See vaba päev

 

Inimest vahel haarab

tugev tahtmine

minna ära mujale,

sest olevas paigas

vabana olla ei osata,

ega suudeta lõdvestuda

ja olevat endas unustada.

Seal, teisal ei tuleta

kohustused ennast meelde

ega ole tarvet mäletada

ja midagi õigeks/ korda seada -

saab lihtsalt olla,

lubada asjadel minna,

vooluga kulgeda kaasa

ja anda võimalus juhtuda.

Justkui oleks põhjus

ainult ümbruses -

keha asupaigas,

et ainult ühes kohas

saab rahu alguse,

kuid teises paigas

seda olla ei saa.

On tahe välja vahetada

või ära muuta väline,

et enne oleks väljas

ja seejärel on olemas

võimalus olla sees.

Jalad ei ulatu põhja,

pinnal on virvendused,

mis enesega ühes viivad,

avatud on tunnete tasand

ja seega, iga kord,

kui miski segab,

vastu puudutab,

siis inimene reageerib -

olemise unustab

ja tundena aktiveerub.

Siin on vaja teha -

seal ei pea tegema,

siin peab muutma Maailma -

seal võib lubada

olla enesel vabana.

Olevas paigas

tuleb ette mõelda ja taha,

luua pidevalt korda

ja tagajärjed ära lappida,

kust selles kohas

võtta enesele õigus

lihtsalt eraldada aega,

et olla olemas.

Vabadus on luksus,

kui ära keelatud magus,

mis võib hakata meeldima

ja sellest on raske loobuda -

enesele hea keelamine

inimesele haiget teeb

ja kibestunuks muudab.

Inimese aeg jaguneb kui kaheks -

argipäev on töö ja kohustus,

vaba päev on püha päev -

kuid millal

ja kus kohas

on enese käes

see vaba päev -

millal on

enese olemas olemine

enesele püha ...

Marianne

30.06.2021.a