Ühe tervenedes tervenevad kõik

Me kõik oskame nimetada, inimeste ajaloost, neid rahvuseid ja hõime, kes on kogenud ülekohut. Erinevaid aegu on mööda läinud ja seal, kus varem tehti ja kogeti, tundub Maa peal rahu olevat. See on näiline pealispind, sest rahu ei ole tehtud – InimHinged ei ole rahu leidnud. Ei ole rahus olemist, sest rahvus mäletab. Ei ole unustatud, kuigi ei tehtud tänases olevale. Olles rahvus ehk MEIE, tehti kõigile neile, kes selle nime sisse kuuluvad – eile, täna ja ka homme.

Rahvuse mälus hõõguvad söed, mis ei kustu, sest rahvusena olemine ei lase olnut unustuse hõlma vajuda. Lood kanduvad edasi põlvest põlve – olnul ja oleval on ja tuleval saab olema - ühine mälu. Rahvus koges ülekohut ja kaotas - kannatusi ei ole korvatud. Kui oligi kusagil keegi, kes kellelegi ütles - „Kahetsen” - siis ei ole see see, mis lahendaks lugu ära. Olnut ei saa olematuks teha, lahkunuid ei saa tagasi tuua ja kogetu jäi mälestustesse hoiatustena alles.

Rahvus on nimetus ja südame tunne, kuid kogesid reaalsed inimesed, keda puudutati. Seega tuleb mõista Inimest, mitte rahvust. Kuna tegijad olid samuti rahvuse esindajad, siis seisaks üksik inimene justkui terve rahvuse ees ja teised tema vastu. Kuidas olla nii suur, et leida jõudu olla rahvusest suurem – võetakse oma rahvus appi. Kuid, see, kes tegi, oli inimene, ei rahvus. Päris inimesed tegid reaalsetele inimestele. Haiget saamine oli karistus vale nime kandmise eest – õigus tegudele tuli tugevama nime omamise eest.

Rahvus on kui kari ja valitud käitumise vari – õigustus olemisele, valitud tegemisele. Seistes üksinda rahvuse vastu ei ole Inimesel võimalust, sest tasakaal on paigast. See, kes poeb rahvuse taha, tunneb ennast kaitstuna, sest ta on üks paljudest – teised tegid ka, teised on ka – ühes olles ollakse palju ja keegi ei seisa üksinda – seega ei seista eraldi ega jääda ise silma – ühiste tegude eest ei vastutata üksinda.

Kui ühed läksid teiste vastu, siis kadus ära Inimene – järele jäid nemad – kari. Seega ei olnud tegemine vale, sest ei olnud seda ühte, kes oleks silmast silma vaadanud – ühte ei olnud, sest Inimest ei olnud. Kari on nimetu ja näota. Kari on palju, sellega võib juhtuda ja teha – üksi või mõned (-kümned, -sajad, -tuhanded) ei ole palju. Kari ei ole kaotus, sest see on kari.

Poetakse rahvuse taha, kuid tegelikult tegi üks inimene teisele inimesele. Inimene on see, kellel tuleb võtta vastutus – OMA teo eest. Inimene kannab küll karja nime, kuid tema ise ei ole kari. Mõistmine, et ollakse valesti teinud, ülekohtuselt valinud, on häbi ja eitus – ollakse nähtav ja alasti. Tuleb enese õigustamine ja vastu võitlemine – ollakse õige, sest ollakse KARJA LIIGE – st inimene ise justkui ei teinud, sest MEIE tegi – see on sama hea, kui keegi teine oleks teinud ja seega ollakse vastutusest vaba.

Kui inimene tunneb reaalset puudutust, siis ta mõistab, et tema on üks ja eraldi – tema sai pihta. Kari ei kaitse ega anna puutumatust – enese reaalsete tegude eest tuleb igal ühel ise maksta. Inimene ei vabane, kui Inimene ei võta vastutust. Inimene mäletab, et alles hoida. Inimene pöördub lugudes tagasi, et hoida olnud aega alles – ta ootab Inimest tagasi. Inimene vajab ootajat, et olles kunagi valmis, saab ta tagasi minna – seal on olemas see, kes mäletab ja annab ta vabaks – võlg saab makstud. Lõpuks taandub kõik inimesele – inimene seisab vastamisi Inimesega – Inimene seisab vastamisi ise endaga – inimene esindab rahvust, kuid võtab vastutuse iseendana – inimene vabastab inimese. Inimene avaneb Inimesele ja elab läbi enese aja loo – ühe tervenedes tervenevad kõik.

Võib-olla kari ja ollagi karja liige, kuid aegade teel seisab igaüks iseendana ja maksab enese poolt tehtu eest. Igal karjaliikmel on oma nägu ja nimi – aegade teel ta ei kao ära. Karjaliige on valitud roll ja uhke olemine – ollakse ja saadakse osa – kõigest heast, kuid ka halvast. Rahvust „ravides” võib ja saab teha konstellatsiooni – igale olnule ja olijale antakse oma koht aegade teel. See, kes on tänases ajas, ei saa mõista kohut selle üle, mis oli eile – tema saab seista omal kohal ja lubades olnul minna, võtta vastu see, mis on – aeg, kus ei ole.

Marianne

16.11.2021.a