esmaspäev, 7. juuni 2021

Kaotus

 


Kogesin kaotust. Seda tunnet, et enam ei ole. Olin hetkes, mil mina ei saanud aega tagasi pöörata, et oleks kuidagi teisiti. Korraga oli tühjus, ma ei teadnud enam mitte midagi muud, kui – ei ole. Jalge alt oli maa kadunud ja olin kaoses, vajusin üha sügavamale – see oli minu kaotuse suurus. Leinasin, sest oli, olevas hetkes olevast, iseendast kahju.

Selles hetkes ei olnud vahet sellel, mis ja kuidas saab edasi. Olin kaotanud olemas oleva. Oli teadmine, et mina ise ei saa, olevas hetkes, anda enesele tagasi kindlust, et saan olema – mina väljaspool mind. Minu Oma ei olnud enam minu.

Kogesin üksindust ja abitust, sest astudes kõrvale ja välja ning olles vaiki, toimetaks ja liiguks Maailm ikka edasi ja justkui sulgedes mind välja, kaotaks olemas olemise jäljed. See on mõistmine, et mina olen osa, enesest suurema olemas olemise tajumine – minul on Maailma vaja, sest mina ei saa ilma toetuse ja käe ulatamiseta hakkama.

See on ka enese jõuetuse tajumine ja MINA uhkuse kildudeks kukkumine – mõistmine, et mina ise ei oma neid niite, millega hoida kontrolli all ja kindlalt pihus, et minu enese loodud Maailm oleks turvaline paik. Olin üksi, näiline turvavõrgustik, mille olin, enese Mina kasvatades, enese jaoks loonud st olin seisnud eraldi ja väljas, oli kadunud.

Lasin kaotusevalul olla, sest olin šokis – Maailm oli värisenud ja paigast nihkunud. Kas jääda enesehaletuses rüppe või otsida teed välja ja edasi? Kuidas valida, kui kaua anda enesele aega, millal otsustada edasine? Oli aeg hinnata kaotuse suurust – mõistmist, et minul ei ole seda, mida enam ei ole ja leida tee, kuidas elada edasi.

Teadmise vastu võtmine - ma ei saa enam kaotada st hirmu tunda, sest olin juba kaotanud, kuid nüüd tundsin hirmu selle ees, kuidas elada edasi oma kaotusega - kui ei ole enam Minu Oma, kas ja milline, siis mina ise olen. Tajumine - mina olen olemas ja seni, kuni olen, on võimalus olemas. 


Marianne

07.06.2021.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar