Inimese igapäevane elu on olla mingil moel Meie – olla rollis ja olla rollipartner, kellelegi või millelgi. Meie-na olemine ehk rollis olemine on olemine erinevate suhete sees. Inimene võib olla ka suhteid püüdmas või vältimas või tegemas pingutusi, et olemas olevaid muuta, väljavahetada või neist vabaks saada. Suhted, suhtumine, suhestumine – koos olemise hetked – erinevate inimeste, eesmärkide, ootuste, tähenduste, oskuste, vajaduste, igatsuste, hirmude, kogemuste jne kohtumiste lood.
Miks kohtudes kokku jäädakse? Mida ühes luuakse? Mida tahetakse ja mida ei taheta, ühes olles, kogeda? Kui on, siis on – kuid, kas see on see, mis on parim ja loob enamat? Kas koos olles ka tegelikult tahetakse koos olla või on see vajadus, kohustus, hirm, paratamatus, allaandmine? Kas võimalusel astutaks eraldi või ollaksegi kokku kasvanud?
Suhteid on palju, neid jätkub, ühe inimese aja algusest alates, tema viimase hetkeni välja. Vahel tundub, et on võimatu hoida töökorras või alles neid suhteid, mis on, sest aeg ei püsi paigal ja kannatused on kerged katkema – ei ole vaja seda, mis ei ole hea. Tahetakse suhet, soovitakse olla, kellegagi koos ja seepärast ollaksegi välja välitutega koos ja nii kohtub inimene inimesega, et olla ühes suhtes koos.
Kui palju on ühes olijates ühist – kui mitmes erinevas rollis nad saavad, oskavad ja tahavad koos olla? Kui palju on neis teineteisele avatust – kas ja kuidas avanetakse teises? Kas toimub üksteist mõistev ja juba alustatud sammu jätkav tants või põrgatakse vastu suletust, sumbutakse teise vaikuse sisse, kui uputav pimedus neelab alla soovi astuda, et tunda ühes olemist?
Seda juhtub nii sageli, et suhetes olles, inimesed sulgevad ise ennast, jätavad teise oma lugudest välja, seisma eraldi ja üksi olema. Ollakse valmis olema erinevates rollides, kuid tasalülitamiste tulemusel kohtutakse ainult kindlates – turvalistes või kohustuslikes rollides. Inimesed kõnelevad süüdistavalt ja kõlavad kurbusega, sest tunnevad, et neid ei kohelda Inimestena. Inimesel ei lasta särada ja ta ei taha olla, ta ei saa olla ega jaksa oma elus - rollis olla.
Kui vanemad näevad lapses, vaid last, kes on nende oma ja seega peab olema õige vanemate meelest ja jaoks, siis, kuidas kasvab laps täis - kus on see koht, kus ta kohtub iseendaga? Kui laps näeb vanemas, vaid enese vajaduste täitjat ja seda inimest, kes ta ema või isa on, ei oska ta rolli tagant näha. Kui olla koos sõpradega, kes tunnustavad enese keskel neid ühendava märksõna jaoks sobivat osa inimesest, siis kuidas varjata oma teisi olemisi või kuidas teha endast see, kes ei olda, et saaks loa olla? Kui käiakse tööl ja ollakse rollis nimega tööline – ei enamat, siis vahel ju tahaks, et oleks veel, saaks olla veel ja avaneda. Kui olla ja elada koos selle mehe või naisega, kes näeb kaaslast asjana või vajaduste täitmiseks vajalikus rollis olijana, siis seda jääb väheks, et olla ühes tugevad ja kasvada, kõrvu käies, koos edasi. Sellistes suhetes saab tunda ennast hästi ja loovana, vaid etteantud piirides – rolli raamide sisse surutuna, ülejäänud osa inimesest külmetab. Kui on soov tõusta ja teha, et proovida ning maitset kogedes luua endast veel enamat, siis astutakse välja, jäetakse seljataha ja vahetatakse kohti.
Sellepärast tunnebki inimene ennast õnnistatuna, kui ta kohtub ja saab võimaluse olla koos inimesega, kes näeb teda ennast ja võimaldab tal olla iseendana – väga erinevates rollides, mida vaid valitakse proovida. Just selletõttu võidakse vältida või piirata suhtlust nende inimestega, kelle jaoks ollakse kuvand – kindel roll, kindlas tähenduses – ei enamat. Keerulisemaks osutub lugu, kui ollakse koos kohas, mida nimetatakse enese koduks või pereks ning ka neis kohtades, kus veedetakse enamus oma ajast. Seal ja neis suhetes oleks olemas nii palju erinevaid võimalusi, mida proovida, et tunda ennast elavana ja kogeda iseolemise magusust, kui ... .
Inimesel on suur soov tunda ennast turvaliselt, see tähendab, et tal on olemas koht ja võimalused avaneda loova iseendana. On õnnelikud need, kes kasvavad, elavad ja saavad olla kohtades ja ühes inimestega, kes ja kus toetatakse inimest, kui Inimest st tema rollide paljusust. On õnnetud need, keda seob side kokku nende inimeste ja kohtadega, kellega koos ja kus saadakse olla, vaid üks roll kindlas tähenduses. Kui valiks veel olemisi ja olekski, siis tõuseks riid, karistused, etteheited, halvustamised. Nii tehakse vastu reageerimisega selgeks, et selline rolli või rollilahendus ei ole sobivad ega vastuvõetavad.
Teismelise ärritavalt tunderikkad ja värvilised pursked on erinevate rollide kogemise soov, allasurutud olemuse frustratsioonist sündinud tulemäng. Kummastavana ja silmipööritava panevana tundub keskealiste meeste ja meeleheitel koduperenaiste ihalus olla ja kogeda enamat, kui see elu, mida elatakse ja need rollid, millesse ollakse vajunud. Otsitakse võimalust luua endast ja kogeda midagi palju enamat, kui see igapäevane muster, mis kordub ja mille sammud on ettemääratult ära arvatavad.
Hall kae langeb tardumusena inimese peale, kes ei saa võimalust, vahetades rolle, särada iseendana. Ta vaibub ja leegi kustudes vajab ta arsti, kes määraks rohud, pudelit, mis aitaks lõõgastuda, toitu, mis lohutaks, seksi, mis vabastaks, tegevust, mis väsitaks füüsiliselt. Vajatakse seda midagigi, mis aitaks edasi elada selles pealesunnitud vaikuses.
Valitakse lahtreid ja kaste, kus saab turvaliselt olla selline, milline tahetakse olla – rahuldada enese vajadus väljenduda – lubatud moel ja kindlaksmääratud raames. Tuimas suhtes olemisest tähtsamaks saavad sõbrad, baarid, mets, spordisaalid, ringid, kooskäimised, ka töö või kool jne – kohad, kus rihmad on maas – ollakse vabalt ise endina ja/ või selle küljena endast, kuhu saab ja tohib suunata loova energia, et suuta edasi elada igapäevase elu raamides, rollide kivistunud tähenduste ehk kujunditena.
Inimene õpib, et väline külg ja olemine loeb, sest valitakse, hoolitakse ja tunnustatakse välimuse järgi, sest see hõljub silmade ees ning seega peab olema vastuvõetav vaadata – sisemust ei pea vaatama, seda saab varjata. Enese väljendust saab valida, muuta ja vahetada, vajadusel piirata ja seada – kujundada ennast vastuvõetavaks, et oleks alles võimalus olla ning teisal vastuhakkavaks ja lõhkuvaks jõuks, kui enam ei taheta olla, siis lüüaksegi vabadusse viiv uks lahti ja voolatakse täiega välja.
Tuntakse üksindust ja kurbust ja jõuetust ja viha, kui nähakse, et kaaslane avab ennast mujal, loob ennast ja enamat olulisest suhtest väljaspool – ollakse koos, vaid harjumusest, uskumusest, ühel või mõnel kindlal siduval põhjusel ja ollakse õnnetud, sest suhe ei ole õnnelik, kui üks selle osa on õnnetu ja mahajäetud – too külmetab ning on näljas, sest tal ei ole kellele või kellega ühes luua – tal ei ole rollis olles, enesest enama loomiseks, rollipartnerit. Inimene on kadunud ühe kindla rolli taha ära ja teda ei olekski nagu enam olemas. Võib-olla ei osatagi või ka ei taheta igapäevase argipäeva taha näha.
Suurlinna tulede säravas valguses võib ja saab leida palju rohkem tähelepanu ja see tundub ahvatlevam, kui oma kindel rutiine täis roll, millest on seni kinni hoitud. Teine koht ja teised inimesed aitavad kapist välja tulla, vahetada plaati, pakuvad suurema valiku erinevaid rolle ja ehk ka selle ühe, mida vajatakse – see, kus saab olla sellisena nagu on soovitud olla. Minnakse otsima ja proovima, sest ollakse olnud pikalt millegi järgi näljas – otsimas võimalus luua endast enamat, et proovida enesena olemise kogemusi.
Seega tundubki vahel, et ainus enese jaoks hea olemine on seal, kus saab olla säravana - iseendana. See on võimalus avaneda ühes igatsetud rollis või proovida vabalt enesena olemise võimalusi – rollide lahendusi nendele külgedele, mis on enese sees olemas ja püsinud varjus seatud raamide taga. Just sellepärast astutaksegi välja rolliraamidest ja purunevad suhted – inimese soov olla enamat, kui üks osa endast – vajadus olla tervik, luua ise ennast tervikuna ja olla iseendana vastu võetud - olemas on rollipartnerid enese erinevatele osadele ja nii sünnib enamst ühiselt looduna veel enam.
Marianne
08.11.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar