Kui inimene sünnib, siis on ta seal, kus ta on ka siis, kui on raske või paha. See on koht, kus ta on ja elab, sest nii juba on. Kui inimene kolib ära, siis läheb ta sinna, kus teda veel ei ole olnud. Inimene ise valib enesele uue aja ja koha – see meeldib ja ei meeldi ka. Ta ütleb enesele, et proovin ja kui ei taha olla, siis võin uuesti valida, kuid, kui sobib, siis jään. Ta on lahti seotud ja alles liikumises.
Ühest kohast teisale ära minnes, asub inimene elama maale, kus tema on juurde tulija. Inimene ei seo ennast kinni, sest ta on ettevaatlik ja valmis iseennast kaitsma, sest oma jäi maha ja tundmatu võõras on ümberringi. Ta ei tea ega oska kõike, ta elab alles kikivarvukil. Inimene ei ole paigaga osa, sest tema ise ei ole veel osa. Sõna Meie – tähendab Mina ja Teie – lahti seotud inimene on võõras, sest tema ise lahutab ennast olemasolevast tervikust.
Inimese sees on hirm, et keegi tuleb ja ütleb – "See koht ja aeg ei ole Sinu omad. Sinu eelkäijad ei ole siin olnud loojad ja siin olevat ei ole Sinule edasi antud. Oled ise tulnud ja võtnud teiste oma endale. Astunud sisse ja löönud sassi teiste aja joonised." Inimene vaatab ja näeb lugusid – Aa, nemad ju ... , Aa, need teised ju – need ei ole tema enese lood ega oma inimesed. On inimeste elud ja argipäev, mida elatakse eraldi. Puhas hirm tõstab enesekaitse ja loob vahe vahele – on oma Mina ja on teised.
Ei ole võimalik teada ega mõista kõike seda, mis on uues kohas enne inimest seal olemas olnud. Tema ei ole sellega ühes üles kasvanud. Igas paigas on olemas mitu Maailma ja on olemas mitu tasandit. Loodus on sama, ühine ja mõistetav ning sellepärast oma, kuid inimestega on lugu hoopis teine – nemad on vähe või palju teistsugused, sest nende aeg on ja on olnud teistsugune. Loodusel ei ole väga vahet, kus ja millal inimene käib ja on, mida teeb või ei tee, missugusena ta näib või on. Inimestel on silmad ja kõrvad ning neil on kujutlusvõime ja omad lood kaasa. Nemad ise küsivad ja vastavad ja kui soovivad, siis kõnelevad või vaikivad.
Teiste poolt jagatud ühised hetked jätavad juurdetulija välja, rõhutavad tema eraldi olemist – juurde tulija ei saa ära muuta seda, et temal ei ole olemas seda, mida teistel ja teistes oli või on, ta ei saa seda iseendale lisada. Inimene ise, tahtes eraldi olles olla ikkagi osa, peab looma iseenda jaoks oma Maailma, milles tema on osaline, kuid seal sees ei ole neid teisi, sest nemad ei kuulu sinna sisse ja kui keegi kutsumise peale tulebki uurima, siis on ta ühe hetke külalisena külas. Kui võõral maal elav võõras loob enese jaoks Maailma asetab ta rõhu sõnadele Mina ja Minu, sest inimene saab enese jaoks luua maailma, mis on inimese Mina Maailmana.
Senikaua, kuni inimene ei seisa ega võta vastu oma kohta ajas, ta ei ole osa. Olles koha vastuvõtnud on ta seotud ja ühendatud. Mitte keegi teine ei saa anda inimesele teadmist, mida ta iseendas ei näe ega tunne. Kui inimene näeb kahte erinevat Maailma ja tema seisab teistest eraldi, siis oma sisimas on ta eraldi ega saa kuidagi olla teisest Maailmast osa. Teised ei saa teda võtta ega enesega ühte liita, kui inimene ise ei astu ega tee seda – näha oma olemist inimestega ühes ühises Maailmas ning seista selle Maailma sees omal kohal – võtta olev aeg vastu - võtta endale vastutus iseenda ja Maailmas olemas olemise ees.
Marianne
20.01.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar