Astume oma rollis olles, kui lavale ja oleme seal, ühes oma rollipartneriga, mängimas neid, kes valime olla, sellistena, millistena valime ennast väljenduda. Koos olles teeme oma samme, valime olemisi ja lahendusi – väljendume valitud moel. Reageerime teineteisele – vastame ja küsime, ühe liigutus kasvab välja teise omast – nähtavalt ja varjatult. Selleks, et lahendada oma rolli, anname enese ja teise tegelaskujule ning meie vahel toimuvale tähendused. Seejärel proovime ennast nende tähenduste ehk märksõnade järgi väljendada – nii sünnivad rollijoonised ja ilmneb mängitav lugu.
Olen Ema, sest minul on Laps. Milline on minu tähendus emana olemisele – Mina Emana – mida Ema teeb, mida Ema peab tegema. Sealsamas on minul Emana ootused sellele, milline peab Laps olema, et Emana oleks mul võimalus ennast hea ja õige Emana kogeda. Kuid kõik päevad ei ole sarnased – ühel päeval olen parim Ema Universumis ja teisel kõige mõttetuma ja segavam asi Maailmas.
Kui ei ole hea olla, sest eneses on paha ja häiritud olemine, kuna rollina olemine on ebamugav – teen/ annan/ ootan vastu nii nagu on alati olnud, kuid vana rollilahendus ei anna vajaminevat, sest kohtan sellele Lapse vastupanu. Midagi on kusagil valesti, sest Emana ma ei õnnestu – vana rollilahendus ei tööta enam. Seega astun Lapse vastu, et saaksin olla nii nagu olen harjunud.
Sisemuses tõuseb protest – Mina ei taha seda rolli kanda, kuid ma pean, oma rollilahendusest kinnihoidmiseks, olema sellisena nagu mina ei taha ennast kogeda. Tahan vabadust – olemist iseendana st kõik oleks nii nagu on kogu-aeg olnud – olen Ema enese tähenduses ja Laps minu jaoks vajalikus tähenduses Laps.
Elu toimub hetkes ja just seal sünnivad kokkupõrked. Kui olen Emana oma osa mänginud, kuid Maailm ei ole ikkagi õige, siis ma ei tea, mida teha. Tahan muuta olukorda, et minul oleks hea olla. Senised lahendused ei tööta, kuid ma ei oska midagi paremat välja mõelda, sest ka Laps ei aita mind. Laps tegeleb iseenda rolliga, sest ka tema otsib väljapääsu, kuna ta ei ole see, kes ta peab olema.
Seega sõdib Laps oma Ema vastu – ei ole koostööd. Mõlemad kasutavad vanu rollijooniseid – Ema tõstab häält, ähvardab ja määrab karistuse, et ennast aidata – ta teab, et roll ei kao, tema peab edasi Ema olema. Laps lööb ukse pauguga kinni ja karjub vastu, sest ta teab, et pääsu ei ole – tema peab edasi Laps olema. Laps tahab rahu olemise jaoks ja kohta, kus rahus iseendana olla. Seda, millise iseendana, ta ei tea, sest enamus oma ajast veedab ta nii nagu ta peab teiste tahtmiste järgi olema ning teise osa ajast ta lõdvestub ehk lülitab enesekontrolli välja ja lihtsalt väljendub kuidagi – tagajärgedega, mille eest ta ei taha vastutada.
Ma ei mõtle Miks? – mina teen. Kohates vastupanu – olen häiritud. Kuna rollilahendus ütleb ette, milline pean olema, siis otsin võimalust, kuidas seda edasi teha – tahan, et Laps laseks mul olla nii nagu pean Emana olema. Ma ei peatu ega küsi enese käest – Miks mina ise olen otsustanud, et just sellise Emana pean väljenduma. Olen kordus, loon kordust enese poolt etteantud raamide sees.
Ema ei saa, sest Laps ei taha – vastuseis sünnitab revolutsiooni – üks tahab, teine ei taha - Ema ei taha enam vastutada. Vastutama peavad täiskasvanud. Ema sooviks olla Laps ja jonnib vastu – Mina ei pea! See on rollist vabaks püüdmise soov. Lahendus ei ole rolli hülgamine, vaid tähenduse muutmine – uus rollijoonis – uued märksõnad, millele tuginedes olla olnust erineval moel Ema.
Kaks erinevat vaatenurka - Mida teeksin, kui ma valiks tahta, et roll oleks olemas – mul on vabadus valida, kas ma tahan või ei. Hoopis teine lugu on see, kui elan uskumuses, et mul puudub vabadus valida – seega olen lõksus, kuna ma pean olema, sest olen seotud – seega pean ellujääma. Midagi ei muutu, kui ma ei muuda tähendusi – sellega seoses vahetan märksõnadele tuginedes rollilahenduse ja see muudab rollijoonise.
Rolli sees lõksus olemine – on olemas, kuid mitte minule vajalikus tähenduses. Selle teadmise vastu sõdimine on oleva vastu võtmata jätmine. See on sõda - tahe teist muuta või ennast ohvrina tundev Laps – minul ei ole. Selleks, et saaksin võimaluse kogeda vajaminevat – saan õppimise jaoks vajamineva – rollipartner on rollis enese tähenduses.
Kui Laps sündis, siis valis Ema ise, millisena ta oma rolli lahendab – see on tema enda valik. Rolli lahendust saab iga hetk muuta – tantsida ühes partneriga, iseennast tundma õppides ja ise endast teadlikuks saades, mõtestada oma väljendus. Käib rollidesõda, kui proovitakse kinnihoida sellest, mis enam ei tööta – vanad lahendused on ajale jalgu jäänud.
PS Loos on kasutasin Ema ja Lapse nimelisi rolle, kuid sama sõda võib käia kõikides rollides, kus püütakse vanadest lahendustest kinni hoides, muuta oma olukorda või keelduda muutumast.
Marianne
18.11.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar