Päevast päeva hülgab inimene ise ennast. Nii palju on tema elus valitud olemisi, ütlemisi ja tegemisi selle jaoks, et saada enesele tähelepanu. Inimene vajab tähelepanu, et saada enesele võimalus olla ilusam, parem, õigem jne. Kuid ükski tähelepanu ei jää kestma, sest selles ei ole kunagi, midagi püsivat. Tähelepanu ei toida, sest hoolimata oma kõigist ponnistustest, ei suuda inimene tagada enese jaoks selle õigena olemist, suurust ega kvaliteeti. Olles tähelepanust sõltuvuses ei piisa inimestele kunagi ainult ühest piisast – iseendast.
Sõltlastena ei täida teda ka kogu Maailm, täis tähelepanu, sest saades tunda enesele pööratud silmi, kardab inimene seda kaotada. Seega on, kuid ei ole. On teadmine, et see hetk ei jää kestma ja sellest tulenevalt teeb inimene kõik endast oleneva, et jätkata tähelepanu äratamist ja hoida ennast, eristuvalt nähtavana, silmade vaateväljas.
Inimene on tähelepanunäljas, sest ta on suunanud iseenda fookuse Maailma – ta toidab Maailma, püüdes olla vajalik, õige ja meeldiv nende jaoks, kes on temast väljaspool olemas. Need teised seal, saavad inimest näha ja vaadata ning seega suurendada tema väärtust, muuta ja luua inimese elu ning anda vajamineva. Sellest tulenevalt on tema jaoks need teised väärtuslikumad, kui tema ise.
Inimene ei näe enese väärtust, sest ta usub end tegevat vigu ja valena olevana. Inimene hülgab ise ennast, kui ta leiutab enesele põhjusi ja sunnib ennast olema ja tegema seda, mida ja kuidas tema peab tegema ja millisena olema, et püüda enesele vaatajad. Inimene saadab ennast Maailma ja sunnib end olema õige. Olema selline, kes on õige kõigile neile, kes kusagil olemas olles saavad ja võivad teda tähelepanna.
Inimene ei kuula ise ennast. Inimene ei austa ise ennast. Inimene ei armasta ise ennast. Inimene ei luba enesel olla iseendana, sest selline olemine ei pruugi olla õige ega tuua tulu. Sellest tulenevalt vaatab ja hindab inimene iseennast kõrvalt - millisena paistab ta väljast, kas ta on huvitav, eristuv, hästi ja moekalt riietatud, piisvalt õigete vormide ja mõõtmetega, andekas, eeskujulik, hea jne. Need kõik on erinevad mõõdupuud, mis määravad õigena või valena olemise ja peaksid tagama või takistavad soovitu kättesaamise.
Inimene usub, et ennast valena tundes peab ta end muutma, ära parandama, et mitte olla see, millisena ta on, vaid püüdma olla selline, millisena peab olema. Inimene ise ei jäta iseendale vabadust ega vabana olemist – loomist. Inimese ees on kujundid, eeskujud sellisest olemisest, mis toovad tulu ja edu. Need on teiste lood, mis terendavad silmapiiril, kui kättesaamatud sinilinnud. Inimene ei saa teha neid enese omadeks, sest see tema, kes seal väljas, teistele nähtaval on, ei ole tema ise, vaid näitleja, kes kasutab oma ülesannete täitmiseks erinevaid tundeid, et olla ja näida ning just sellepärast tunnebki ta iseennast hüljatuna – oma enese ehe olemus on olemise asemel näitleja – tähelepanu püüdja.
Mis on see miski, inimene sees, mis vajab ja seega otsib jätkuvalt tähelepanu? Milline vajadus on kasvanud nii suureks, et see varjutab ja kirjutab üle kõik ülejäänu nii, et inimene ei saa ise sellest enam arugi? See on inimese uskumus, et tema ise ei saa olla iseenda ja oma elu looja, sest tema tahab rohkem ja kohe ning ilma segavate tunneteta tunda ennast hästi. Maailmas on olemas need teised, suured ja võimsad, kes saavad anda ja jagada, ilma nendeta ollakse kübe.
Inimene on ise ennast avanud, et püüda kinni kõik väljastpoolt tulev õige ja vajalik. Inimene on haavatav, sest ulatab iseenda, kui vahetuskauba Maailmale, et toita neid silmi, kes võivad vaadata. Inimene on sulgenud ennast iseendale ja on näljas – talle ei piisa ühest piisast – iseendast, kuid Maailm ei kustuta tema janu. Maailm ei näe kulisside taha – inimene ei ole avanud iseennast iseendale – valinud olla iseenda looja ise endana.
Marianne
23.06.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar