Inimeste maailmas on üsna tavaline, et inimesed valivad, läbi elu, kanda ühte rolli või teatud tüüpi rolle – juhid juhivad ees olles, poliitikud jahuvad poliitmaastikul, töölised teevad tõsiselt tööd, vaikijad vaikivad, müügimehed müüvad veenvalt, rääkijad veeretavad sõnu, õpetajad õpetavad teadmatuid – see tuleb neil hästi välja – nad on leidnud enesele kohad, kus väljenduda ja neile ka makstakse selle eest.
Inimene on see mutukas, kes tahab kogeda ise – olla sees ja tunda päriselt. Inimene on see, kellel on vajadus kogeda, midagi täpselt – anda enesele, eneses või enese elus, puudu olev. Rollid on need, kus inimene saab võimaluse kogeda ja saada enesele vajaminev. Inimene vajab rolli, sest see on võimalus anda enesele koht, millegi saamiseks või millegist vabanemiseks. Inimesed, kes jäävad kinni ühte rolli, vajavad seda enese jaoks – nad on ennast rolliga samastanud ja/ või see on nende lahendus anda enesele vajaminev – korvata kunagist olnut, täita vajadust eneses. Nad ei küsi, miks nad seda teevad ega mida nad vajavad – see on nende elu. Kui nad saavad võimaluse, siis nad kasutavad seda. Kui nad näevad võimalust, siis püüdlevad täitumise poole. Kui nad kaotavad, siis vajuvad põhja.
Selleks, et inimene, valides enesele rolli, mida ta kanda tahab, ka seda päriselt kogeda saaks, on tal sageli vaja rollipartnerit(eid). Rollipartnereid ei saa alati ise endale valida, sest mõned neist on, omadel kohtadel, juba enne olemas ning inimeste maailmas on ka väga palju neid rolle, mida antakse – inimesed valivad inimest rolli kandma, kui too on nende meelest seda väärt, õigustab, vastab, sobib.
Selleks, et nii isiklikus, kui ka ühiskondlikus või töö plaanis omada ja kogeda, saada ja luua, materiaalset tulu tagada, on inimesed ametis õigete ja vajalike rollipartnerite otsingutega. Rollipartnereid soovivad leida sõprade või elukaaslase otsijad, igatsevad lapsevanemarolli ihaldajad, töökäsi vajavad ning neid püüavad ka poliitikud, erakonnad, arvamusliidrid, tuubetajad, päevasangarid, kommentaariumidesse sõnade poetajad, tüliga tülitajad jne. Rollipartneri vajadus teeb inimese leidlikuks ja loovaks, kuid ka pimedaks, ärrituvaks, allaheitlikuks, vihaseks, manipuleerivaks.
Inimesed otsivad ja leiavad, kogevad ja teevad valikuid. Inimesed lähevad õnge – neelavad alla konksud, kui avalikus ruumis ja ka lähedastes suhetes kõlavad märksõnad, mis ahvatlevad/ provotseerivad reageerima. Reageerides kutsetele, astutakse lavadele ja hakatakse mängima – valitakse olla partner, et anda teisele võimalus kogeda ja selleks, et saada ise osa. Sulandutakse, vastandutakse, pooldatatakse, eiratakse nähtavalt.
Selleks, et saada ihaldatud roll, on vaja enesele partnerit. Vahel piisab ühest või kahest, kuid kõrgemale tõusmiseks on vaja väga mitmeid, kümneid, sadu ja ka tuhandeid partnereid – kõiki, keda annab enese poole vaatama pöörata ja justkui ühes olema kutsuda. Inimesed vaatavad ja annavad endast osa. Üks saab rolli ja on. Need, kes endast andsid, tahavad vastu saada kogemust – rollipartnerina osa olemist. Vaadates üles, valguses olija(te) poole, kõnelevad pilgud – „Vali mind! Tõsta mind üles, enese kõrvale – soovin saada osa – olla osa!”
Sageli ei saa inimene ise arugi, miks ta vajab rolle, mis on olemuselt olnu kordused. Sageli ei saa inimene ise arugi, miks ta annab oma energia, kellegi või millegi toetuseks ega ka mõista, miks ta püüdleb lähedust, osa saamist. Ta kuuleb kutset ja näeb võimalust, usub sõnu ja lubadusi ja ta on valmis vastama – omal kohal olema. Inimene astub ja on, kuid tajub, et midagi on valesti – kõik ei ole nii nagu paistis – tal on külm, ta on vale ja ta on millestki ilma jäänud. Segadus sündis, sest inimene ei saanud aru, et teda vajati või tema ise vajas kindlale rollile, kindlas tähenduses, partnerit. Inimene vajas rollis olemise jaoks partnerit kindlale rollile – paigas olid raamid, tähendused, eesmärgid.
Osadel inimestel tuleb rollide paljusus hästi välja – nad vahetavad erinevaid alasid ja kui ise ennast, kuid teised on kinni ühes – hoolimata erinevatest algustest ja tugevatest püüdlustest, jõuavad nad tagasi ühele rajale – olema ... . Milline on see roll, mida inimene valib mängida oma erinevates aegades ja suhetes? Milline roll on jäänud, enese jaoks vajalikul moel, läbi mängimata, et vaja on minna tagasi ja enesele vajaminevat andes, lahendada lugu ära ning saada vabaks? Millisesse rolli, suhete sees, hoolimata algusest ja püüdlustest iseennast või partnerit muuta, nö kukutakse, sest on midagi, millest ei taheta jääda ilma, kuna just seda on enesele väga vaja? Miks?
Vahel inimene omab rolli, kuid korraga ta kaotab selle – midagi juhtub ja seda enam ei ole. Vahel see võetakse ära – inimene jäetakse ilma – keegi teine saab selle endale. Iga kaotus on protsess, lein ja töö iseendaga – tähenduste ümber vaatamise ja andmise koht. Sageli jäävad inimesed rollikaotusesse kinni – nad ei tule toime sellega, et enam ei ole, sest korraga nad ei saa enam kogeda ega olla – nad on hüljatud, välja jäetud. Inimene tahab tagasi seda, mille ta on kaotanud, sest tal on seda vaja – ta püüab kaotatud rolli taasluua erinevates rollides, sest see on koht, kus tal on rollipartner(id) olemas. Ta püüab neid ameteid ja nimetusi, kus on võimalik olla ja kaaslasi, kellega saab ühes luua. Sageli ei saa inimesed sellest arugi, et selles, mis neid mõjutab suurena – kindlate rollide püüdmise soovi ja erinevate rollide lahendus ühe rollina - taga on kunagine lapse rolli kaotus ...
Marianne
28.11.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar