Selleks, et lõpetada ära iseenda vähendamine ja jõuda ise enda mõistmise ning austamiseni – tuleb seda õppida tegema. Selleks, et ära parandada enese poolt tehtu – luua sild iseenda ja teise vahele – tuleb seda õppida tegema. Tuleb õppida tegema koostööd iseendaga – kuulata ennast ja vaadata iseendasse ning teha ja valida iseenda jaoks ja pärast – ausalt ja ilma enesele või teisele liiga tegemata. Tuleb õppida koostööd tegema nende inimestega, kelle eest on senini iseennast kaitstud, keda on nähtud ebaõiglaste ja ebaõigetena – kogemused ühes olemisest on valed olnud. Jah, iseenda ja ka ühise Meie jaoks, tuleb, teadlikult tahtes, teha koostööd. Öelda selgelt, et mina ei lähe ära – olen, kuulan, vastan – ei süüdista ja annan vajaliku info. Olen kohal enese, Sinu ja Meie pärast ning jaoks.
Jah, on ju varemgi, proovitud justkui sedasama selleks, et ühises ellujääda – on olnud hea tahe muuta kogetavat ja ümbritsevat ning vajadus lõpetada ülekohus. „Oleme head ja lepime ära – ärme enam nii tee!” Öeldi, kuid siiski vaikiti olulisest, ilustati ja „unustati” asju, valiti vaatenurki, millest vaadata ja kuidas näidata. Välditi vastasseise – ei näidatud ega vaadatud enda sees olevaid tundeid ega tahetud teiste omadega kohtuda. Räägiti ühte ja prooviti teist, kuid ebaõnnestuti – astuti vanade rehade otsa. Tee ei viinud kuhugi, sest tegelik eesmärk ei olnud sellel teel kõndida.
Ebaõnnestuti, sest järjekordne algus ei tähendanud parandamist ega paranemist – enese tegude tagajärgede eest vastutuse võtmist ja siirast vabandust ning selle vastu võtmist – vaid kohustust, sundust, lootust paremale, vajadust rahu järele. See tähendas tegusid ja olemisi enesele vajamineva saamiseks või teisele vajamineva andmiseks ehk Kui Mina pean, siis ka Sina pead! sunduseks. Ei jõutud helge tulevikuni, sest ei olnud olemas Meie – koos ja kõrvu olemine, vaid Mina ja Sina, kes teineteise vastas seismas. Ei suudetud luua seda, mida ei ehitatud, kuna ei olnud mõistetud ise ennast ega teist ning ei olnud ära kuulatud ega ära kuulanud – ei olnud antud kohta ega leitud aega ära olnu jagamiseks.
Head tahtes küll samm või sammud astuti, kuid üsna ruttu tõusis pinnale eesmärk – ellu jääda. Tuli ellujääda, sest oli oht ise ennast ära kaotada - ühes olemine oli näitemäng – mängiti valitud rolle – häid, sõnakuulelikke ja naeratavaid inimesi. See tähendas, et ei oldud need, kes oldi – iseendana ei saanud olla, sest need olid valeks, ülekohtuseks, liiga tegijaks ja nõudjaks nimetatud. Kuna endana ei saadud olla, siis muutus maskide kandmine järjest raskemaks ja see tõi kaasa kõige vana välja voolamise, millele oli lisandunud vahepealse – hea näo tegemise aja – kannatused ja ülekohus.
Sõnum - Tuleb ellu jääda! - kandus teadmisest, et elu on ohus – Mina võin kaduda – oli tõdemine, et ei saada seda, mida vajatakse ja selle eest, mis ja kuidas on, tuli maksta liiga kõrget hinda. Vaja oli vabadust ja sellest tulenevalt tuli jõuda turvalisse paikka, aega, seltskonda ning seetõttu ei suudetud hoida kinni sellest rollist, mida oli valitud mängida, et jõuda rahu ja paremate kogemusteni ühes olles.
Võib ja saab öelda, et prooviti ja taheti küll, kuid välja kukkus nii nagu alati. Puudu jäi teadlikkusest ja aususest – tegelikku olevat ja kogetavat paljastavad sõnad ei olnud oodatud – ei arvestatud teineteisega – ei oldud Meie. Ei nähtud ennast Meie-na, sest lähtekoht ei olnud olnud sama – puudus ühine - ühendav alus, kus näha ennast samana. Oli olnud ja oli jäänud Mina ja Mina. Üks pidi, sest teine tahtis. Üks vajas, kuid teine ei tahtnud. Enesele vajamineva puudu jäämine ja vastumeelsus teise jaoks olemas olemisest tähendas, et ei austatud ise ennast ega ka teist, kuid oli valitud teha nägu – ollakse see Kes on, sest peab.
Aastakümneid on oma elusid talutud – nähtud ennast sellena, kelle peal tallati ja kellega ei arvestatud. Kogetud ennast sellena, kes peab seda, mida ta ei taha. Tuntud ennast vähemana, sest ühes olemine on tähendanud, enese jaoks, valusaid kaotusi. Ikka ja jälle tõdeti, et ühes olemine ei olnud hea – koos ei olnud hea olla. Selleks, et ennast päästa, tegid kõik nii nagu tahtsid või pidid. Midagi oli väga valesti, kui ühes kannatajad pidi ennast ühise seest ära päästma. Kõik nägid ennast üksikutena – oldi enese jaoks ja pärast – pidi olema enese jaoks ja pärast – oldi elevandid portselanipoes. Miski ei paranenud, sest oskamatusest, teadmatusest ja ka tahtlikult lõhuti, iseennast ja teisi, jätkuvalt edasi.
Ühiselt ei oldud võetud vastutust ühise ees – oldi, sest pidi ja seega toimiti – infot ei antud, infot ei küsitud, infot ei tõlgendatud objektiivselt, vaid subjektiivselt vastavalt enese tundeajaloole ja hetke seisundile. Tehti nii nagu teised näisid tahtvat ehk nõudvat – olid teised, kellel pidi hea olema. Kuna endal ei olnud, siis oldi väljaspool ühist, oldi nurkades – oldi eraldi. Koos olemist kardeti – seal võis saada haiget ja seal võis teha, enesele teadmatult ja tahtmatult, ülekohut. Ühises oli olla halb, sest ei oldud kuuldud kinnitust – Mõistan ja enam ei tee - ei taha teha, sest ühine on oluline!
Hirm iseenda vajaduste täitmatuse pärast ja enese, kui süüdlaseks nimetamise ees, tagas selle, et mitte kellelgi ei olnud hea olla – kõik külmetasid ja tundsid ennast ebaturvaliselt – kõik olid üksinda, kuigi väidetavalt oldi justkui koos. Kõigil oli hea kusagil mujal – enese jaoks turvaline koht ja aeg olid seal, kus ei olnud teisi või seda ühte - vale teist.
Seega olid need, kelle jaoks ja pärast pidi kohal olema, valed. Vale jaoks olid valed need, kes teda vähendasid, jätsid välja ja eraldasid ühisest. Kuidas olla olemas ja õige selle jaoks, kes nimetab valeks ja keeldub lähedusest? Kogeti, et näod olid, kuid ei oldud kohal ega toeks vabast tahtest. Enesest andmine oli andja jaoks tegu enese arvelt – see vähendas, sest enda vastu ei saadud vajaminevat – ei oldud avatud ega nähtud ühes olemises väärtust. Ei toetatud lähedase kasvu inimesena, kui olulist suhte hoidmise võimalust. Seega ei mõistetud, et koos õppides ja teise toetamine enese tundma õppimisel, tähendab, et suhe ja seotus jääb alles – turvatunne kaotaks hirmu hülgamise ees.
Hirm oli alaline saatja, sest mitte kunagi ei saadud andeks ega ettenäidatud vigu ära parandatud – seda ei lastud teha. Vale pidi valeks jääma. Seega ei räägitud ega oldud ausate ja ehedatena – oldi rollis, oldi kaitsetud, kes kaitset otsimas, oldi põgenemas – esimese või siis teise vale fraasi ja teo peale nähvati, süüdistati ja/ või astuti eemale ja välja, suleti uksed, vaikiti – ei oldud teise jaoks olemas.
"Sina olid, Sina tegid, Sinu pärast – Mina kaotasin, Mina jäin ilma, Mina ei taha kogeda sel moel, kui on siis, kui me oleme koos!" Meie oleme toonud esile teineteise halvimad jooned ja küljed - need on välja elamata tunded ja valusad kogemused. On olnud frustratsioon – teineteise varjust väljapääsematus siis, kui oleme koos – kõrvu samas. Sellpärast oleme elanud eraldi. Tunnustusest inimesele, toetusest kasvamisele, on jäänud puudu. Selle asemel on olnud vähendamine – teise ära kaotamine – sel moel oleme tulnud toime.
Meie ühine lugu on olnud valus - oleme olnud tõeliselt tublid ja osavad, et ellujääda – kuid me ei ole teinud samme koos olemiseks – me ei ole õppinud koos olema ja ühes koos kasvama nii, et me jääksime teineteise jaoks alles ja Meie-na kokku. Tänases me ei ole enam need väikesed lapsed ega varateismelised ega noored täiskasvanud, kes me kunagi olime, siis kui me pidime ja me ei olnud veel loonud enestele neid Maailmu, milles elame täna – olles väljas sellest, millesse kunagi sündisime. Täna on meil tänase aja teadlikkus – kogemused ja mõistmine – need on väärtused, millele toetud, et astuda lähemale ja teha sammud koos – teineteise kõrval seistes - võrdsete ja väärtuslikena.
Marianne
01.11.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar