Inimene armastab lugusid. Talle meeldib kaasas kõndida ja ühes olla nende lugudega, milles kirjutatakse sellest, mida enesel enam või veel ei ole. Need on lood sellest, mida inimene ei ole saanud kogeda või on ta saanud osa ja nüüd tahaks kordust. Need lood on Maailm, millest inimene saab osa oma kujutlustes - seal elustuvad tema suurimad igatsused ja parimad unistused. Oma argistes püüdlustes tahab ta kogeda neid oma igapäevase elu sees - päriselt olemas olevatena – olla oma elu peategelane, kelle pealt oleksid need lood kirjutatud.
See on üsna tavaline, et vahel kogeb inimene oma elu ebaõiglasena, sest ta tunneb, et teda on ninapidi veetud ja lihtlabaselt petetud. Päris elu ei ole kunagi päriselt selline nagu see paistab vastu kino ekraanidelt ja teatrilavadelt või raamatukaante vahelt sõnadena loetuna. Neis, mängitud eludes, on kõik kuidagi teisiti. Inimesi ei valita teistega võrreldes välja, nad lihtsalt meeldivad juba enne, kui ollakse veel teineteist tundmagi õppinud. Neid inimesi tahetakse kogeda ehedalt ja vajatakse iseendina. Väljamõeldud Maailmades astutakse ustest sisse või komistatakse teisele tänaval otsa ja ongi selge, et see inimene on Minu ja õnn õitseb õuedes ning kasvab tubades.
Näideldud eludes polekski justkui nagu vahet, kui inimesel on olemas omamoodi veidrused ja harjumused, ta on „huvitava” välimusega, natukene või rohkem paks, ta omab negatiivseid külgi või harrastab pahesid. Inimene on Inimesena vastu võetud ja teda ei taheta ümber vahetada, muuta ega kasvatada – tal lastakse olla nii nagu ta on, sest see on parim, mis juhtunud, ilusaim, mida nähtud ja õnnelikum tunne, mida kogetud.
Päris elus võib algus olla üsna sama, kõik ongi õige ja inimene lihtsalt iseendana kõike ja ülivõrdes. Kuid, siis teeb aeg oma töö ja koorub välja see, päris inimene ise. Huvitavad küljed ja imelikud harjumused – need võivad olla ka pisiasjad, kuid ometi need moonutavad pilti ja muudavad korraga kõike, kui need puudutavad kõrval olija olemist. Korraga sai inimesest, kes on, see, milline ta on. Ja siis, enam ei tahetagi kõike kogeda ega täielikult vastu võtta – inimene iseendana pugegu kappi ja peitku ennast ära. Välja ja kogetavalt nähtavale jäägu see inimene, milline on osa saajate ja pealtvaatajate jaoks õige.
Elus võib minna ja astuda uuest uksest sisse või kutsuda uksekella helistanu tuppa - „Tere tulemast!” Kuid, kui palju on neid, kes seda tehes päriselt mõtlevad ja tunnevad - „Astu sisse, Inimene – oled iseendana oodatud ja vastuvõetud!” Tulija võib tulla ja olla ning olgu ta enese moodi, kuid ärgu olgu ta vale ja sobimatu. Elu näitelavadel on nii palju neid, kes on olnud päriselt oodatud, sest neid on igatsetud. Kuid ometi on ka neile pandud ootused ja tingimused, et tulija oleks sobiv, täiendaks, aitaks tunda hästi, paremini, õnnelikumana, õigena – aitaks kogeda kõike seda, mida ootajal oli/ on vaja. Tulija ei tohi põhjustada seda, mida ei taheta kogeda – olles vale ehk iseendana, äratada magavaid tundeid. Kuidas olla teise jaoks õige teise antud tähenduses, kui ollakse olemas ise endana?
Elu näitelavadel on haruldus olla õige, olles iseendana. Elu näitelavadel nõutakse inimeselt, et ta jätaks iseennast kõrvale ja valiks enesele rollid ja püsiks neis. Valitud rolle tuleb täita nii, et see oleks usutav. Kui keegi eksib või unustab ja paljastab iseennast, siis saab ta, Inimeste Maailmas, tunda tagajärgi – karistust väljendav publik reageerib väljavilistavalt tomatitega loopides või selja pööranuna enesekindlust põrmustava haudvaikusega. Inimesed elavad oma elusid näitelavadel ja pingutavad tõsiselt, et suuta olla, vastata tingimustele, ootustele ja tähendustele. Selle mänguga kaasa minnes juhtub nii, et rollist saab päris elu, sest kui teha seda kaua ja tõeliselt pingutades, siis võib inimena ise ennast ära kaotada – ta usub, et mängitav roll ongi tema ise. Temast saab see keegi, millisena ta ennast, erinevatest peeglitest vastuvaatavana, peab nägema.
Inimese esimene roll on olla laps. Kuid nii sageli ei tundu see väikene Laps Inimesena, sest ta on alles laps, keda tuleb kasvatada ja kujundada, kontrollida ja õpetada. Laps kogeb, et olla selline nagu tema ise on, ei ole alati hea olla – vanem/ kasvataja/ õpetaja keelab, halvustab, nõuab muutmist ja lõpetamist. Laps valib enesele, erinevates kohtades, erinevad rollilahendused – hea ja sõnakuuleliku või pahareti oma, vaikija või libeda meelitaja oma. Ise ennast paneb ta ootele, varjude sisse peitu. Laps mängib kaasa, manipuleerib täiskasvanute ja Maailmaga. Laps õpib teisi ja ka ise ennast petma selleks, et olla sobiv, õige, väärtuslik, armastust vääriv – kui roll on sooritatud hästi, alles siis võib ta saada vajamineva preemia hea töö eest - kallistuse, lahke pilgu, asja, söögi, tunnustuse.
Elu läheb edasi ja rolle saab võtta ja valida. Laps jätkab mängimist, sobitumist, õigena olemist, ootuste täitmist ja tähendustele vastamist. Kuid, kuidas hoida elu näitelavadel alles iseennast? Kuidas üldse õppida tundma ise ennast? Rollid määravad elu kvaliteeti ja inimese tähendust. Laps tahab omada vajalikke rolle ja tunda kindlust, et need jäävad talle alles. Kuid ta kogeb, et ta ei ole alati sobiv, õige ega vajalik – rollipartnerid võivad esitada võimatuid tingimusi, astuda lihtsalt suhtest välja või lükata teda ennast eneste hulgast välja. Nii palju on kõike seda, mis võib lihtsalt minna valesti ja muuta tema elu.
Nii et, kus siis on olemas see vabadus olla iseendana, kui ..., kui ..., kui ... . Mitte keegi ei ole kirjutanud valmis ega ulata kätte seda ühte ja õiget Inimeste Maailma rolli, milles olles oleks olemas kõik, õigesti ja hästi. Ühe Inimese aeg, elu näitelavadel, on täis erinevaid rolle, mis saavad võimalikuks tänu sellele, et inimene on koos teiste inimestega. Milline on see roll, kellena valib Inimene mängida kõiki oma teisi rolle? Kas ta teeb seda teadlikult või mängib siin rolli juhus nimega alateadvus?
Marianne
04.11.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar