Kellelegi kuulunud
ära kulunud aeg
on seatud tubadesse,
kus kedagi ei ela.
Kõik on üles seatud nii
nagu kohe uks läheks lahti
ja see, mis jäänud pooleli
jätkub, kestab edasi.
Killuke siit,
natukene sealt,
veel kusagilt mujalt ka -
erinevate lugude
vaikinud suud.
Käega libistad üle,
silmadega paitad,
oled tolmunud ajaga ühes,
puudutad ja saad puudutatud.
Võtad pihku mahtuva kätte,
sirvid vana kirjavara -
kõike on
ja paljugi meeldib,
tajud ea väärikust,
tunned käte jäetud soojust,
meistrite armastuse puudutust.
See siin on koht,
kust osta enesele mälestusi,
sest algne otstarve -
päriselt kasutada,
tööd teha,
aega viita -
on ajahõlma vajunud.
See siin on elutute,
vaikivate asjade
tolmune näitemäng,
hoolikalt läbimõeldud lavaseade,
vaikiv misanstseen.
Kõigele on juurde lisatud
numbritega sildid -
siin kõik on müüdav -
tule, ole ja kui meeldib,
võid enesele kaasa osta.
Saad enesele kaasa osta
mälestuse ära olnud ajast
ja ajapaatina see tõstab hinda,
veelgi väärtust kasvatab.
Kuid sageli jäävad vanad asjad
vaid tubade seinu,
riiulite ääri,
kollektsioone,
kaunistavateks asjadeks,
lisama ajahõngu
stiili puhtust,
omamise täidetust.
Tõuseb soov aega kaitsta,
edasimüügi väärtust mõõtvate,
raha paigutuse tõhusust
hindavate pilkude eest.
Kuid, kuidas võtta kõike,
ära olnud aega enese sisse,
ja kõike kaasa võtmata
hoida kullast kallimat aega alles?
Siis leiad üles
nii saja aastase
ja täna pooliku projekti -
meistri kunagise kätetöö -
näed võimalust luua,
kasutades olemas olevat
luua tänases päevas selle,
mida saab päriselt kasutada
ja ühes sellega
olnu olevaga ühendada -
jätkata elus oleva ajana.
Lähed, küsid hinda
ja oled nõus,
sest oled eneses tundnud
aja puudutust
ja küsitu maksad -
käisid muuseumis
ja said kingituseks
elava mälestuse.
Marianne
01.06.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar