Tunde tee

 

Hirm on korraga kohal

ja kurgu kinni nöörib,

ebamugav tükk

takistab olemist.

Avad köögis kapi,

võtad peoga midagi,

suhu paned

ja masinlikult närid.

Sööd,

et oleks tegevust,

tunnet kustutad,

alla surud füüsiliselt.

Kui ei ole Minu,

nähtavalt oma,

siis on kõik võimalik -

võid kaotada

ja hülgamist kogeda.

Hirm, et võid olla,

kuid ei suuda mõjutada -

sõnad ei loe,

mõtteid vaja ei ole.

Pole vahet,

kas oled

või üldsegi

olemas ei ole.

Võid pealt vaadata,

kuid ei saa kutset,

kaasa kõndida

ja ühes luua.

Kõiki küll kutsuti,

kuid minnes võid kuulda -

see ei olnud Sina,

keda meie ootasime.

"Sinu enese pärast,

Sinuga koos olla

meie ei taha!"

Sinu parim

pole neile sobiv -

seega pead

veel enam püüdma,

olema parimana

ja paremana nähtav -

mina, Mina, MINA.

Pead, sest kunagi

olla valisid

nii nagu oli

Sinule parim.

Hirm endas kõneleb,

hirm kõrva sosistab,

hirm kujutlused äratab,

hirm tõeliseks maalib

ja iseennast usud,

usud ja tunned.

Kuid, kui nüüd lähed

ja natukene proovid,

kas tahad üldse

ühes olla

ja koos teha

ega karda kaotada

ja hülgamist kogeda.

Teekond on see,

kui astud

ja ka see,

kui tunnetest vabana

olla valid.

Marianne

04.06.2021.a