Vahel ma ei taha kuulda ega näha teiste poolt edastatavaid sõnu. Helendaval ekraanil sõnumit nähes, telefoni helinat või uksekella kuuldes, tõuseb minus hirm, sest ma ei tea ette, mis on sealt tulemas. Kardan ootamatult kohale jõudvat teadmist, et olen teinud kusagil vea. Teinud sellise vea, mida ei saa enam ära parandada. Tuleb seista vastamisi iseenda poolt tehtud sammu tagajärjega ja võtta vastutus.
Kardan karistust selle eest, mida ja kuidas olen teinud või jätnud tegemata. Sina oled süüdi - on see, mida sõnades kuulen ja näen. Mina olen süüdi – on jahmatus ja ahastus. Kuidas ja miks see sai juhtuda, kui olin nii nagu olin. Korraga on see, mis oli – korras Maailm – kadunud ja mina ei saa olla edasi nii nagu olin – vabana, et teha oma järgmine samm. Minul tuleb peatuda, kuulata ära kohtuotsus st oma vea raskus ja kanda karistust – püüda parandada st Maailm korda teha ja tasuda valena olemise eest kannatajale.
Kardan teadmist, et olin teinud vea, kuigi Maailm püsis endiselt korras olevana. Olin vale, kuid mina ise ei teadnud seda. Saabuv nö tõde ei selgunud kohe, ära olnud hetkes, vaid tuleb tagantjärgi. Näiv oli olnud näiline, tegelikkus on karm hoop, mis paiskab oleviku segi – enam ei tea, mis on ja mida ei ole ega seda, kus ja millised on õiged sõnad.
Kardan astuda, sest iga järgnev samm on uus võimalus eksida – vead on ootel, sest mina olen mina. Vaatan üle õla, et veelkord kontrollida seda, millisena jätsin seljataguse, kas seal on kõik korras, kas kõik on tehtud, kas leian ise üles mõne vea, mille saaksin ära parandada enne, kui keegi teine seda näeb. Mina ei tohi teha vigu. Mina pean olema õige.
Mina olen vale – ikka veel usun, et saan ja seega võin olla vale. Vale olemine tähendab tunnete äratamist, kellegi teise looga kohtumist, kellegi teise tunnetega vastamisi seismist – otsitakse autorit, seda, kes võtaks vastutuse ja kannaks karistust selle eest, mida tegi, mille jättis tegemata. Kardan seista vastamisi teise alasti tundega – ma ei suuda ennast kaitsta, sest süüdi ja valena olles olen teinud seda, mida tegin – olnud mina. See on puhas paanika, sest tegelikkuses ma ei tea, mida ja kuidas teha nii, et uus samm ei oleks vigade kordus, vaid parandaks aja. Mitte keegi ei ütle õiget sammu ette ega anna garantiid.
Teise sõnad ei ole minu lugu ega minu tunne ega minu vastutus. See on teise püüd päästa ennast, säästa ise ennast, kaitsta iseennast oma tunde tundmise ja omamise käest. Mina ei ole autor ega vale, mina olin ja olen. Valitud hetk on teise katse luua kordus, taastada ära olnud aeg, et muuta iseenda minevikku – minna tagasi hetke, kus tunnet veel ei olnud.
Teisele tunnetega vastu seismine on inimeste püüdlus, kuid seda enesele teadvustamata, viia läbi konstellatsioon ja selle jaoks, et see õnnestuks, ongi vaja seda, kes oli seljataha jäänud ajas kohal ja osaline. See oleks võimalik ja muudaks lugu, kuid kuni on vastamisi tunded, süüdistused ja tasu nõudmine st nähtav karistuse kandmine – ei ole inimestel vabadust, et vabastada oma tunne. Tehakse küll koos tööd, kuid ühise eesmärgi asemel peetakse tunnetega lahinguid – tunded on relvad, millega võidelda, et võita enesele tunnetest vaba vabadus.
Kelles on jõudu, et näidata ja näha valgust tunnete segaduse sees? Millal ükskord tunnetesõjad lõppevad? Millal mõistab inimene, et tema ise on tundeenergia, sest tema ise valis see olla. Inimene ise andis endale ülesande olla valitud tunne. Oma valiku tegi ta enese otsusest lähtuvalt - minul on vaja ja seega pean olema - ja ta ongi seda täpselt senikaua, kuni tal ei ole enam vaja olla.
Marianne
10.06.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar