Selle loo kirjutasin soomekeelsena, kui kohaliku valla rahamurede lahenduseks leiti, et maa tuleb tükkideks mõõta ja odava hinna ning värvilise reklaami abil uusi inimesi valda elama kutsuda. Mööda vaadati sellest, kuidas siin elavat inimest siin hoida. Vahetasin valla nime Maailma vastu, sest selles loos ei ole tegelikult vahet, kust inimene tuleb, kuhu ta läheb ja kus ta elab. Inimese väärtus Inimesena on see, millest vaadatakse ka teisal mööda – juurteta inimesed ei juurdu, kui neid ei nähta ega hinnata inimestena.
Reklaam see on ilusad ja värvilised pildid ning suured sõnad, kuid kui palju neis on tõtt ja millisest nurgast on vaadatud, see selgub siis, kui ollakse kohale jõudnud ja elatakse kõige sees. Särav ja kõlav reklaam ning lubadused on üks võimalus, kui Maailma vajatakse juurde maksjaid ja tarbijaid – raha voolamist sisse ja selle liikumist. Kuid, kuidas jääb inimesega, kas Inimest oodatakse Maailma?
Võib ja saab üles lugeda kõik olemas olevad teenused ja materiaalsete hüvede/ võimaluste kasutamine ja loodus – need on tõesti olemas, punkt. Ükskõik, mis põhjusel keegi kuhugi kolib ja oma elukohta vahetab, ei tähenda see ainult materiaalset tarbimist, võimalusi ega valla sissetuleku suurenemist, vaid päriselt ja reaalselt olemas olevaid inimesi – erinevate nägude, nimede ja lugudega. Kuid, kui oodatakse raha, kas siis osatakse või tahetakse siia kolinud/ siin elavate inimestega, midagi peale hakata?
Tulles võetakse inimene viisakalt vastu, sest numbrid tõusid ja suuremaid numbreid inimesed armastavad. Küsimus on selles, kuidas tunneb inimene ennast siin elades? Kas olijana on ta inimeste jaoks päriselt inimesena olemas? Kas seda, kes justkui puudu oli, nähakse ja kuuldakse päriselt ja tema olemas olemisega arvestatakse? Kas registri järgi elanik on number või tegelikult võimalus ja tema olemas olemine vajalik?
Kas Maailmas on inimese jaoks ruumi ja kohta ka päriselt – mitte majade ja korterite tühjust täitma, vaid tõsiselt ühes elama ja olema? Selle jaoks, kes siin elab või kes tuleb, on oluline see, kas ja kuidas saab tema ühte seotud koha ja siinse ajaga, ka siis, kui temal ei ole siin juuri. Seni, kuni vaatenurk on rahal, ei ole inimesel Inimesena väärtust ega tunne too ennast osana. Mitte üks pere ega maa ole ühine pere ega oma maa, kui selle liikmed ei ole võrdsed osad – vastuvõetud Inimestena. Pere, kes ei võta omaks ega osaks, hääbub. Kividele jäävad nimed numbritega ja lood mälestustena. Ehk just siin peitubki vastus, miks jäävad majad tühjaks või neis elatakse nii nagu polekski kedagi nähtavalt olemas - „Tule ja ela. Ela oma elu, kuid ela seda omaette!”
Inimeste Maailmas ei seo inimest inimesega tugevalt ühte loodus, teenused, ehitised. Inimeste südamesoojus, sõnade pidavus ja reaalsed teod on need, mis hoiavad inimest – seda, kes pole veel tulnud, kuid enne kõike seda, kes on siin, täna ja praegu olemas, et tema ei läheks ära ega jätaks kodu tühjaks. Ei ole vaja kõlavaid poliitikute lubadusi ega tühje sõnu, kui neile ei järgne tegelikke tegusid. Kui sellel inimesel, kes on, ei ole siin hea elada, siis ta ei räägi tuttavatele sellest, kui hea koht see Maailm on, vaid, kuidas ta on oma laenude/ kinnisvara tõttu kinni seal, kus ta ei taha enam olla. Seega, kas Maailma vajatakse raha või oodatakse inimesi?
Reklaam on suunatud välja, et täita tühjaks jäänud kohti. Olijatele ei ole neid sõnu ega pilte vaja. Kui keeraks nüüd oma vaatenurga ja võimalused selle Inimese poole, kes täna elab siin – tema on tegelik väärtus, sest tema on päriselt olemas. Kui tema tahab siin olla, sest ta on kasvatanud enesele juured ja Maailm on tema jaoks parim paik, siis on tema see sõna, mis annab kindlust, et siia tasub tõesti tulla, sest kodus - Maailmas, on hea elada ja olla.
Marianne
13.01.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar