Edasine on üsna tavaline inimeste argipäev. Selline lugu kordub kohtades, kus inimesed on koos ja millegi põhjal kutsuvad oma koos olemist nimega Meie. See Meie võiks või peaks olema turvaline sadam, parim paik Maailmas, kus ühes koos olla. Kuid tegelikkuses võib ja saab see olla koht, kus tehakse teineteisele kõige valusamalt haiget. Meie on see, kus ollakse teineteise jaoks õiged või valed.
Minu sees on avatud tunne, millega tegelen ja siis tuleb kusagilt keegi ja astub oma avatud tundega ligi. Kuidas nüüd olla ning valida? Kuidas reageerida õieti või jätta üldse reageerimata st jätta oma tunded kõrvale? Miks teise tunne on õigem ja temale on lubatud sellisena olla ja minu vastu ennast põrgatada? Tahan vaikust ja rahu – vajan oma hetke, milles iseenda tunnet vaigistada.
Selle asemel tuleb sõda – enesekaitseks valitud vihad põrkuvad, käib lahing, mille võidab see, kes suudab teist, oma üleolekuga, vaigistada. Peale jääb see, kes jaksab teist oma tunde tahtmist täitma panna. Mõlemad töötavad täie jõuga, võitlevad teise vastu ja enese eest. Avatud tunded, abitud inimesed iseennast kaitsmas, enese eest võitlemas. Kust leida aega ja oskust, et tundena avatuna olles mitte reageerida vastu ega pihta ja lõpetada enese valena loomine?
Minul oli tee, millel kõndida ja siis tuli too teine ja takistas. Mina ei võtnud aega, et peatuda ja oma tundest kõrvale astudes olla, et kuulata ja mõista. Mina olin olnud enese jaoks tunne, sest minul, minu sees, oli mind segav elav tunne. Tahtsin teise juurest ära või seda, et tema läheks ära, sest minul oli vaja eneses pooleli olev lõpetada st teha midagi, mida pidin tegema, et tunne vaikiks. Mina ei lahustanud ega vabastanud tunnet, sest mina ei kuulanud ega mõistnud ise ennast – valisin kustutamise ja sel ajal tuli teine ja segas – tema ei lasknud minul mind ennast ära päästa.
Olin Mina ja siis pidin korraga olema Sina ja Mina, millest sündis Meie – kellelgi teisel oli õigus minule ja minul oli kohustus teise ees. Just sellepärast teine ootas, et mina aitaksin ja toetaksin teda – looksin tema jaoks turvalise ja õige Meie, kus tema saaks, tundena olles, oma tundest vabaneda. Mina olin vale, kuna mina ei olnud õige – teine ei saanud minu käest abi, sest mina ei aidanud teisel leida, tema jaoks, õiget lahendust. Seega - mina petsin ja jätsin. Järelikult - mina hülgasin.
Taas kord hülgamist kogedes, oli teisel juba olemas muster - „Sind ei ole olemas minu Mina jaoks ega pärast. Sina oled, sest pead, kuigi tegelikult Sina ei taha.” Hülgamise hirmu käes olles tajus teine end üksinda olevat ja otsustas, mida ja kuidas enesekaitseks valida – ta lõi seina Meie sisse, iseenda ja teise vahele, et ei oleks Meie, vaid haiget saanud Mina ja vale Sina.
Koos olevad, koos elavad inimesed, kes justkui peaksid teine teise jaoks õigetena olemas olema, kuid osutuvad jätkuvalt valedeks. Inimestes avanenud tunded ootavad/ vajavad aega, et leida valitud lahendus ja inimesed soovivad/ peavad iseennast aitama, sest vaja on edasi elada – järgmisesse hetke jõuda ja nii tuleb oma tundest välja rabeleda. Teine ja tema olemas olemine segab ja häirib. „Mina ei taha olla Meie, mis ei arvesta minuga. Minul on õigus oma tundele – see on Minu Oma st tundena olles olen see Mina. Ma ei lähe sinna, kus on ega ole koos nendega, kes on minu jaoks valed – nemad ei ole õiged, sest minu Mina ei ole nendega ühes olles hoitud.”
Tegelikkuses võib tunnete võitlust, kui pilti, vaadata kõrvalt nii nagu Hot Shots filmis olevat stseeni, kus presidendid joovad, kuid nende varjud võitlevad seinal. Inimesed ei teadvusta, mida ja miks nad on tegemas. Inimesed vajavad abi, tuge ja hoidmist – enesena olemise jaoks – tunde olemas olemise mõistmise jaoks. On valed ja on õiged inimesed. On valena ja on õigena olemised. On otsused, mis ajas peavad ja määravad. Just nii sünnivad lood, mis jäävad alles - need on elavad mälestused inimeste sees. Need mälestused ootavad oma aega, et avada minevik ja luua iseendale olevik.
Marianne
16.06.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar