Kõigil on oma -
Minu oma-
ja selles oma pärast
on kõigil hirm.
On hirm
et Minu oma
kaob ära,
et Minu oma
see võetakse
lihtsalt Minult ära.
Ajast aega on olnud
inimeste sees see hirm,
sest kullast kallim
on neile kuuluv -
Minu oma.
Minu on Minu,
ei ole vahet,
kas on tegu
enese mõttega,
enese leivaga,
enese oskusega -
seda lihtsalt niisama
ei jagata
ega ära anta.
Eneses elav hirm
sunnib ütlema,
välja kirjutama,
enese vaatenurgaga
Maailma parandama,
vastu seisma,
ja ka pihta lööma.
Inimeste sees
elab elus hirm,
et see,
mis täna on Minu oma,
kuidagi kaotatakse
või ära võetakse.
Seda ei nähta, et jagades
saab kõigile ja rohkem,
sest läbi hirmu tundub,
et jagades jääb vähem alles
ja iseenda jaoks puudu,
sest kui enam
ei oma kontrolli selle üle,
mida jagatakse laiali või ümber,
siis enesele
nagu ei olegi enam,
midagi jäänud alles.
Kullapalaviku nähud
ei ilmne isiklikus ruumis -
tegu ei ole enese toa
ega kapi sisuga,
sahvri ega tengelpungaga,
vaid ühises ruumis,
ühiselt olles,
ühise omamisega.
Kust ja kui kaugelt
ulatub tänasesse päeva
inimesi nakatanud
vallapaiskuv tulv -
kullapalvik -
mille vallandab
puhas kaotuse hirm?
„Mina ei saa,
mina jään ilma -
minul ei ole
ja seega,
minul enam ei ole -
seda Minu oma.”
Aega kaua tagasi,
vahel puudus oli
ja tõsiselt ei olnud,
just sellepärast
omamine palju määras,
sest Minu oma
oli ainus võimalus
ise ellujääda
ja järgmist päeva kohata.
See hirm salvestus
ja edasi kandub ajas.
Enam ei ole meeles,
miks ja millepärast
ega ka see,
mida ja miks vajati,
vaid verega kaasas
ja maaga ühes olevaga
kandub edasi sõnum -
senikaua,
kuni inimesel on olemas
see Minu oma
seni omatakse seda,
mida vajatakse,
siis ollakse päästetud
ja ähvardava ohu eest kaitstud.
Tänases päevas,
hirm avaneb,
kui enese Minu oma
kaotuse oht ähvardab.
Seega, kui keegi kaevandab
ja eneses idee leiab
või vaatenurka vahetab,
mis midagi muudab,
kusagil teiseks loob,
siis see tähendab ohtu,
sest võimalik muutus,
on oleva ümber jagamine
ja ümber jagunemine -
see sunnib tõusma relvile
ja olemas olevate vahenditega
enese Minu Oma kaitsma.
Selle aja loos
uus ja vana kokku saavad -
uus kasvatab soovi
astuda, et luua
ja kui, enese seest,
kui kulda,
leitakse edasi viiv tee
siis ühisel maal,
esisisade küntud põldude peal
jagatav ja jagunev
toob kaasa maa hoiatava mälestuse -
„Hoia Minu oma,
sest see on ainus,
mis hoiab elus!”
Ideed ja mõtted on kuld,
väärtust nendega luuakse,
kuid väärtus on vara,
mida ära ei anta
sest see on Minu oma -
ja seega ei ole vahet,
kas jagamine tooks kasu
ja sellest tõuseks tulu -
ka ühiselt omatavast
on saanud Minu oma.
Inimese Minu oma
on esiemade lugu,
on esiisade lugu
ja seda aja lugu
kannab endas inimsugu.
Marianne
28.06.2021.a
2 kommentaari:
Nii meeldivad sinu mötted:)
Aitäh Sulle, Elisabeth - ka minule meeldivad mu mõtted, kui neis on selgus ja tee püsib jalge alla, kuid alati see ei ole nii ja see kõrvalekaldunud aeg ei ole üldse lihtne olla ...
Marianne
Postita kommentaar