Mina ja minu Meie

 

Nii sageli kasutame sõnu, millel on justkui üks ja kindel tähendus ning me ise tundume neid just selle tähenduse pärast kasutavat, kuid tegelikult ei mõtle me seda, mida ütleme, pealmist ega nähtavat, vaid teist, kusagilt sügavamalt tulevat - me tunneme enese sees teisiti, kui sõnu välja öeldes kasutame.

Kasutan sõna Meie – see on ühes olemine, kõigile kuuluv, osana olemine. Meie on olnud pealkiri lugudel ja üritustel, et inimesed näeksid, harjuksid ja tunneksid ennast osana. Oli olnud hetk, milles toimuv puudutas mind - inimesed Meie sees ei olnud tundnud ennast olevat Meie osana, vaid väljajäetutena. Omade poolt võõrasteks märgitutena üksi ja eraldi jäetud. See oli koht ja aeg, kus vaatasin enese lugu st tundsin enda sees samu tundeid. Minu teel on olnud mitmeid Meie-sid, millest olen välja jäänud, jäetud, eraldatud – üksi kurbusega ühes.

Kirjutasin ja kasutasin sõna Meie ja nii oli minu jaoks näiliselt see Meie olemas. See oli minu paberil ja arvutis ning paljudel teistel ekraanidel, kuid mina tundsin ennast üksinda, sest minuga ühes, selle Meie sees, ei olnud teisi, päris inimesi. Sain haiget, sest ei saanud aru, miks inimesed vaikivad ega astu nähtavale – mina ju tegin nende jaoks seda, mida uskusin/ tundsin neid vajavat. Hoolimata kõigest, mida tegin või kirjutasin, olin ikkagi võõras ja polnud osa. See tegi kurvaks ja vihaseks, sest sain haiget ja olin üksinda. Kurbus tuleb üksinduse kaaslaseks, kui ei saa või ei ole nii nagu sooviksin, enesele vajan.

Kirjutasin sõna Meie, kuid tegelikult tundsin ise ennast võõrana – mina ei olnud selle Meie osa. Olin loonud kujundi Meie, mis minu jaoks tähendas Teie – teistele tegemist. Nendele teistele, mitte minule. Seda kõike ei olnudki minule endale vaja. Tegin, sest nägin teed – kõndisin ja põlesin. Lood sündisid kogemustest sellel teel, kui tundsin ja põlesin. Sain haiget – sain jõudu. Vahel ei teadnudki, miks teen ja ei tahtnud enam teha. Minu tahe ja tugevus on tulnud sügavalt enese ja maa seest – see on olnud Hinge teekond ajas.

Mina ise olin teinud vahe vahele – mina ise ei olnud ega näinud ennast osana. Mina ei tahtnud ennast siduda, sest kartsin ühte seotuna olla kinni pandud kohta ja aega. Oli hirm, et ühte seotuna pean edasi olema ka siis, kui ma enam olla ei taha. Ei taha, kui on olemas inimesed, kellega ühes olles kasvavad tunded, mida tahaks enesest välja sulgeda ja ära peita. Seega peavad sellised inimesed Meie seest välja astuma. Eemaldades enese kõrvalt ohu olen jäänud üksinda - jõudnud algusesse tagasi. Need on olnud minu õppetunnid, mida mina ei ole tahtnud ära õppida.

Minu sees olev väike laps vajas enesele enesekaitseks Meie-t. Võõras kohas, võõraste inimestega ühes olles tuli luua enese jaoks ennast hoidev koht. Olles osa, olen vajalik ja oluline, mind hoitakse ega jäeta välja ja eraldi. Suur sõna Meie tähendas ühes minuga Meie olemist. See väike laps minus tahtis, et minu poolt nimetatud ühise Meie sees peavad teised jagama minuga seda, mida minul ei ole – andes turvatunde peletama minu hirmu.

Kui laps ei saa seda, mida tahab, siis ta jonnib ja kaitseb iseennast. Ta otsib lahendusi, kuidas vältida oma keerulisi tundeid. Mina lõin oma sõnades Meie justkui kõigile, kuid tegelikult oli see minu oma st Mina Ise. Mina tahtis, et seda mida jagan peavad teised nähtavalt ja kuuldavalt rõõmsalt ja tänades vastuvõtma – siis oleks olnud Meie nähtavalt ja kuuldavalt olemas. See oli minu Mina, kui solvudes jätsin kellegi Meie seest välja, kustutasin ta ära või võtsin oma Meie tagasi – selle tegevuse sõnum oli – see on minu Mina oma. Meie ei olnud Meie, vaid laiendatud minu Mina.

See huvitav vaatenurk on olnud korduv muster minu elus. Olen võtnud teisi enesega ühte olema ja saanud haiget, sest ei ole suutnud neid Meie-sid päriselt nähtavaks teha. Ma ei ole suutnud anda enesele läbi teiste seda, mida mina vajasin - turvatunnet, et olen hoitud ja ühes. Tegelikult ei saa mitte keegi tulla ega olla minu Minaga ühes ja üks. Just sellepärast saingi haiget ja tundsin enese kadumise ees hirmu, sest näiliselt olid teised minuga ühes, minu sees ja puudutasid vastu – Meie olles ei olnud meie vahel piiri. 

Olemas olles ei ole inimene enese sees üks osa tervikust, vaid tervikuna olles üks osa välisest.

Marianne

19.01.2021.a