Elus ei ole alati kõik nii nagu tundub, et on – on küll nii nagu näib, kuid on veel kuidagi teisiti. See, mida usutakse endast teadvat, ennast nägevat ja olevat, ei pea alati ja igas loos paikka. Valides olla roll, võib ja saab inimene olla rollina rollis. Vahel jäävad inimese jaoks vajalikud ja olulised rollid pooleli, sest enne saab see aeg otsa, milles on võimalik rollis olemisest põhjustatud tunded ära tunda, vastuvõtta ja turvaliselt vallandada, et vabanenult edasi astuda. Need on pooleli olevad lood, mis käivad inimesega kaasas ja justkui elavad ise oma elu.
Inimene, olles alles väike, vajas oma vanemat, kes oleks tema jaoks vanemana olemas, st lapse jaoks õigena olemas. Kuid elus ei ole kõik lood õnnelikud ja päikeselised ning üsna sageli on nii, et enese lood teevad haiget ka aastaid hiljem, kuigi ollakse juba suur ja ammusest ajast kaugele kasvanud. Iga laps vajab oma vanemat, sest ta vajab teadmist, et Maailma sees on olemas vähemalt üks koht, kus on tema jaoks alati turvaline olemine ja vähemalt üks inimene, kes võtab teda tingimusteta vastu.
Laps, kes on kogenud oma vanema mitut palet, tahab vanemale meeldida, olla tema jaoks õige ja vajalik. Inimene, kellel on olnud enese jaoks „vale” vanem, koges hülgamisehirmu iga kord, kui ta seisis valiku ees, kas valida oma olemine ja väljendumine meelepärasena ehk „õigena” oma looja(te) jaoks või valida iseendana olemine, ükskõik, milliseid tagajärgi see ka kaasa võis tuua. Hülgamishirmu endas kandev inimene kardab suhetes eksida, sest siis võib ta rollist ja/ või rollipartnerist ilma jääda. Hirmu tundes peidab ta iseenda ja püüab olla partnerile meelejärgi.
Kui inimene on kinni jäänud lapse ja vanema vahel mängitavasse rollimängu, siis on tema baastasandil jäänud ühe põhirolli mäng pooleli – laps ei ole saanud olla laps enese tähenduses, ta ei ole saanud lapsena avaneda turvalises keskkonnas, et õppida ise ennast tundma ja ise oma sammude eest vastutama. Oma täis kasvamise teel klammerdub selline inimene suhetesse, mis on olemas. Ta astub nende sisse ja tahab olla ning osa saada täiega, et nautida lõpuks ometi vallandumist ja iseendana vastuvõtmist.
Kuid, ikka ja jälle kogeb inimene, et ta on vale – teda on lihtsalt liiga palju ja üle. Kohates enese väljendumistele eitavaid, keelavaid, halvustavaid, vaikivaid reaktsioone, valib ta lahenduseks iseenda sulgemise, et olla selline nagu teda rollipartneri reageeringutega olema kujundatatakse. Inimene on masendunud ja segaduses. Ta on solvunud, vihane ja kurb. Roll on, kuid tema iseendana on vale. Roll on, kuid suhe ei õnnestu, sest inimene on rollina rollis. Inimene on rollisegaduses – tema erinevad rollid on omavahel riius – inimene on nähtavalt ja nimega ühes rollis, kuid tegelikult proovib ta, olemas olevas suhtes, võtta käsile lapse rolli ära lahendamise.
Inimene, kelle põhiroll on lapse oma ja lapse vajadustest lähtuvate tähenduste, ootuste ja lahendustega, ei mõista teadlikult, et kõikides oma teistes rollides olles, väljaspool lapse ja vanema oma, ei ole ta Laps – teda ei nähta ega võeta lapsena. Inimene kannab teisi rollinimetusi ja sellest tulenevalt ootavad kõikide teiste rollide partnerid temalt just neile rollidele vastavaid olemisi, tegemisi, lahendusi. Inimese, erinevate rollide partnerid, kohtavad, kohtlevad ja väljenduvad temale kui rollile nii nagu nemad rollis olijatena, rollis olemise jaoks, vajavad.
Purunenud, katkiste ja rahuldust mitte pakkuvate suhetepagasiga inimene püüab väga. Ta õpib käituma ja kontrollima ise ennast. Ta joonistab enesele ette käitumismustreid, et vältida suhete purunemisi ja kaotusi. Seega peaks ta justkui suutma olla õige ja vajalik ning oskama rollipartnerist kinni hoida – vahel see õnnestub, kuid vahel jälle mitte. Inimene pingutab tõsiselt, kuid ikkagi ta ei tea seda põhjust, miks lähevad tema suhted katki ja tema oma rollipartneritega tülli. Kõigest sellest jääb halb maitse suhu ja hinnangutena enesele nimetab ta ennast silte kandma. Tema enese väärtus on madalam Kroonlinna nullist ja suhteid, mida ta vajab, kardab ta kui kurja hunti. See on inimese korduv mustrite jada, mida ta ei oska lõpetada ega ära lahendada.
Inimene hoiab kinni, enesele ja teistele liiga tehes, nendest suhetest, mida ta kardab kaotada. Ta ütleb lahti neist suhetest ja rollipartneritest, kus ta ei saa ja kes ei anna talle, kui lapsele, seda, mida ta tahab ja vajab. Sellised suhted on valed ja teevad haiget, sest rollipartnerid ei võta tema mängu vastu. Teised ei saa temale rollipartnerid olla, sest inimene ei seisa oma rolli sees – ta valgub laiali, püüab olla kõiges, et olla vajalik ja meelepärane ning ta tahab rohkem ja enam, kui roll ette näeb – kõike ja tingimusteta.
Inimene ei leia rahu, sest vajadused sunnivad teda tagant ja nii komistab ta üha uuesti enese jaoks „valedesse” suhetesse. Inimene astub innuga üha uutest ustest sisse ja on lapselikult rõõmus – nüüd on olemas, nüüd saab ta täidetud – seekord on kõik õige, kui ta ainult oskab olla see õige ja osutub vajalikuks. Inimene väldib uste paotamist, et vältida seda hetke, milles ta osutub valeks. Ta kontrollib ise ennast – hoiab ennast piiratuna ja suletuna, teisega distantsi jättes, jääb ta iseendana eemale. Inimene proovib mitte reageerida, kui kõlavad teada ja tuntud märksõnad. Ta väldib lähedast kontakti, et mitte langeda lõksu, sest ta usub ja räägib iseendale, et teine nagunii ei taha teda, sest naeratused on tehtud ja lahkus vaid pealispind – see ei ole tõsi, sest see ei ole tema, keda tahetakse – see on ainult roll, mida ta peab täitma. Kuid, küsimus on taas selles, et tema ise tahab olla ainult üks ja ainus roll – tema on see, kes vajab kohta, kus olla laps enese tähenduses.
Kui ei ole tehtud nii nagu laps vajab, st tema jaoks turvaliselt, siis on see tegemine vale – laps ei võta osa, ei anna ennast sinna, mis ei ole tema jaoks õige. Täiskasvanud inimene, lapsena, peab olema rohkem, õigem ja parem, kuid ta ei saa seda olla iseendana, sest temas elab uskumus, iseendana olles on ta vähem. Iseenda kogemustest sündinud otsus ütleb talle, et tema Minu Mina on see, kes peab olema rohkem ja seda suutma nähtavalt, avalikult tunnustatult ja jätkuvalt.
Kuid miski ei näi aitavat, sest mitte miski ei täida ega lahenda – olevik ei saa ega suuda kustutada segadust ära ega täita tühjuse pimedust – teadmatust enese sees. Inimene tunneb, et tal on midagi vaja, kuid ei tea, mida täpselt, millisesse oma aega ja kuhu kohta selles ajas ning millise rolli jaoks – „Kes on see, kes minus vajab seda, mida ma vajan?”
Laps peab saama kogeda, kuidas kõik käib tema ümber ja läbi tema – tema on keskpunkt. Lapse olemine peab olema tähtsaim, sest tema vajadused võivad olla eluliselt olulised. Vajadused annavad märku vallandumata tunnetest – inimene vajab lapse ja vanema rolli, sest ta otsib kontakti iseendaga. Lapse tunnetega kontakti saamine ja nende lahendumine saab sündida suhtes – rollis olles. Laps vihkab neid rollipartnereid, kes ei taha tema vajadusi näha ega täita ning ei lase tal olla lapsena. Üheski suhtes ei ole tal õiget rollipartnerit – oma vanem on endiselt vale ja/ või teda enam ei ole ning teised suhted on teised rollid.
Rollipartner võib kutse mängule ka vastuvõtta ja ollagi täiskasvanud inimesele lapsevanema eest. Partner valib olla emalik/ isalik, õpetav, kasvatav, ennast süüdi tundev või ka lohutusi jagav – emana või isana andmas lapsele seda, mida too oma vajaduste täitmiseks vajab või teeb võimalikuks selle, et laps ei pea oma sammude tagajärgede eest vastutust enese kanda võtma – temal on vanem olemas.
Need, kes ei võta mängu vastu, arvavad tolle lapse kiiresti eneste hulgast välja, sest seisavad omadel kohtadel ja seavad piirid – ei anna lapsele vajaminevat ega lase endaga manipuleerida. Keegi neist ei ütle välja – „Sa käitud nagu laps!” ja kui nad ka ütleksid, siis see mõjuks solvavalt ja vastupanu tekitavalt. Täiskasvanu eitab, sest ta ei taha vaadata endasse – viga ei ole temas. Keegi ei ütle toetavalt - „Sina valid lapse rolli, sest Sinu sees on suletud tunded.” Teistel ei ole aega, tahtmist ega vajadust olla koos jonniva lapsega – olla tollele ema, isa või kasvataja eest ega anda talle lohtutust või kingitust, mis kustutaks ärganud tunded.
Inimesel tuleb ise tegeleda iseendaga ja lahendada ise ennast ära, kuid inimene ei mõista, mida ja kuidas, sest ta ei saa aru, mis on pildil valesti ja seega ta ei tea, mida ta tegema peab. Ta on nii nagu tema oskab olla. Inimene tunneb ning kogeb ühe uuesti, et mitte keegi ei aita ja mitte keegi ei mõista teda - tema on vale.
Kui anda täiskasvanule, kes on lapse rollis, järgi ja anda talle see, mida too oma tunnete kustutamiseks vajab, siis ei pea laps võtma vastutust enese tegude ja olemise eest. Ta ei kohtu enesega, ta eitab olemas olevat, sest lapse rolli valimine ei ole teadlik valik, vaid alateadvuse lülitus. Täiskasvanu reageerib lapsena, kes on ohver – elu on ebaõiglane ja teised teevad liiga. Teda ei armastata ja ta ei saa olla see, kes ta on, kuid kes ta siis on – seda küsimust ta eneselt ei küsi.
Ärka üles ja teadvusta seda, mida oled tegemas ja miks on nii nagu on. Ole teadlik rollidest, milles oled – milline roll on see, mida vajad olemas olemiseks – kes on see, kes Sa pead olema? Ole teadlik mõistmise ja armastuse näljas olevast, külmetavast ja hüljatud lapsest enese sees – aita ise ennast teadlikult – kasva täis – teadlikult. Mida tunned/ vajad/ koged lapsena olles? Millisena ja kellena täis kasvanud inimene teadlikult valib olla? Lapsel ja täiskasvanul on sõnadele ja lugudele erinevad tähendused – leia üles enese tähendused. Võta ise ennast vastu – võta vastutus iseenda olemise ja väljendumise eest – tee seda teadlikult.
Marianne
06.11.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar