Inimene ei taha minna kohta ega teha midagi sellist, kus olles ja mida tehes, ta ei taha ennast kogeda – õppida, kui ta ei õnnestu, koristada või nõusid pesta, kui ta ei näe selles tegevuses võimalust särada ja luua enese jaoks põnevat kogemust ega kodus olla, kus ümbritsevad rekvisiidid (ka elavad inimesed) ei ärata enam inspiratsiooni või koos olla nendega, kes haigutavad tema sõnade peale, naeruvääristavad või keeravad põlastavalt pea ära, kui ollakse enese moodi või räägitakse eneses peituvast.
Inimene keeldub ennast erineval moel avamast, kui ta ei taha ise ennast sellises rollis kogeda või kardab ta rollipartneri reageeringut – puudub julgus olla ehe, avastamise rõõm on asendunud hirmuga. Lõksus olevate ja sumbunutena tunnevad ennast need, kes annavad alla ja lootusetute ning muserdatutena tarduvad ja vaikivad – loovad ise ennast aina suuremaks, nähtavamaks – elavandiks portselani poes – inimene enese elus – üks ettearvamatu samm ja olev puruneb kildudeks, näilisuse fašaad mureneb ja kaardimajake kukub kokku. Tõeliselt tugev isiksus jääb enese juurde ja hoiab iseennast alles ning avaneb õide puhkedes seal, kus see on võimalik – iseendana loomise vabadus – kasvab edasi ise endana parimal võimalikul moel.
Kuigi inimene võib iseendale kinnitada ja seda uskudagi, et tema ei oska või ei saa olla kõike seda, millisena ta unistab olla ja näiliselt loobub oma soovidest ning püüdlustest, siis tegelikult ta ei vaiki, vaid otsib võimalusi, kuidas olla ja tunda. Ta ihaldab nende inimeste poole, kes näivad oskavat luua ennast enese jaoks paremana. Inimene tahab olla koos nendega – olla ühes, et saada osa, kogeda puudutust ja muutuda seeläbi paremaks, enamaks. Inimene kadestab selliseid teisi, eneste kõrval, sest ta ei oska ega saa võimalust olla sama – tunda ennast sellise iseendana. Inimene vihkab selliseid teisi, sest nende nägemine võimendab piiratuse tunnet ja suurendab ahastavat võimetust. Inimene keerab elule selja, kui ta ei loo ise ennast.
Inimene ei oska, saa ega suuda olla sama – samasugusena, et saada võimalus tunda sama. See ei ole võimalik, sest pealt vaadatav lugu ei ole pealtvaataja lugu – tema ei saa olla kordus, sest see ei ole vabastav kogemus. Samana olles oleks ta tolle teise kuvand, kuid sel moel ei looks inimene ise ennast, vaid muudaks ennast teise sarnaseks. Kuid inimene ei ole ka sarnanedes sama, kui teine. Inimene on olemas ise endana, sest just erinevus loob enamat – see rikastab.
Kuid enese lapsepõlve ja kasvamise lugude taakasid kaasas kandes, usub inimene, oma kogemustele tuginedes, et ta on vähem, iseendana väärtusetu, sest teda on vormitud, enese loojate ehk vanemate poolt, kindlatesse rollidesse ja tähendustesse. Just täpselt nii nagu nemad seda oskasid, soovisid ja enese jaoks vajasid. Kasvamise teel kaotas inimene teadmise, et tema ise on ise enda looja – temal endal on vabadus valida ise enda väljendus, rollid ja nende lahendused – proovida, kogeda ja tunda ennast elusana elavana.
Lapse kasvatamine ja tema seaduste ning omamisinstinkti järgi omamine, ei tähenda kivistunud rolle ega raame, vaid vabadust anda parimad tingimused, et laps saaks ennast luua ise endana. See ei tähenda kõiges järgi andmist, kõikide soovide täitmist ega ka raha ja luksust, vaid iseolemise vabadust ja see tähendab iga lapse puhul erinevaid asju. Astuda välja vanema rollist ja kohtuda, ei lapsega, kes vajab õpetamist ja kasvatamist, vaid Inimesega – ise endana elava Inimesega. On oskus ja suur kingitus, anda lapsele võimalus kogeda erinevaid rolle, julgustada teda valikutes ja toetada raskustes ning leida ühiseid lahendusi, mis aitaksid luua olemasolevaid ja etteantud rolle erinevalt, leida ning näha tähendusi, mõista mängu ilu ja valikute rohkust. Elada elavana ja sündida igas järgnevas hetkes, kartmata lasta lahti olevast – ei saa olema kordust, sest mitte miski ei kordu kunagi täpselt samamoodi – olnu on ära olnud.
Inimene ise annab endale tähenduse ja elab ning näeb ja kogeb ennast, väljendab ja väljendub enese järgi. Laps loob ja annab kogetule tähendusi, kuid võtab need ka teistelt üle nende pilkude, sõnade, toonide, reaktsioonide ehk vastuste järgi ja kujundab ennast nii nagu oskab, ea ja oma kogemuste järgi. Ära loo tänuvõlglasi ega arvete maksjaid, vaid seisa vajadusel kõrval, kui inimene kõnnib oma teel ja ulata käsi, mitte ära tegema ega enesest või valest eemale hoidma, vaid olemas olemise märgiks – lase lapsel luua iseennast – saada oma kogemus. Sina ise oled see laps, see inimene, kes avastab Maailma ja iseennast läbi ise enda.
Enesele antud tähendust saab, vahetades vaatenurka, muuta – inimese tähendus on loov vabadus. Luba enesele olla vabadus, leia ise ennast iseenda seest üles ja voola sinna, kuhu soovid, sellisena nagu võimalusi näed. Leia kohad ja avane seal, kus on võimalus luua ise ennast ja ise endast iseendale ja seeläbi kõigile, enamana.
Marianne
09.11.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar