Kastepiisas Maailm on peidus, kuid vahel ei kustuta ühe inimese janu ka terve ookeani täis vett. Läksin teele – lõin ürituse – hommik rannal. Liikumine, liigutamine, eneses olemine, helid ja vaikus. Tahtsin teha ja nagu ei tahtnud ka. Teised kusagil tegid ja vist sellepärast tundsin vajadust luua. Oli hirm, et kordub ära olnud aeg. Tullakse, kuid ei tulda tagasi. Tullakse, kuid mina ei kõneta ega puuduta. Jään üksi, ümber vaikus ja tühjus. Sõites mõtlesin endamisi, et parem, kui kedagi ei tulegi, siis ei pea kogema ega tundma – sest ükskõik, mis on või ei ole – mina olen ikka Mina. Justkui see määraks kõik juba ette ära ja oleksin juba enne algust kaotanud.
Ühed juba olid rannal ega lasknud ennast segada, kuid kedagi ei tulnud juurde. Jäid luiged, mina ja loodus. Tegin seda, mida tavaliselt teen – oma päevase rutiini – keha liigutamine ja ühes sellega ajas kõndimine. Alustasin enese harutamist. Mõistsin, et ei mõista veel kõike ja enesele öeldes – Küll tuleb koht ja aeg, mil näidatakse ja ma saan vajamineva kogemuse – avasin värava ja kogemus tuli.
Tulin rannast ja oli see aeg, mil noorem poeg läks kõrvaltänava kirbukapäevale omi asju müüma. Läksin kaasa, et aidata tal ennast sisse seada ja asjad laiali laotada. Seal olid inimesed. Mina tundsin neid – me olime kohtunud. Seal olid inimesed, kes olid, kunagi varem, minule vastu naeratanud ja öelnud toetavaid ja huvitunud sõnu, kuid siis oli tulnud hetk, milles nägin, et neile saadetud kirjad olid kohanud vaikust ja neid polnud avatudki. Olin küsinud küsimusi, et saada vajalikku infot ja ei teinud seda ainult endale, vaid kõigile mõeldud ürituste korraldamise jaoks. Info oli see miski, mis oli justkui kõigi oma, kuid minuga seda ei jagatud – need olid muuseumi lood, mille jagunemise tee peal seisid vaikivad inimesed ees.
Keerasin rattaga õuele ja seal tõstis üks naine pea ning naeratas minule. Tema taga, natukene eemal, seisis teine ja ka tema nägu säras lahkusest. Need olid nemad, kes olid olnud ja nüüd nemad olid. Korraga olin kaoses. Mind valdas paanika. Ma ei teadnud, mida teha ja kuhu minna. Ma ei olnud valmis inimestega kohtuma ega koos olema. Tegin ära selle, mis vaja ja sõitsin koju tagasi. Olin kokku varisemas, midagi oli nii sügavalt avanenud, et olin enese sisse vajunud. Minu seest vallandusid hääled, pisarad voolasid ja ma olin tunne või tunded, kuid ma ei teadnud – miks ja mis nimeline?
... Nii raske on lahti lasta kaotusest – Mina ei saa või Minul ei ole. See on tunnete Mina, mis vajab tundeid. See Mina, mis tahab tunda, sest on valitud vaatenurk – Mina kaotan, Mina kaotasin – olen kaotanud. See on häbi, et ebaõnnestusin ja seda nähti. Hirm, et teisiti ei saa ega oska ja kõik kordub. Viha, sest pean olema ja oma elu elama - mina olen mina. Kurbus, et lohutada ja hoida ise ennast. Kadedus, sest on nähtavalt olemas teised, kelle võite enda kaotusega võrrelda. Tõusevad süüdistused, sest olen ohver.
See on vana ja juba sissetallatud rada. Mina ei loo sellel kõndides enamat, vaid kordan vana. On laused, mis kordavad korduvalt kordunut. Kui alustan, siis kusagil libisen taas vana teele ja tunnen ennast halvasti, sest mina olen sama vana jama. Ma ei mängi ega vaata ringi, et olla, vaid kardan olemist, sest see tähendab tundmist.
Tõmban ise vana aja kaasa ja ühte. Kui teaksin vastust küsimusele – Miks? Kui oleks olemas täpne põhjus toimuvale ja selge seletus, mis näitaks kogu loo ära, siis mul oleks olemas tee ja teaksin ning saaksin otsustada, mida teha, muuta, kuidas astuda. Kuid minul ei ole ja seega olen segaduses.
Teiste olemas olemine, teiste olemas olu, on see, miks mina ei saa – järelikult pean olema üksi ja seega olengi üksinda, sest teistega ühes olles oleksin valvel ja hirmul või avatuna olles saaksin haiget. See on kunagine otsus – olen üksi, eraldi ja väljas – seega annan ja loon enesele võimalusi, kuidas seda otsust täita.
Ometi lähen uuesti ja uuesti teele, et olla ühes, sest minu sees on igatsus koos olemise järele, kuid selle peal on uskumusest tulenev otsus. Mina olen mina edasi ka siis, kui aeg on läinud edasi ja ma võin tunda uuesti – seega – üksi olemine on ainus lahendus. Miks kardan tunda, mida ma kartsin tunda? Eraldi seismine, üksi olemine. Mis on see, mille kaotasin – usu endasse – kaotasin usu iseendasse, kui imesse.
On vajadus olla koos, kuid kas ükskõik, mis tingimustel või minu poolt etteloetud punktide järgi? Kui lähen ära, siis ei saa minna tagasi – kui ei ole ... , siis ei saa ... . Valed on ümberringi - lahkelt naeratades on võetud vastu, kuid seejärel, tegelikkuses – hüljatakse. Ma ei tea, mis ja miks on õige. Sõnad ja pildid ei lähe kokku. Minu sees on paanika. Mul ei ole kohta, kuhu minna. Olen maha jäänud. Olen jäätanud ise enda.
Ma tulin ja Sina naeratasid vastu nii nagu oleksin olnud oodatud ja Sina tundnud rõõmu selle üle, et saame koos olla. Kuid Sinu naeratav nägu oli kui hoop. Minus tõusis paaniline vajadus põgeneda ja pugeda peitu, sest eile olid Sinul teise plaanid ja teod. Mina ei saa Sind uskuda. Mina ei või Sinuga koos olla, sest olen haavatud. Sina ei hoidnud mind siis, kui Sind vajasin. Sina muutud ja muudad ise ennast. Sina ei näi täna sellisena nagu olid eile ja ma ei tea, millisena valid olla homme.
Tuleb ära põgeneda valede juurest. Ma ei jaksa enam, olen väsinud vastu võitlemast ja ennast kaitsmast. Ma olen nii väsinud ja katki. Ma ei julge välja minna, et kohtuda nägude ja sõnadega. Ma olen nii vale, sest ma tunnen valesti. Ma olen, teen ja elan nii valesti. Minust jäävad määritud jäljed teele. Tahan ära lõpetada, sest see etendus siin, ei ole üldsegi hea. See teeb minule haiget – mina ise teen oma tunnetega iseendale haiget.
Kas see on uskumus või teadmine, et kui ei oleks, siis polekski vahet. Ega vist ei olegi – see on minu tee ja valikud sellel. Kaob jõud ja mõte, tiivad ei kanna – on paigalseis. Olen avatud ära olnud aega ega mõista ise ennast. Sina oled alles laps – ütleb Aeg. Mis on see, mis räägib läbi teise? Millist osa too teine etendab?
Kui mina ei saaks seda, mida vajan, kui mul ei oleks lootust kinni püüda seda, mida vajan – oma eesmärki, kas ma siis üldse teeksin või valiksin teisiti? Kui vastan – ei – siis ei ole see minu tee, kuid ometi kõnnin sellel, seltsiks tunded ja vajadused. Kui vastan - ja – siis olen vaba looma, sest ei karda kaotusi. Minus on hirm teiste muutlikuse ees. Minul ei ole kindlat pinda, millele toetuda ega vastuseid ja sellest sünnib paanika. Olen valgusevihus ja selles hetkes ei ole mul kaitset.
Marianne
19.06.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar