teisipäev, 1. juuni 2021

Ajapaatina väärtuse mõõdupuuna

 


Kellelegi kuulunud

ära kulunud aeg

on seatud tubadesse,

kus kedagi ei ela.

Kõik on üles seatud nii

nagu kohe uks läheks lahti

ja see, mis jäänud pooleli

jätkub, kestab edasi.


Killuke siit,

natukene sealt,

veel kusagilt mujalt ka -

erinevate lugude

vaikinud suud.

Käega libistad üle,

silmadega paitad,

oled tolmunud ajaga ühes,

puudutad ja saad puudutatud.


Võtad pihku mahtuva kätte,

sirvid vana kirjavara -

kõike on

ja paljugi meeldib,

tajud ea väärikust,

tunned käte jäetud soojust,

meistrite armastuse puudutust.


See siin on koht,

kust osta enesele mälestusi,

sest algne otstarve -

päriselt kasutada,

tööd teha,

aega viita -

on ajahõlma vajunud.


See siin on elutute,

vaikivate asjade

tolmune näitemäng,

hoolikalt läbimõeldud lavaseade,

vaikiv misanstseen.


Kõigele on juurde lisatud

numbritega sildid -

siin kõik on müüdav -

tule, ole ja kui meeldib,

võid enesele kaasa osta.


Saad enesele kaasa osta

mälestuse ära olnud ajast

ja ajapaatina see tõstab hinda,

veelgi väärtust kasvatab.


Kuid sageli jäävad vanad asjad

vaid tubade seinu,

riiulite ääri,

kollektsioone,

kaunistavateks asjadeks,

lisama ajahõngu

stiili puhtust,

omamise täidetust.


Tõuseb soov aega kaitsta,

edasimüügi väärtust mõõtvate,

raha paigutuse tõhusust

hindavate pilkude eest.

Kuid, kuidas võtta kõike,

ära olnud aega enese sisse,

ja kõike kaasa võtmata

hoida kullast kallimat aega alles?


Siis leiad üles

nii saja aastase

ja täna pooliku projekti -

meistri kunagise kätetöö -

näed võimalust luua,

kasutades olemas olevat

luua tänases päevas selle,

mida saab päriselt kasutada

ja ühes sellega 

olnu olevaga ühendada -

jätkata elus oleva ajana.


Lähed, küsid hinda

ja oled nõus,

sest oled eneses tundnud 

aja puudutust

ja küsitu maksad -

käisid muuseumis

ja said kingituseks

elava mälestuse.



Marianne

01.06.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar