Mis maksavad ohvrile maksmata jäänud võlad

 

Tundena olles ei saa inimene lõpetada oma tunnet, sest tunne on energia ja energia on inimene ise. Inimene saab vahetada energia nime ehk anda enesele uue ülesande – valida olla see tunne, mida ta vajab, et vajaminevat enesele tagada. Millelegi reageerides nimetab inimene oma energia. Ükskõik, millise tunde-Minaga ta reageerib, on see enese energia äratamine – see on inimese enesekaitsest tulenev käitumine.

Kui ennast ohvrina tundev inimene saab selle, millest ta oma ajas kunagi ilma jäi, siis tänu ja rõõmu hetk on üsna üürikene. Saadav ei täida teda, sest see on vana võla tasumine. Ohver usub end saavat selle, mis kuulub õigusega temale. „Makske ära, te peate, sest jäite võlgu sel hetkel, kui mina ei saanud!” Oli uskumine, et tasu saanuna on käes rahu tegemise koht ja ees ootab vaba vabadus, kuid pettumus süveneb, sest ohver ei tunne täidetust – ta ei saa möödunud aega olematuks muuta. Möödunud ajast on temas kaasas mälestus – „Teie jätsite mind ilma sellest, mida teie pidite minule andma!”

Inimene ei saa oma mälestusest lahti lasta. Inimene tahaks möödunud aega tagasi minna, et sinna jäänud iseennast lohutada. Anda enesele kingituseks selle, millest kord ilma jäi. See on inimese enese kaitse – „Mina hoian ise ennast!” See on tema katkine lugu ja katkine aeg, sest tema on katkine inimene. Kui mitu katkist lugu, mis alles ootavad vea parandust ja ära parandamist, on jäänud ühe inimese teel pooleli?

Inimene ise on jätnud oma lood pooleli ja iseennast katki, uskudes, et kord tuleb see aeg, mil ta suudab iseennast korda teha. Katkine inimene elab ohvrina, kellel on kaasas ülesanne. See on kohustus, mida täita - inimene peab ise oma katkised Mina-d ära parandama. Seega ootab ta õigeid aegu ja vanade võlgade tasumist – palsamit enese hingele ja koorma kergendust, kuid ta tunneb kurbust, valu, viha, solvumist – mahasurutud tunded tõusevad pinnale. Tulevad need samad tunded, millest katkistes lugudes iseendaga ei räägitud.

Marianne

18.01.2021.a