kolmapäev, 9. juuni 2021

Tütar ja ema vastamisi - kelle mälestus, selle lugu

 


64-s Alkeemias avaldatud lugu https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/93700045/tutar-ja-ema-vastamisi-kelle-malestus-selle-lugu


Olen seisnud tütrena oma ema vastu ja kõnelnud, tunnete keeles, kõigest sellest, mida ja kuidas minul oli ning kuidas ja mida minul ei olnud. Valanud endast välja kõik selle, kui halvana, ebaõiglasena, valusana, õnnetuna, abituna ja hüljatuna olin ennast tundnud.

See oli hetk, mida olin pikalt oodanud, et laduda ema ette kõik see, mida ja kuidas minuga oli, et tema võtaks vastu oma osa ja vastutaks. Tema oli ju see, kes oli olnud, teinud ja jätnud tegemata ning just sellepärast oligi juhtunud kõik see, mis minuga oli olnud. Ema pidi olema süüdi, sest mina tundsin ennast ohvrina. Need ei olnud minu enese valikud, milles ja millepärast minul oma elu halb elada oli olnud.

Olen istunud emana oma tütre ees ja kuulanud tema sõnu minu vastu. Elavaid näiteid sellest, kuidas ja mida olin teinud ja jätnud tegemata. Kõige sellepärast, kuidas olin olnud, oligi temal olnud paha oma elu elada ja just sellepärast oligi tänases päevas tema elu nii sassis. Minu valikud emana ei olnud õiged, sest kasvatasid temast katkise inimese.

Mõlemad tütred rääkisid, oma emale, oma lugu. Oma lugu sellest, kuidas oli olla see laps, kes nad omas ajas olid. Jutustades, värvisid nad tunnetega oma lugu, et anda edasi seda, mida kogesid ja kuidas ennast sellepärast tundsid. Mõlemal olid selgelt ette näidata põhjused, miks lapsepõlvest kaasas olev pagas ei olnud õnnelikuks tegev, vaid, haiget saanud hinge, valus nutt ja igatsus. Tütarde sees olevad tunded otsisid väljapääsu ja autorit. 

Mõlemad tütred kandsid endas mälestusi – enese mälestusi sellest, kuidas oli ühine aeg nende poolt vaadatuna. Need ei olnud emade mälestused. Emade ja tütarde lood on konstellatsioonid Elu näitelaval. Mõlemal on oma koht, kus olla ja roll, mida mängida. Vaimne ja füüsiline väljendus, sõnad, toonid ja liigutused, on teostatud rollilahendus. Kahe Hinge ühine hetk on tunnete tee, et kohtuda oma enese tunnetega.

On olulisi lugusid, mida mäletavad mõlemad, nii ema, kui ka tütar. Kuid on ka neid lugusid, mida kannab endas, vaid üks osaline. See mälestus on selle osalise lugu, sest selle sees on tema, veel lahendamata ja vastuvõtmata, tunne peidus. Inimene, ükskõik, mida ja kuidas tehes või olles, ei ole teise inimese tunde autor. Mälestus on meenutus sellest, et enese sees on tunne, millel pole nime ja/ või selle sisse ega sellest läbi ei ole veel astutud.

Ema saab, oma tundeid enesekaitseks appi võtmata, kuulata oma tütre lugu. Ema ei lahenda näitelaval enese lugu, kui temas puudub mälestus – seal, ära olnud ajas, oli tema kanda osa, et tütar leiaks üles tee enese sisse. Tütrel ei olnud olnud oskust, jõudu, toetust ja julgust, et lahendus leiduks kohe. Haiget saanud laps võttis iseennast iseendasse ja lõi enesekaitseks endale lahendused – uskumused ja mustrid – kuidas tulla toime nende järgnevate olukordadega, mis võivad ärata uinunud tunde.

Tunne jäi alles, see ei kadunud. Tütre sees olev laps oli seesama laps, kes ta oli tunde sündimise ja kasvamise ajal. See tunne oli tema – Minu Oma. Kuid mälestuses kandis ta uskumust, et see on emale kuuluv. Tütar ei olnud oma tundest lahti lasknud, sest tema ise ei saanud seda teha. Vastu seismine kandis endas sõnumit - ema peab leidma lahenduse.

Oma tütre karmide sõnade ees seisev ema tundis valu ja hirmu, sest ta teadis, et tema ise ei saa oma tütre mälestust ära muuta. See oli abituks tegev mõistmine, et tema võimuses ei ole muuta ära pilti ja lugu sellisest iseendast, kes ei olnud ilus ega õige. Ema uskus, et tema oli emana ebaõnnestunud, sest tema ise oli oma lapse katki teinud. Ema tundis süüd ja sellepärast uskus, et tema on oma tütre tunnete autor.

Ema ja tütar vastamisi seismas – need on inimeste valusad lood. Tunded määravad omaniku - lugu on selle osalise oma, kelle sees tunne asub. Teisel ei ole olemas õiget lahendust ega aega teiseks muutvat võluvõtit. Ema saab kuulata tütre lugu, olla kõrval ja olemas. Tütar saab rääkida nii nagu tema enesega oli ja on. See on ühe loo jagamine. See ei ole kohtumõistmine ega süüdlase ja ohvri valmine ning kaalumine.

Tütar võib valida, kas ta soovib oma tunnet lahendada ja küsida ema käest, kas too saab teda sel teel aidata. Tütar saab otsida eneses üles selle tunde, mis pole veel lahendust leidnud ja astuda nüüd, suuremana ja teadlikumana, oma enese loo sisse ja sellest läbi. Tütar saab vabastada ise ennast ja muuta sellega oma mälestust, sest kui nimetu, omanikuta, salatud tunne on tunnistatud enese omaks, vastuvõetud ja saanud nime, siis ei ole enam ka mälestust vaja.


Marianne

09.06.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar