Kolmapäev, 10. november 2021

Suured Lapsed täiskasvanute Maailmas

 


Suure Maailma sees on olemas väga palju neid inimesi, kes, nähtvalt suurtena, toimetavad täiskasvanute Maailmas – käivad tööl, omavad ja kasvatavad lapsi, on võtnud naise või läinud mehele, teenindavad erinevaid laene, tohivad osta alkoholi ja loteriipileteid, võivad viibida luba küsimata öösiti väljas ja keegi ei küsi neilt, kellega te koos lennukile või laevale lähete, kus on teie hooldaja – teie eest vastutaja. Seda pole vaja, sest inimene on ju füüsiliselt täiskasvanu. Seda ta võib olla, kuid, kui inimene ei ole veel täis kasvanud, siis oma sisemuses on ta alles laps. Küsimusele, Kes ta on, võib suur inimene vastata, et täiskasvanu, kuid tegelikult on tema põhiroll olla Laps.

Lapse Maailm on vajaduste, tahtmiste ja saamiste maailm. Selles maailmas loeb see, kui kiiresti saavad lapse vajadused/ tahtmised täidetud. Olulise tähtsusega on see, kui pikk on ooteaeg ja kas saadakse esimesena või tuleb kellegi järgi oodata. Määravaks saab see, kas soovitu saadakse kätte, omatakse kogemist või jäädakse sellest ilma. Lapsel on keeruline tulla oma tunnetega toime, kui tema vajadust eiratakse – seda keeldutakse täitmast. Ilma jäämine või selle tõenäosus on oht, sest laps on see, kelle heaolu ja elus olemine sõltub kellestki teisest - täiskasvanust.

Täiskasvanute Maailmas käivad ringi ja elavad oma erinevaid elusid suured Lapsed. Nende elud ei ole just lihtsad, sest sageli ärkavad neis tunded, millega nad toime ei tule. Nad tunnevad viha, kadedust, solvumist, kurbust, üksindust, väärtusetust, hüljatust, raevu, masendust – neil ei ole võtit, kuidas ise ennast aidata ja keegi teine ei taha seda teha või ei oska seda õigesti teha. Proovitakse erinevaid võimalusi - kontrollitakse ise ennast, käiakse teraapiates, minnakse lahku, vaikitakse, juuakse, lüüakse, karjutakse – valatakse ennast erineval moel välja. Abi ei saada, sest jonnida on kuidagi imelik, jalgu trampida mõtettu, pikali viskamine tähendaks haiget saamist - ollakse täiskasvanu, kes ei ole täis kasvanud ja seega vajatakse enese kõrvale päriselt täis kasvanud inimest. Suured Lapsed peavad vastutama selle eest, mille eest nad ei ole võtnud vastutust – oma elu eest. Vastuolu seisnebki selles, et nad peavad vastutama kõige selle eest, mis seondub nendega täiskasvanute Maailmas, kuid nad ei vastuta ise enda eest. Suur Laps kogeb üha uuesti, et suur Maailm ei kuuletu temale ja see tekitab  hirmu, Laps, selle Maailma sees, on abitu ja hüljatud.

Täiskasvanust Laps tahab endiselt seda, mida ta vajab - see tähendab seda, mida temal ei ole. Sellise suure Lapse elu muutub keeruliseks, kui tema kõrval saadakse, omatakse nähtavalt, midagi sellist, mis on Lapse jaoks olulise tähendusega. Tegelikult ei ole vahet, mis see on, mida keegi teine saab või kusagil omab – oluline on see, mida saamine/ omamine Laps tähenduses esindab. Olevas hetkes ilma jäämist ehk hülgamist kogev täiskasvanu läheb lapsena tagasi oma mööda läinud aega. Sinna kohta, kus vajaduse rahuldamata jäämine tähendas ohtu. Oht tähendas turvatunde kaotust ja seega pidi keegi kusagil, midagi tegema, kuidagi olema - lahendus pidi tulema väljast – lapsel oli saamise vajadus, et turvatunne taastuks.

Täiskasvanu ajas toimuvad alateadvuse sees tagasilülitused – suur inimene tunneb olevas hetkes ohtu ja seejärel käivitub ootus, et saabuks lahendus – vajadus ootab täitmist. See on täpselt samamoodi, kui siis, mil ta oli laps ja koges traumaatilist kogemust, mis jättis oma jälje ja mida ta nüüd, aegu hiljem, korduvalt proovib parandada - vajadus anda endale tagasi turvatunne.

Laps tunneb, teise saamist/ omamist/ kogemist pealt vaadates või enese soovile/ olemisele eitust kuuldes/ kogedes – „Minul ei ole! Mina ei saa! - järelikult - Mina jäin/ jään ilma! - See on oht Minu olemas olemisele.” Kui on oht, siis ei ole turvatunnet. Turvatunde taastamiseks ehk ärganud tunde kustutamiseks, vajab Laps kohest positiivset vastust enese vajadusele - seda, mis teisel on, teise saamise lõpetamist või saamise mitte nägemist – Laps vajab vajamineva kogemist. Pole vahet, kui palju, mida ja kuidas saadakse – oluline on signaal – vajaduse rahuldamine – saamise kogemine. Turvatunde kaotanud Lapse jaoks on oluline, et toimuks saamine, sest see on esmavajadus ja alles seejärel tuleb kõik muu. Kui väike Laps jäi oma ajas ilma, siis suurena olles, kui keegi teine nähtavalt ei koge olulise omamist/ saamist, siis Laps usub, et see on tema jaoks alles – tema Maailm on näiliselt turvaline.

Enese ammune aeg on minevik, kuidas saaks see olla olevik? Suurtel Lastel on oma lugude algused meelest läinud ja seega ei mõisteta, et pealispinnal toimuv ei ole päris see ning ärganud tunnete all võib ja saab veel kusagil midagi olemas. Ebamugav olemine, ise ennast ebameeldivana kogemine peab saama lõpetatud. Kuid enese lugu ei osata muuta, kui ei osata ise ennast lugeda – mitte tormata tunnetena tundma, vaid otsida oma tunnete ärkamise tegeliku põhjuse tähendust. Laps kasvab täis, kui ta õpib ise ennast tundma, oma tundeid juhtima ja võtab vastutuse iseenda olemise, sammude ja tagajärgede eest ise endale. Ise ennast on mõistetud, kui teatakse, milline on, Maailma lugemisel nähtvalt toimunu tähendus enese jaoks.

Täiskasvanud inimene saab öelda enesele – STOP – Kes ma olen? Kas mina olen Laps või olen Täiskasvanu? Mida kogetav minu jaoks tähendab? Kas see on tõsi – kas see peab tänases päevas paikka?


Marianne

10.11.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar