatatud laps ei õpi aru saama, kelle õppetund see on, milles ta osales – kas see on ja kui palju sellest on tema oma, kui palju ja milline osa on sellest vanema oma. See laps, kes ei ole aru saanud tegelikkusest, kuid keda on õpetatud alluma ja järgima, võtab üle vanema mustri – see, mis sobib ja millega toime tuleb, sellega nõustub – see, mis ei sobi ja, millega toime ei tule, seda ei ole või siis näitab selle teise süüks.
See laps ei võta enda kanda seda, mis näitab teda Halvana ja Valena ning selles kohas, kus on sellised rollid jagamisel, teeb ta kõik endast oleva, et näha ja näidata end Hea ja Õigena - selle jaoks vähendab ja kasutab ta teist inimest - tehes halba ja olles vale suudab ta ära tõestada, et tema on see, kes on Hea ja Õige.
Kasvatamatul lapsel on täis kasvamata jäänud vanem - sageli jääb inimene isikliku piiri taha kinni, sest tal lastakse olla kasvatamatu - talle öeldakse, et sel moel on ta tore ja õige või talle antakse põhjus ja võimalus, miks ta ei pea kasvama st iseendaga tegelema – talle öeldakse Ja seal, kus tegelikult on põhjust öelda EI, sest inimene on ületanud enese, oma rolli ja teise inimese isiklikke piire.
Isikliku tundeeekonna pooleli jätnu jääb sõltuvusse abivahenditest – söögist ja joogist ja meelemürkidest ja adrenaliinist ja rollidest ja õigetest inimestes jne. Sageli jääb inimene kinni teise inimese loo sisse – ta võtab ühise õppetunni enese kanda – see juhtub siis, kui temast saab kaassõltlane – ta võtab toimuvat isiklikult – ta näeb toimuvas enese süüd, sest usub ise olevat põhjuseks ja selletõttu aitab ta teise inimese sõltuvust alles hoida.
Samas saab inimene nõustuda teise inimese sõltuvusega, sest siis on tal õigus enese omale või enese oma ei paista siis teise oma kõrvalt välja või ta saab anda endale rolli, milles on olemas põhjus olemas olla ja parem elada, kui tühjana või vales rollis oleva iseendana. Samas saab ta panustada teise sõltuvusse, et see teine vastaks samaga. Samas saab ta püsida kohal ja oodata, et teine valiks, oma sõltuvuse asemel, teda. Kõik need lood on enesele eesmärgi andmised – põhjus ja võimalus olemas olla ilma enese teel kõndimata – võimalus kaotada ja luua ennast enese vajadustest lähtuvalt.
Vajaduste olemas olemine tähendab, et ei ole õpitud oma kogemustest ega võetud vastu olemas olevat informatsiooni ega ole võetud vastutust enesega seonduva eest enesele – rahuldamata vajadus näitab, et panustatud on teisele – iseendale on edastatud informatsioon, et lahendus tuleb läbi teise, sest ise ei olda selleks suutelised või ei ole võimalust – mina ei ole, sest mina olen – minul ei ole, sest mina olen.
Kindla vajaduse korduv esile kerkimine ja päevakorral püsimine ning sellega seotud sõltuvuste olemas olemine näitab seni läbimata õppetunni olemas olemist – valetavast möödunust pärit lapsel tuleb välja selgitada, kas see on enese vajadus või kellegi teise oma. Enese õppetunni olemas olemine tähendab enese samme, isiklikku vastutuse võtmist ja iseenda vastuseid.
Teisele kuuluv õppetund tuleb jätta teisele – selles osalemine tagab isiklikud kogemused - teise viha pöördub loos osaleja vastu, sest tolle olemas olemine annab võimaluse valida endale vajamineva rolli - Ohver - ja seega osutada endale osaks saava eest süüdi olevale, kui loo põhjustajale. Sellise reaktsiooni isiklikult võtmine on võimalus kaotada teadlikkus ja ühineda rollide mänguga.
Teise asemel vastutuse enese kanda võtmine tagab isiklikult osaks saavad karistused - teekonnal leiavad aset sarnased kogemused enese vastutusest keeldujatega – need on inimesed, kes otsivad, enesega toimunule/ eneses toimuvale, süüdlast ja põhjust väljast – nendest kohtumistest saavad isiklikud õppetunnid, kuidas öelda Ei ja teha isiklikud piirid nähtavaks – mida kauem see teekond kestab, seda vihasemad ja valusamad ja lähedasemad on need inimesed, kes annavad võimaluse pooleli oleva õppetunni ära õppida.
Inimesena kasvamise teekond tähendab enese osa mõistmist enesega seotud loos – iseendana/ rollina olemas olemine ja teisega ühes kõndimine annavad samas olevale teisele võimaluse kogeda ja avaneda. Sel moel ollakse ja saadakse osa tolle teise teekonnast. Teise õppetunnis osalemise mõistmisel tuleb meeles pidada ja see aitab ka enese teele kindlaks jääda, et peamine põhjus, miks õppetund aset leiab, on teises – teise isiklikud piirid ja tundetakistused ja pikaajaliste sõltuvuste olemas olemine on põhjuseks, miks selline kogemus aset leiab.
Oluline on selle loo teadlik mõistmine ja enese osa eest vastutuse võtmine – tean, kes ma olen ja miks ma olen - seega ei ületa ma inimeste ega rollide piire ega võta lugu isiklikult – ka siis mitte, kui teine läheb isiklikus – sel juhul tänan, mõttes, võimaluse eest, et reaalsuses saan harjutada Ei- ütlemist ja isiklike piiride paika panemist. See on kasvavale inimesele võimalus olla see, kelles on tugevust seista paigal siis, kui teine proovib keelduda enesega seonduvast vastutusest ja täis kasvamisest inimesena.
Marianne
04.02.2025.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar