Reede, 26. november 2021

Hirmude tuba

 


Kui minul ei ole, st ei ole vajaminevat minu poolt antud tähenduses, siis on kusagil keegi selles süüdi. Kuid, kui kedagi teist ei ole, kelle poole süüdistusi lennutada, siis olen ju süüdi mina ise. Seega olen ma ohver ja ka süüdlane.

On, kuid ei ole. Olen, kuid ei ole. Mina tahan, kuid ma ei saa. See, ei saa, on ka tahtmatus, mis on saada tahtmise soovist suurem. Tugevam tahe on see, mis hoiab tagasi, sest kui oleksin ennastkaitsvast kontrollist vaba, siis astuksin ja kogeksin. Seega mina ise ütlen iseendale, et ei saa ja seega mul ei olegi.

Kui hirm blokeerib mõtlemise, siis esmane ülesanne on tagada enese turvalisus. See tähendab keelde ja käske - tuleb teha midagi, mis annab kaotatud turvatunde tagasi. Ma ei mõtle, mida ma teen – teen seda, mida ellujäämise instinkt lühises ajule ette ütleb. Mul on hirm – tunne, mis tähendab kaotatud turvatunnet. Ma ei mõtle, vaid käitun. Ma ei peatu, vaid tegutsen valitult, sest mul tuleb ellujääda.

Kui ärevus vaibub ja saan taas hingata, siis avan ukse ja luban enesel ringi vaadata. Olen rahul sellega, et olen elus, kuid endiselt valvel. Käivitusin ja reageerisin tundena. Ma ei mõtestanud toimunut, sest ma ei mõistnud, mis ja miks minuga toimus. Kusagil on keegi, kes oli või tegi nii, et tundsin ennast ohus olevana. See keegi on süüdi ja mina olen ohver. Väldin valet - seda, mille talumisega ma toime ei tule, vihkan süüdlast – see on tegevus, millega hoian ennast tegevuses, et vältida enese sisse vaatamist. Enese sees haigutavas tühjuse pimeduses laiutab hirm.

Ometi ma ei ole ohver, sest minul on valikud ja võimalus leida lahendus. Kui ma tunnen, et minu turvatunne on ohus, siis valin olla teadlik ja vaadata olevale otsa – ma tean, mis toimub ja seega otsin vastust küsimusele Miks? - leides selguse, valin, kas üldse ja kuidas on vaja reageerida. See, et ma tunnen hirmu, ei tähenda seda, et mina pean olema hirm.


Marianne

26.11.2021.a



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar