Tunded, milles inimene väljendub, on võtmed, millega saab avada suletud uksed. Inimene kasutab oma tundeid relvadena, et kaitsta ise ennast. Inimene ei näe võimalust ega iseolemise vabadust, kui tunneb tunnete puudutust iseendas.
Inimese elu juurde kuulub müüt, et tunded on patt ja sellest tulenevalt tuleb nende tundmist kontrollida, võimaluse korral vältida ja veel parem oleks need üldse iseendast välja juurida. Enese tundmine, enese sees, on ehmatav. Inimene tahaks võtta iseennast enda seest välja, et hoida ebamugavust iseendast eraldi. See ei osutu võimalikuks ja ei ole aega või oskust, kuidas ja mida teha, et ei oleks nii nagu on. Seega ei näe inimene enesel vabadust valida ega teed edasi. Inimesel on olemas üks lahendus – ta eraldab enesest ühe nurga oma tundele ja sulgedes seal oleva ees ukse, jätab tundena oleva iseenda, kui enesest väljaspoole.
Inimese hirmudest tulenevad erinevad reageeringud on need, mis annavad tunnetele tähendused. Tunne on värv, mida kasutades maalib inimene enese sisemise puudutuse nähtavaks. Tunne on võimalus – võti, mis avab suletud ajad. Tunne on, värvina, inimese võimalus näidata iseendale seda, mida näha ei taheta – inimesel on hirm näha ja kogeda oma enese hirmu elus olevana.
Inimeses on teadmine, et tema ise on looja ja seega suudab tema ise luua enese jaoks Maailma, kuid inimene ei mäleta, kuidas seda õigesti st iseendale vajalikul moel teha ja ta ei oska iseennast veel kasutada. Inimene on, kui laps, kes omab erakordset ja huvitavat lelu, mille kasutusjuhend on kadunud ja see, kuidas ning miks, saab selgeks katse-eksitusmeetodil – oma elu kogedes.
Inimene mäletab, et tema ise suudab oma tundejõuga elava Maailma luua ja seega, võib tema ise oma hirmu tõeks teha – päris elus päriselt olevaks/ toimuvaks või kohe saabuvaks. Inimene kardab selle kogemuse võimalikkust ja nii käib temaga kaasas uskumus - tunne on patt, sest saabuv on karistus oma tunde tundmise eest ja seega on olevik põrgu, milles peab lõppematus hirmus põlema, kui ei pääse tunde tundmise käest või ei suuda seda lukustatud ukse taga hoida. Olev võib olla ka lunastus, kui inimene suudab end näidata puhtana – uksed on suletud ja kõik kontrolli all hoitud – ka inimene ise.
Suletud inimene ei ole vaba, et kasutades tundeid kui värve, luua oma järgmist sammu. Inimene on iseenda vang ja valvur, sest ta usub olevat ennast oma tunnete ori. See on madalaim tasand, kuhu ta iseennast liigitab. Kasutades tundeid, mille värv tuleb hirmust, on tal enese loodud Maailma sees külm, pime ja nälg. Suletud uste valvurina ei ole inimeses valgust – oma tunnete mahasalgamine - iseenda iseenda eest ära peitmine võtab jõu ja kustutab valguse, sest looja loob iseennast – inimene vajab pimedust, et mitte näha seda, milline ta valib iseenda sees olla - mida ja kuidas ta tunneb.
Marianne
01.04.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar