Minu oma - kullapalavik

 

Kõigil on oma -

Minu oma-

ja selles oma pärast

on kõigil hirm.

On hirm

et Minu oma

kaob ära,

et Minu oma

see võetakse

lihtsalt Minult ära.

Ajast aega on olnud

inimeste sees see hirm,

sest kullast kallim

on neile kuuluv -

Minu oma.

Minu on Minu,

ei ole vahet,

kas on tegu

enese mõttega,

enese leivaga,

enese oskusega -

seda lihtsalt niisama

ei jagata

ega ära anta.

Eneses elav hirm

sunnib ütlema,

välja kirjutama,

enese vaatenurgaga

Maailma parandama,

vastu seisma,

ja ka pihta lööma.

Inimeste sees

elab elus hirm,

et see,

mis täna on Minu oma,

kuidagi kaotatakse

või ära võetakse.

Seda ei nähta, et jagades

saab kõigile ja rohkem,

sest läbi hirmu tundub,

et jagades jääb vähem alles

ja iseenda jaoks puudu,

sest kui enam

ei oma kontrolli selle üle,

mida jagatakse laiali või ümber,

siis enesele

nagu ei olegi enam,

midagi jäänud alles.

Kullapalaviku nähud

ei ilmne isiklikus ruumis -

tegu ei ole enese toa

ega kapi sisuga,

sahvri ega tengelpungaga,

vaid ühises ruumis,

ühiselt olles,

ühise omamisega.

Kust ja kui kaugelt

ulatub tänasesse päeva

inimesi nakatanud

vallapaiskuv tulv -

kullapalvik -

mille vallandab

puhas kaotuse hirm?

„Mina ei saa,

mina jään ilma -

minul ei ole

ja seega,

minul enam ei ole -

seda Minu oma.”

Aega kaua tagasi,

vahel puudus oli

ja tõsiselt ei olnud,

just sellepärast

omamine palju määras,

sest Minu oma

oli ainus võimalus

ise ellujääda

ja järgmist päeva kohata.

See hirm salvestus

ja edasi kandub ajas.

Enam ei ole meeles,

miks ja millepärast

ega ka see,

mida ja miks vajati,

vaid verega kaasas

ja maaga ühes olevaga

kandub edasi sõnum -

senikaua,

kuni inimesel on olemas

see Minu oma

seni omatakse seda,

mida vajatakse,

siis ollakse päästetud

ja ähvardava ohu eest kaitstud.

Tänases päevas,

hirm avaneb,

kui enese Minu oma

kaotuse oht ähvardab.

Seega, kui keegi kaevandab

ja eneses idee leiab

või vaatenurka vahetab,

mis midagi muudab,

kusagil teiseks loob,

siis see tähendab ohtu,

sest võimalik muutus,

on oleva ümber jagamine

ja ümber jagunemine -

see sunnib tõusma relvile

ja olemas olevate vahenditega

enese Minu Oma kaitsma.

Selle aja loos

uus ja vana kokku saavad -

uus kasvatab soovi

astuda, et luua

ja kui, enese seest,

kui kulda,

leitakse edasi viiv tee

siis ühisel maal,

esisisade küntud põldude peal

jagatav ja jagunev

toob kaasa maa hoiatava mälestuse -

„Hoia Minu oma,

sest see on ainus,

mis hoiab elus!”

Ideed ja mõtted on kuld,

väärtust nendega luuakse,

kuid väärtus on vara,

mida ära ei anta

sest see on Minu oma -

ja seega ei ole vahet,

kas jagamine tooks kasu

ja sellest tõuseks tulu -

ka ühiselt omatavast

on saanud Minu oma.

Inimese Minu oma

on esiemade lugu,

on esiisade lugu

ja seda aja lugu

kannab endas inimsugu.

Marianne

28.06.2021.a