Oma teel, enesele lähemale, olen tegelenud igasuguste ja väga erinevate lugudega. Kõige muu hulgas olen rännanud ajas tagasi, kõndinud enese eelnevates eludes, maa aja loos ning ka suguvõsa poolelijäänud aegades. Olen tulnud lahendama lahendust oodanud lugusid, olen sündinud enese jaoks ja ka ema liinis kulgeva suguvõsa pärast.
Selle aja loos ei ole mul olnud isa. Oli küll üks mees, kes andis oma osa, et saaksin olema, kuid mul ei olnud olemas seda, keda oleksin saanud kutsuda isaks – päris oma isa. Olen tundnud, et ei tunne nagu midagi ja ei ole vahet, kas oli või ei olnud, sest ei olnud ju. Ma nagu ei vajanudki isa, sest ema oli olemas. Olin seadnud oma vaatenurga nii, et kui ei olnud, ju siis ei pidanudki olema. Ema ja tema suguvõsa naised olid need, kes olid reaalselt olemas ja see oligi kõik.
Veel eestis olles tegin konstellatsioonides mõned tööd ja sekka harjutused, kus isa kuju oli olemas. Olen kirjutanud nii mõnedki lood isast, kui oli aeg kohtuda isaga endas ja andnud talle koha enese sees. Olen käinud tema haual ega pole vihanud seda meest, kes ta oli, sest ma ju ei tea tegelikult, milline ta oli. Olen mõistnud oma vanemate lugu – mehe ja naise lugu. Olen teinud rahu ega ole tundnud vajadust omamise järele, sest, mida ikka oskan igatseda, kui ei ole olnud kogemust ega ka võimalust. Ema oli see, kes oli minu looja ja mina temale võlgu – nii nägin lapsena oma lugu – olin tulnud ema suguvõsale.
Sealses liinis on olnud aegade ületamisi ja leitud lahendusi, kuidas oli, kui enam ei ole ja nüüd on – energia voolab, sest takistused on läbi kõnnitud ja tühjad kohad täidetud. Olen olnud suguvõsa võimalus – see, kes tulijana oli aja võimalus. Isaliin on olnud suletud aeg – pole olnud teed, millel kõndida ega nähtavalt võtmeid, et avada veel leidmata uksi ega ma tea, kas neid selles ajas ongi.
Eelmisel nädalal nägin Fb-s teadet, et Turu linnas on konstellatsiooni hetk tulemas. Teadsin kohe, et see on teade minule. Oli aeg minna ja olla. Ma ei ole siinpool lahte ühelgi sellisel kohtumisel osalenud ja viimasest eesti omast on ka juba aastaid möödas. Olin lihtsalt ja rahulik, kuigi ei teadnud, miks ma lähen. Vastus tuli meiliga, milles info toimuva kohta kirjas. „Kui laps on valmis emast lahti laskma, siis astub isa esile – on aeg kohtuda oma Isaga.” Mõistsin teadet, sest üsna alles oli olnud matk enese, ema ja tema isa ajas tagasi ning lugugi lendu lastud – seega oli aeg lasta lahti.
Kohal olles ja ühe inimese lugu kuulates, olid enese pisarad juba lähedal – lugu oli avanenud. Mõistsin, et olin sulgenud ennast enese eest ning peitnud igatsuse ja vajaduse enese sisse ära. Olid harjutused, kuid neist said minule tööd. Oli nii nagu eestis ei olnud kogenud. Olid kokkuvolditud paberid rollinimega kätes ja märkmepaberid kirjutatuga põranda poole – ei olnud, kuid oli, ei näinud, kuid teadsin.
Esimesena tuli küsimus – Miks? Oli tahtmine olla raevutsev laps – voolata purskega välja, kuid see jäi – lahtus. Tahtsin osata isa endas näha – kuidas saab olla isa minu sees, kui mul ei ole temast pilti ega mälestust isana. Mul ei olnud valgust – isa ei olnud. Pisarad voolasid. Sõnastasin ülesande - tuleb leida üles see viis, kuidas näen oma isa enda sees. Olen muutunud, sest tajusin erinevalt. Olin kohal Hinge ja Inimesena. Hing oli algus ja teadlikkus. Inimene elas läbi ja väljendus. Enese loo ajal olin osa teiste lugudest, tajusin erinevaid kihte ja jooni. Ma ei kaotanud ennast tunnete sisse ära.
Tuli meditatsiooni aeg ja veel üks harjutus. Toimus oluline minu aja samm – Isa ja Ema ühendasid käed ja kõlasid sõnad – Meil on laps. Harjutuses olles laps ja olles isa, oli isal häbi ja ta palus vabandust, et ta ei teinud seda, mis oleks loonud enamat. Oli isa, kelle näojooni tahtnuks üle joonistada, et salvestada isa füüsilise ja elavana enesesse, kuid see jäi tegemata, sest nägu ei olnud päriselt tema oma.
Tuli teadmine, mille võtsin vastu – Minul on isa! Minu isa on olnud reaalne – Inimeste Maailmas oli kord päriselt olemas mees, kes on Minu Isa. Seejärel tuli teadmine – Mina olen Laps. Minul on olemas see Aeg, mille sees olen Laps – Mina olen oma Isa Tütar ja minu vanemad on võtnud endas vastu – Meil on Laps!
Siinne konstellöör andis uue vaatenurga – loo sees olles ei pea silmad alati lahti olema. Kui ollakse vastamisi, võib ja saab panna silmad kinni. Tahtsin, kuid ei julgenud, lubasin ja panin. Suletud silmadega olin olemises. Loo väline pool ei häirinud ega ka oma mõtted selle üle, kuhu ja kaua täpselt vaadata, ei seganud. Näod justkui moonduvad ja vaadatu silmad kaugenevad teineteisest ning enese omad väsivad – silmade liigutused tunduvad liigsetena. Enese sees olles oli rahu ja kui vaatasin ka teise suletud silmi, siis see ei seganud – kõik oli nii nagu oli.
Marianne
07.11.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar