Inimene elab rollide Maailmas – see on suur näitelava, kus kõik on võimalik. Rolle on palju – neid saab võtta, jätta, väljavahetada, koguda, eitada. Inimene valib välja rollid, milles ta tahab ennast kogeda, et läbi rollina olemise iseendana olemist erineval moel proovida. Inimene väljendab ennast läbi valitud rollide – joonistab iseennast ja/ või oma tegelaskuju elavaks. Rollijoonised on nähtamatud jooned, mis määravad ettendatava füüsilise liikumise, hääle tooni, nähtava ja varjatud olemise, olemise eesmärgi, enese tähenduse. Inimene sobitab iseennast rolli, vahetab kesta ja sulandub – väljendub rollina.
Inimene, rollis olles, ei ole kunagi üksinda – tal on rollipartner olemas. Kui inimene esitab oma rolli, siis ta mängib ennast kellelegi nähtavaks. Kui inimene peab monoloogi iseendaga, siis see on kahekõne – rolli ja iseenda või ka kahe rolli vahel. Vahel on inimese väljendusvalikud vabad – see on improvisatsioon, kus midagi veel ei ole, kuid saab olema see, mida lavale luuakse. Teisal seavad rollide nimetused paikka piirid ja on olemas teadmine, mida, miks ja kellega ühes luuakse. Kaks ühes on koos olemine, koostöö, koos hingmine – eraldi või ühes – tunnetades ja vastates. Ühiseid lugusid muudab huvitavaks see, kuidas iseennast väljendatakse - kellena rollipartnerit vastu võetakse, kas valitakse olla iseendana või olemas oleva partneri vastas rollis olles või hoopis rolli vahetades, kellegi teisena. Laval joonistub välja valitud olemine, kuid mängus olles ja tunnete värvides, ei näe mängivad inimesed ennast kõrvalt, vaid nad tunnevad oma olemist ja reageerivad tunnetele tunnetega. Tunded on värvid, mis värvivad kogetava – nähakse seda, mille nägemist vajatakse.
Enesele valitud rollis on partnerile ja iseendale seatud ootused – see on ühine rollijoonis, mida püütakse teostada, sobitades ennast iseendi poolt paikka pandud raamidesse. Selleks, et roll õnnestuks tahetakse ja vajatakse, et partner vastaks vajaminevalt. Oleks õige tahtja tähenduses, et saaks olema see, mida on vaja enese jaoks luua – ettekujutust, kuvandit – oodatud kogemust. Kuid nii sageli selgub, et teine ei mõista ega saa aru. Selle mõistmatuna väljenduva partneri sammud muudavad mustrit, takistavad teed või tõukavad ettevalmistamatult astuma, olema - väljenduma. Sünnib segadus.
Veel tõsisem üllatus tabab inimest, kui selgub, et ka tema ise ei ole selline nagu oleks vaja, et väljamõeldud joonis sünniks. Rollis olles selgub, et inimene tahaks tegelikult hoopis midagi muud või kuidagi teisiti – ta ei paindu või ei taju rütmi ning võib-olla ei ole ka partner õige. Valitud roll oli tupik, sest inimene ei taha ennast sellise iseendana nagu ta oskab rolli lahendada, kogeda. Inimene tunneb, et ta ei õnnestu – roll ei kuuletu – ta ei oska olla selline, et rollis olemine oleks hea olemine. Hüütakse eneste sees appi, sest lõks on kinni langenud – oli joonis, kuid seda ei saada luua, sest miski ei vasta tingimustele ega usutule. Lõks langes kinni, kui rolli ei saa järgmises hetkes hüljata – inimene on seotud, sest tema sammul olid tagajärjed.
Elava elu kogemine on hoopis midagi muud, kui ettekujutus, sest loodu sünnib hetkes – see on improvisatsioon. Proovitakse peatuda, et anda enesele aega hingata ja kohaneda ning mõelda välja õige lahendus või nõutakse kordust, et lugu muuta. Proovitakse muuta kaaslast või iseennast, et seeläbi õnnestuda. Kuid vabadust ei püüa ega saa panna puuri – looming ei tunne piire ja tunded puudutavad ebamugavalt või valusalt vastu.
Marianne
12.11.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar