Selleks, et mõista iseenda ja inimese aja lugu, minule näidatakse ja ma kogen ise läbi. Selle jaoks, et mõista seda, mis minuga lapsepõlves juhtus, olin kõrvalt vaatamas, kui noorem poeg käis, neli aastat tagasi, viie aastasena operatsioonil ja nädal tagasi sain oma lõikusekogemuse. Narkoosist veel unisena vaatasin kardina sinist seina ja vormisin teadmise – olin kogenud rollikaotust – olin kaotanud lapse rolli. Küsisin paberi ja pliiatsi ning kirjutasin lood enda seest välja.
„Olin olnud laps enese tähenduses, kuid kaotasin selle rolli, sest aeg tegi paranduse ja ma ei saanud enam olla – kuna minul ei olnud enam seda, mis oli enne olnud, siis ma enam ei olnud, hoolimata sellest, et olin edasi. Rollikaotus oli trauma, millega ma ei kohanenud, kuid kuna elu läks edasi, siis pidin toime tulema. Rollikaotus tähendas turvatunde kaotust. Vajasin turvatunnet ja seega tuli leida lahendus, kuidas olla taas keegi. Kuigi kasvades lisandus erinevaid rolle, siis baasrollikaotus tõi kaasa pideva rollisegaduse – enese sees ma ei teadnud, kes ma olen, sest mina olin olnud.”
Viis aastat tagasi kogesin, kolme intensiivse päeva jooksul, toetatud teekonda enese ajas tagasi. Läksin tagasi aega ja kohta, kus ma ei olnud enese sees. Laps minus ütles, tänases ajas, välja sõnad, mida tundsin, kui kaotasin iseenda - „Ükski ema ei tohi selliste silmadega oma last vaadata!” Mina ei tahtnud olla see, keda sellise pilguga vaadati. Olin enese seest väljas - täna tean, et ma ei olnud enam laps enese tähenduses. Baasrolli kaotades ei olnud ma enam Kes – mul ei olnud rolli ja seega olin ning elasin rollisegaduse sees ja jäin vajama kohta, kus olla see laps, kes ma olin olnud. Alateadlikult vajasin rolle ja partnereid, milles ja kellega ühes olles, saada puuduses elava lapse vajadused täidetud. Enesele mõistmata – miks – on kordunud lood, milles on koos kolm naissoost rollipartnerit.
Olin peaaegu neli, kui ema sai teise lapse – sündis õde. See oli kogemus, millega mina ei tulnud toime, sest minu, tolle aja, tähenduses võttis tulija minult rolli ära – mina ei saanud enam olla see laps, kes ma enne olin – tema oli saanud minu koha endale. Tema koges seda, mis enne oli minu oma olnud. Minul olid uued kogemused, mis näitasid selgelt vahet enne olnu ja uue aja vahel. Pealt vaatamine ja kogetu kasvatasid ehmatavaid tundeid, millega ei osanud ise toime tulla – ma ei teadnud, mis minuga toimus. Korraga oli minu maailm väga valesti ja ma ei teadnud, kes ma olen ega seda, kus on minu koht. Olin väljas, sest olin välja jäetud ja kogesin hülgamist.
„Kuna minu maailm osutus ohtlikuks paigaks, siis võtsin appi kontrolli. Vajasin kontrolli kõige ja kõigi üle – mitte midagi ei tohtinud jätta juhuse hooleks. Pidin suutma kontrollida Maailma selleks, et luua enesele sobivad tingimused olemiseks ja leidma koha, kus olla turvaliselt. Kontrollist sai olemine – kui minu jaoks vajalik oli kontrolli all, siis olin turvaliselt hoitud. Ma ei suutnud kontrollida, sest mitte miski ei allunud ega allu lõplikult kontrollile. Ikka ja jälle kogesin rollide kaotusi – olemisi enese tähenduses – ei saanud enam olla laps, sõber ega õde ega õige inimene ega Maailma parandaja ega ainsana vajalik. Maailm ei olnud turvaline paik, olin ohver, kelle vastas olid vaenlased, need, kes valisid teha nii, et rolli enam ei olnud või said nad, minu nähes, minu rolli endale.”
Kolme kontsellatsioonid – olin ühes ja tundsin ennast turvaliselt, kui koos oli kaks. Tundsin ennast ohustatuna, kui kahest sai kolm või enam. Ma ei näinud seda võimalust, kuidas saaksin olla osa kolme nimetajaga tehtes 1, 1, 1 sellest vormus 1+1, -1, - kahe vahel/ kõrval ei olnud minule kohta. Igal pool, kus lisandus või oli olemas see teine või enamgi veel, valitses minus tunnetesegadus ja turvatunde kaotus. Tahtsin kolmanda välja ja eemale jätta, kuid seda ei olnud võimalik teha – kaotasin ja suhted purunesid minu tunnete tõttu. Vajasin turvatunde taastamiseks ja hoidmiseks rollipartneri tähelepanu ainult enesele – jagamatut ja minu oma. Kunagi ega kellelgi, suure ajas, ei olnud aega olla kohal, et ma mõistaksin ise ennast ja ega ma tegelikult otsinud ka selguse selgust, vaid mustris kõndides ja hirmu tundes, tahtsin oma positsiooni kindlustad – oma kohta sees. Ajas proovisin ennast ja olukordi kontrollida, õppisin ennetama, vältima.
„Enese aja alguse peale on aeg ehitanud kaitsed ja uutest kaotustest kasvanud hirmud ja mind käivitamas erinevad, otsustele järgnenud, lahendused. Suurenenud vajadus omada rolle, enese tähenduses, mis peaksid tagama ümbritseva kontrolli ja andma võimaluse kogeda vajaminevat – nähes enese kõrval teisi, saamas seda, mida mina vajasin – reageerisin, sest kaotasin – olin kurb, vihane, kade, õnnetu – see oli minu oma – teine sai minu oma endale – minu võimalus kadus. Justkui oleks olemas ainult üks miski, et kui ühel on, siis teisel ei saa olla. Ma ei mõistnud, et ma ei kaotanud rolli ega seda, et mul on võimalus omada rolle ka siis, kui keegi teine neid nähtavalt kannab.”
Mul on alati olnud keeruline olla ainult üks roll, sest kui see kaoks, siis kaoks ka ühendus rollipartneriga. Olen tundnud vajadust olla „hea” ja anda teisele läbi minu kogeda enamat, et saaksin jääda, oleksin seotud, et tuleks ka minu aeg – hetk, milles olla tervikuna. Olen tahtnud anda ja luua enamat – koha, kus ise saada, et näha ennast tervikuna. Olen tahtnud kogeda, et sain võimaluse, kuna just mind taheti kogu täiega. Luba tulla ja olla iseendana, et ei piiratakse olemist. Ma ei ole tahtnud püsida ühe rolli piires ega nimega. Olen võidelnud selle vastu, et kanda silte st olla tegelikult mitte keegi, sest roll ei olnud mina. Mina ei teadnud, kes ma olen ja seega ma olin ja tahtsin olla kõik ja ühel ajal – minul ei olnud piire – mina olin MINA.
Oma kaotusega elades, valisin lahenduseks olla ohver. Mina olin see, kellele oli tehtud liiga. Mina pidin enese kannatuste eest tasu saama. Ma ei pidanud vastu andma ega energia tasakaalu ise tasakaalus hoidma, sest olin kõige selle eest juba iseendaga maksnud. Vaatasin ja näitasin oma lugu läbi kannatuste – minu tee oli raske, mina olin kogenud ülekohut, see ei olnud mina, kes nii valis – teised tegid, teiste pärast oli. Ma ei olnud võtnud ise ennast vastu – olin laps edasi kas siis, kui mul endal olid lapsed.
Kuni ma ei olnud mõistnud enese lugu, ega teadnud, mis ja miks oli juhtunud, siis ma ei saanud võtta vastu teadmist ega andnud ka teist tähendust – olin olnud laps, kuigi see olemine ei olnud selline nagu oleks pidanud olema. Olin olnud laps, kuid see ei olnud olemine enese tähenduses. Turvatunne kadus ikka ja jälle, tundsin ennast lahingus olevana ja tahtsin omada kontrolli, mis pidi tagama enese turvas hoidmise.
Kuu aega tagasi astusin sisse rollide maailma, enne seda olin mõistnud tähenduste olulisust. Kuu aega tagasi olid ka konstellatsioonitööd isaga – seal võtsin vastu teadmise – Mina olen Laps. Leidsin endale koha ja rollinime – olin enese sees nimega KES. Võttes vastu teadmise – Olen laps - sain vaadata ja mõelda, milline olen/ olin mina laps enese tähenduses. Mida tähendas ja tähendab lapse roll – mina lapsena. Millised olid minu lood ja lahendused. Loomulikult jätkus ka igasse päeva elulisi kogemusi, mis kasvatasid tundeid ja aitasid iseendal avaneda, et mõista oma lugu hetkel, mil mina ei kontrollinud enam midagi ega kedagi ega ka ise ennast - olin.
Olen olemas, kuna olen olemas. Ei ole vahet, kui palju ja kas on kedagi veel. Minu väljendused olen mina erinevates rollides – enese antud tähendused ja iseenda poolt valitud lahendused. Rollid on võimalused ja õppetunnid – minu enese tee ja eksamid.
Marianne
30.11.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar