Inimene saab ise ennast aidata – ta leiab viisi, kuidas seda teha. Poja nn nimevahetus on endiselt õhus – ikka veel on neid, kes kasutavad muudetud varianti või vaidlevad talle vastu või hoiavad eemale. Novembrikuu alguses sai ta võimaluse käia mööda asulat, koputada ustele ja tutvustada ise ennast.
Soomes on tavaks, et mitte kõike, mis seondub lapse huvitegevusega, ei pea kinni maksma vanemad, vaid lapsed ise osalevad erineval moel vajaliku raha kokku kogumisel. Iga aasta novembrikuus alustavad skaudid jõulukalendrite ja -kaartide müügiga. Osad käivad ustelt ustele, teised kasutavad vanemate või sugulaste abi. Müügil on mitmeid eesmärke – müües 12 kalendrit saab laps tavalise päkapikumärgi, 50 puhul saab varrukale hõbedase ja 100 -ga õnnestumisel kuldse märgi omanikuks. Igalt müüdud kalendrilt ja kaardipakilt läheb osa otse oma rühma rahakotti ja selle eest minnakse matkale. Seega võib püüda nii märke kui ka kasvatada ühist summat.
Igal aastal tõuseb küsimuseks see, kui palju on mõistlik kalendreid ja kaarte müüki võtta. Alguses tundus, et müümine ei ole keeruline – küllap ikka leidub neid, kes ostavad. Päris elu näitab, et väga lihtne see töö ei olegi. Kalender on tava aastast 1947 ja jätkunud, pilte vahetades, samasugusena aastast aastasse. Loomulikult ei ole seal šokolaadi – seega jäävad enamus lapsi sihtgrupist välja. Ostavad lastevanemad või vanemad inimesed – harjumusest, nostalgiast või kohusetundest.
Asulas, mis ei ole suur, on ka teisi skaute, kes otsivad samamoodi ostjaid. Kõigile lihtsalt ei jätku maksvaid inimesi ja seega tuleb rohkem ringi käia, et otsida üles need, kellel veel ei ole või leida teised variandid. Eelmisel aastal oli poeg esimeste hulgas ja 10 kalendrit ning 5 kaardipakki sai müüdud 2, 5 tunni jooksul. Sel aastal olid nobedamad jõudnud ette ja ring kasvas pikemaks ning ka aega kulus rohkem. Kokku sõitis ja kõndis poeg ringi üle viie tunni, kuid ikkagi sellest ei piisanud ja seejärel aitasime terve perega kaasa, et kõik võetu saaks ka müüdud. Selle aasta eesmärk – müüa 12 kalendrit – sai lõpuks täidetud. Lisaks neile, leidsid endale omaniku ka 24 kaardipakki – algul sai võetud 12, mis läksid kiiresti müügiks ja seejärel sai juurdegi võetud. Oma rühma toetuseks sai kogutud üle 100 euro – päris hea tulemus ju.
Kui poeg oli ringil, siis vahepeal ta helistas ja korra käis ka kodus - ta kuuldus üsna nördinult ja tahtis korra ka loo pooleli jätta, sest rohkem oli neid uksi, mille tagant kostus „Ei” või „Meil juba on” ja mõnel korral sai ta ka aru, et täiskasvanu valetas talle, kuid pole halba ilma heata. Iga ukse taga, millele ta koputas, oli keegi, kellele ta ennast tutvustas – Tere, mina olen Hendrik. See oli iseenda abi ise endale. Iga kord kõlas nimi ka tema enese kõrvus ja see tugevdas teadmist – Mina olen see, kes on Hendrik. Lisaks sellele kuulsid seda nime kõik need, kellega ta kohtus ja kindlasti oli nende hulgas ka neid, kes toetasid tema soovi olla Hendrik, kuid ka neid, kes püüdsid selle soovi naeruväärseks ja vastuvõtmatuks pöörata.
Inimese teed on huvitavalt huvitavad – küsimise peale abi tuleb, kuid, kas inimene oskab selle ära tunda, vastu võtta ja ise selle ellu viia.
Marianne
19.11.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar