Inimese tüüpiline käitumine – enesekaitseks reageerides valitakse olla nimeline tunne. Tundena olles korraldatakse enese sees segadus ja seejärel oodatakse/ otsitakse sellele lahendust väljast. Inimene ei oska iseendaga midagi peale hakata ja seega vajab ta teist inimest, kellega ühes moodustada tervik, et valada iseennast välja või lahustuda. Inimene vajab enese jaoks vaba ruumi, kuhu „oksendada” või, kus teisega segunedes taastada eneses tasakaal. Inimene tahab teise inimesega ühes olla, et kasutada puhast ja teisenimelist energiat enese puhastamiseks, et olla iseenda sees tundest vaba.
Kui inimeste Maailmas, inimeste vahel, on käimas katkine lugu, siis on ühes kohas koos kaks tunnete käes vangis olevat inimest. Lugu on pooleli, sest otsitakse tasakaalu iseendi sisse. Üks on teinud ja olnud, teine on olnud ja tundnud. See, kes tundis, tegi oma sammu ja ootab nüüd vastust - teo tegija vastutuse võtmist oma teo eest. Ta ei lähe ära ega astu teisale, sest ta ei tea, kuidas ja kust läheb ühise tantsu joonis edasi. Veel pole selge, millises mustris ja kelle muusika järgi tantsitakse.
Kui iseenda poolt tehtud sammu tagajärg ootab inimese poolset iseenda vastuvõtmist, kuid inimene ei taha kohtuda oma eluga seal, kus ta on, siis ta lööb Maailma ehk ühise terviku sassi. Inimene valib, kuidas ta enesekaitseks reageerib. Üks astub vastu, sest on, iseenese kaitseks, valmis lööma lahingut, et tulev ei tabaks teda seal, kus ta on. Teine libiseb ära, ta ei oota seal, kus ta on. Esimese vastu põrkutakse ja kaitstes iseennast, rünnatakse vastu. Teisal tabatakse tühjust, sest omal kohal olemata on inimene kusagil teisal olemas. Teisal olev inimene on ja teda ei ole ka, sest ta püüab olla nähtamatu, et tulev ei kohtaks teda seal, kus ta on.
Ründaja ei talu ootust, ta teeb ise esimese sammu. Ta ei mõtle ega kavanda, vaid läheb ja tegutseb. Tal on eesmärk – lõpetada toimuv, sest ta ei talu oma kogemuse ootust. Põgeneja ei taha olla kohal ega oodata, et kogeda, mis juhtub ja on. Tal ei ole veel teadmist, mida ja kuidas. Kohal olles tuleks vastureageerida teadmata, kuidas ja mida peab tegema, et tulemus saaks enese jaoks õige ega puudutaks. Seega ta läheb ära ja vaikib nii nagu teda ei olekski – on nähtamatuna iseenda jaoks. Kõrvale ja ära astudes oleks ta kui teises ajas ja kohas, mitte seal, kus tema elu toimub. Ta libiseb oma kohalt ära, justkui öeldes - "Astu ise minu kohale."
Ühise terviku sees oma sammu tehes ja tühjust tabades, proovitakse leida teist inimest üles, sest teine inimene algab sealt, kus esimene lõppeb. Tühjuse täitmiseks püütakse teist enesele reageerima panna, sest on vajadus teha teine inimene iseendale nähtavaks. Suutes teist reageerima panna, on too, ühises loos, oma koha peal nähtavana olemas ja see on võimalus, kuidas tajuda, kus enese ehk terviku piirid on.
Oli ära see, mille tagajärg on käes ja kui küsida inimese käest, miks ta tegi või miks ta oli, siis selget vastust ennastkaitsva inimese käest ei saada. Inimene ei taha seista ega öelda – „Jah, mina ise tegin. Jah, mina ise olin.” Need on sõnad, mille lausumist inimene väldib. Ühel juhul ründab ta vastu, et mitte öelda ja teisal ta põgeneb, et mitte öelda. Enese kaitsmise eesmärgil ei võta ta vastutust iseendana oldud aja eest, sest sel juhul ei oleks kedagi, kes maksaks temale kahjutasu. Vastutust kandes tuleks tal omal kohal seista ja oma enda elu kohata.
Igal katkisel lool on kaks poolt, kaks erinevat vaatenurka. Katkise loo kaks osalist koos olles tervikut ei moodusta, sest ründaja astub oma poole pealt ära – on kohal teise ruumis, et lahingut algatades lüüa teine põgenema ja üle olles panna teda loobuma oma sammu eesmärgist. Omalt kohalt lahkuja, nö nähtamatuks muutuv, läheb ära, et jätta vastutus teisele – kui teda ei ole, siis ei ole ka lugu, sest ei ole kaht, kes on ühes. Vastamisi seistes ühine tervik kaob ja ei ole enam ühist ruumi ning inimene kaotab võimaluse tundest, harjunud moel, vabaneda. Katkine lugu, aga ei lahene ega unune, sest veel lahendamata tunne ei lase seda unustada.
„Mina ei taha! Mina ei pea, sest minul ei ole vaja. Oodates olen nähtav ja see, mis juhtub, juhtub minuga ja ma ei saa iseennast kaitsta – seega ma lähen ära ja olen oma kohalt ära. Kui mind ei ole kohal, siis mind ei saada kätte.” See on inimese poolt valitud enese kaitse taktika, et loo teine pool lõpetaks terviku, mis ei täida vajadusi ega lase rahus olla ja läheks ise ära. Tervikut vajav, kuid vastuseisu või põgenemist kohtav inimene võtab enesele ülesande panna teine oma kohale seisma, nähtavalt olemas olema ja seega ta reageerib, et teist peatada ja õigele kohale lükata või teisal päevavalgele tirida – Siin Sa oled, siin pead Sina seisma. Tundest vabanemise vajadus, soov lõpetada lugu, sunnib inimest lugu jätkama. Loo lõpetab tundest vabanemine. Tunne kestab, sest lugu on pooleli.
Põgeneja ei taha astuda sammu – maksta iseendaga, et taastuks tasakaal. Küll teine pool teeb Maailma korda. Kui saabub rahu, küll ta siis tuleb välja ja on edasi. Põgeneja on oma kohta vastuvõtmata ära seni, kuni ta saab st tahab. Kui ta ei taha st ei saa, siis reageerib. Ei ole vahet, kuidas inimene enesekaitseks reageerib, katkises loos tasakaalu ei sünni. Selleks, et tervik säiliks ja tasakaal püsiks, tuleb sellel, kes teise sammu ootab, teha ise kahed sammud – olla ise olemas ka teise koha peal. Olla ise loo kaks poolt, et olla ühes näilise teisega tervik. Tervikut hoida püüdev ei tea ette, millal teine valib omal kohal olla või mitte olla ega seda, mille peale too oma valiku teeb. Seega, tahtes vältida sõda ja tühjuse kogemist, lõpetab tervikut vajav ära nö enese vabad valikud ja on rahulolematu, sest ta on võtnud teise inimese koha(l) hoidmise enese ülesandeks.
Tervikut hoida püüdev valib enesekaitse – "Kui ma ei tee enam seda, mis teisele ei meeldi, siis ta on kohal ja olemas, sest tean, et kui teen, siis too reageerib. Kui ma ütlen teisele täpselt ette, kuidas ja mida too peab tegema, et oleks õige tulemus, siis saab kõik olema õige.” Seega teeb ta ise ühte ja jätab tegemata teise, sest temas on vajadus säilitada enese jaoks tervik – kui teist ei ole kohal, siis ta ei taju ennast, sest tundena olles ei ole tal iseendas iseenda jaoks ruumi.
Tajudes tühjust või kohates ründajat kaotatakse tasakaal – soolotantsust saab vastu seis, mida tantsitakse ühes olemata tegelikult ühes. Katkises loos ollakse oma tunnetega teineteise külge seotud – „Ma ei teeks, kui teine ei teeks. Teen, sest teine on olemas ja tegemas.” - see on valitud kaitsetaktika - „Mina olen ohus, sest minu Maailm on ohus, kui tervik on kadunud. Pean säilitama terviku ehk oma Maailma piirid. Kui teine on omal kohal olemas, siis mina tean, kus ma olen.”
Enesekaitse ülesanne on peatada teine inimene, suuta teda teisiti olema panna. Ennast kaitstes otsitakse moodust, kuidas panna teine inimene andma enesele seda, mida vajatakse – tasakaalu enese sees. Inimesel ei ole vaja teist inimest, et näha ja leida iseennast üles. Inimene ise on tervik. Seega ei ole tegelikult vahet, mis toimub väljas ehk piiride taga – see on seal väljas ja on eraldi olev, mitte inimene ise. Olles ise tervikuna olemas ei ole inimesel enesekaitseks vaja tundena reageerida ja seega ei ole tal vaja luua teisega ühist tervikut.
Inimene saab valida olla ise ilma enesekaitset kasutamata. Tal ei ole vaja valida teise eest ega öelda tollele samme ette – joonistada ühist mustrit – kuidas, mida, millal, kuhu ja miks keegi peab midagi tegema. Iga inimese samm on tema enese valik ja seega on tema sammu tagajärg tema enese vastutus. Inimene teeb ja teine inimene tunneb versus inimene ise valib, mida, millal ja kuidas ta tunneb. Seistes omal kohal – on ta tervik – inimene ise on oma loo algus ja oma loo lõpp.
Marianne
27.01.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar