teisipäev, 5. jaanuar 2021

Halb Mina ja Hea Mina I - Välja vabandamine või vabandust palumine

 


Nende inimeste nägemine, kes hoolimata tehtud „vigadest” või oma ebatäiuslikkusest õnnestusid, kasvatas tumedaid tundeid, sest iseennast ja oma hetki vaadates ei suutnud ma aru saada, miks hoolimata püüdest vigu vältida, teha kõike õigesti ning iseennast kontrollides ja juba tehtud vigade parandusega tegeledes, mina ei tundunud õnnestuvat.

Olin järjepidevalt ametis oma kunagiste ja nüüdsete vigade parandamisega. Omasin enese sees uskumust, et see või teine samm sai tehtud valesti – mina ise olin teinud vea. Järelikult tuli minul suuta iseennast kontrollida, et ma enam kunagi nii ei teeks ja kui võimalik, siis katkine olnu või olev ära parandada. Kuid hoolimata kõigest ei saa keegi minevikku ära parandada st ära muuta. Selle teadmisega leppimine on iseenda vastuvõtmine ja mälestustes olevatel tunnetel minna laskmine.

Uusi vigu piinliku täpsesega vältida püüdes, proovisin vana aega ära parandada – iseenda sammude tagajärgi teiseks muuta. Mina ise ei lasknud oma teemadest lahti, sest need ei olnud minu omad - mina ootasin vastuseid ja lahendusi, kuidas, väljastpoolt. Tahtsin näha seda märki, mis näitaks kätte st tõestaks ära, et nüüd on Maailm õigeks tehtud. Kuid, kuidas saab keegi teine selle teadmise minule, väljastpoolt sisse, anda? Kõik see, mis kees, olin mina ise katlana – ise alustasin, ise lisasin tuld ja ise keetsin iseennast, iseenda sees kasvanud, iseenda tunnete sees.

Uskusin, et olen halb, sest ei suutnud olla õige, kuna tegin vigu, mis määrisid minu näo. Omasin uskumust – Mina olen halb! - kuid halb on ju see, kes teeb ja tahab tahtlikult olla halb. Kas komistades olin halb? Kas oma samme astudes olin halb? Kas ennastkaitstes olin halb? Uskusin, et olin, kui ei suutnud teisi puudutamata jätta. Olin ju teinud vea, kui iseennast halvasti tundes, tegin iseenda poolt valitud sammu ja see lõhkus olemas oleva katki.

Kui minu poolt tehtud sammu ei saa pidada heaks, ilusaks ega hoidvaks, siis järelikult pidin olema halb. Kuid, kui keeraks loo teistpidi ja küsiks iseendalt - Miks mina ise tahtsin olla halb? Miks tahtsin olla see okkaline siil, kes turtsub ja trotsib, kui enesekaitseks tõmbub kerra, et ise ennast, võib-olla, saabuva eest kaista?

Kui oli ära olnud see, mis oli olnud ja tulemuseks olid varemed, siis tundus, et hoolimata oma sammudest jäid teiste näod määrdumata, nende välised paled säilitasid õige ja ilusa välise olemise. Mina ei teadnud lahendust, mida pidin sellises kohas tegema ja kuidas olema, et ei tuleks ega oleks sellist tulemust. Teised ju suutsid ja oskasid astudes õnnestuda. Kuid keegi ei tulnud ega vabandanud ja mina ise ei läinud ega vabandanud. See oli trots, sest mina ei oleks teinud, kui teine ei oleks olnud ega teinud. Oli olemas ohver ja oli süüdlane. Oli olemas halb ja oli hea. Tahtsin olla hea, kuid järele oli jäänud halva inimese roll ja mina ise võtsin selle vastu ja enese kanda.

Miks mina ise tahtsin olla halb? Mida see minule andis? Mida mina sain ja mida mina ei pidanud tegema? Halvana olles oli mul olemas valik – ma ei pidanud olema hea nende vastu, kellega koos olles tundsin, et minule oli liiga tehtud. Oli olemas Halb Mina ja oli olemas Hea Mina, kuid kui mina olin enese otsusega määratud olema Halb, siis seega ei saanud ma olla see Mina, kes oli Hea.

Ükskõik, kuidas ka püüdsin ja mida tegin, ootasin seda nime muutvat otsust, uut hinnangut väljast. Kuid ükski kiidusõna ega tänu ei ulatunud sügavale ega jäänud kestma, sest mina juba OLIN. Selleks, et suuta olla hea, vajasin, väljaspoole iseennast, üha enam neid tegusid, mis näitaksid mind Maailmale heana – uskusin, et nendest saadavad tulemused suudavad mind toita, kustutades nälja, kaotada vajadusest sündinud tunded – mina saanuksin endale võimaluse olla igaviku kestva hetke hea, õige ja tegudelt ilusa näoga. Kontrollitud käitumine, vigade vältimine, kohustus olla õige – uskumine, et siis ja sel moel saan ning suudan olla – nii õnnestun olema hea ka järgmises hetkes. Korduv muster, kuid millises neist ma tegelikult astusin?

Olen halb - oli minu enese otsus, mida eneses alalhoidsin. Selle otsuse võtsin vastu, kui ise ennast kaitstes ei saanud st ei tahtnud olla hea. Järelikult ju pidingi olema halb – kinnitasin iseenda otsusega iseennast rolli. Varjasin iseennast, peitsin ära pilkude eest. Olin üks väljas ja teine sees, et ei nähtaks ega eemale hoitaks. Halb – see on inetu ja eemaletõukav. Uskusin, et mind päriselt nähes tehtaks otsus – „Ta on halb, sest tema ei oska armastada inimest – järeldus – Tema ei oska armastada – otsus – Inimeste Maailmas ei ole tema jaoks armastust - seega - Tema ei ole väärt armastust kogema st ta ei saa iseendana olemise vastu armastust, kuna temal endal ei ole armastust vastu anda!” See oli minu enese poolt, enese sisse, kirjutatud uskumus.

Oli uskumus, et iseenda nimel iseennast teise inimese eest ja vastu kaitstes olen halb. Küsimus on olnud enese õigustamises ja seletamises - Miks tegin, olin, pidin? - vastus – Sest vajasin, ei saanud teisiti! - see oli ohvri õigus. Kuid halb sai minust süüdlasena – oma teo tagajärge kogedes. Tegelikult oli ja on küsimus selles - Kuidas mina valisin iseennast kaitsta. Oli vastutuse võtmise vältimine, sest enese sammu tagajärjed puudutasid vastu ja pihta. Armastust ei olnud sellistes lugudes, sest Mina tundsin - mind ei armastatud ega hoitud. Ma ei tahtnud tunnistada iseenda õppetunde kasvamise teel, vaid tunnete sisse sukeldudes kasvas vajadus iseennast veelgi rohkem ja tugevamalt inimeste eest kaitsta.

See oli põhjus, miks ma ei mõistnud ega suutnud tänada teist inimest, kui kaasteelist, kes oli kohal, et mina saaksin võimaluse kasvada. Ohvrina olles tundsin, et mind karistati, kui jäeti armastusest ilma. Juba tehtud ja veel tegemata vead paljastasid või võisid teha avalikuks minu tegeliku pale ja nii ma astusin üksinda ja armastuseta Maailmas edasi. Jätsin inimesed, enese otsusega, seljataha ja iseenda elust välja. Tegin seda kõike enesekaitse nimel, et suuta vältida vigu st kogeda armastuse puudust. See oli minu uskumus - inimesed ei saa, sest neil ei ole põhjust mind armastada - mina ei suuda, oska ega saa olla alati hea ...


Marianne

05.01.2021.a



Kommentaare ei ole: