Painavalt tüütud ja enese kütkes hoidvad kahekõned inimese sees sünnivad enese kaitsmise vajadusest. Inimene tunneb ennast ohvrina ja vajab kaitset. Inimene tunneb iseennast süüdlasena ja otsib enesele õigust kaitsta ise ennast. Poolt- ja vastuargumendid vahetavad pooli – kas inimesel on õigus või temal ei ole õigust ise ennast kaitsta.
Inimese elu on mäng, milles osalevad teised inimesed, kelle eest, ohvrina olles, vajab ta kaitset ning süüdlasena olles vajab ta nende samade inimeste toetust enese õigusele iseennast kaitsta. Inimene kardab, sest tema tegudel on tagajärjed. Ta ei tea astudes kunagi ette, mis on tema sammu tulemus – kas ta suudab vajaduse korral ise ennast kaitsta või teeb tema enese samm tema elu veel keerulisemaks.
Inimene kaitseb iseennast, enese pooli iseendas - „Minul oli/on õigus teha, öelda, olla nii nagu minu jaoks oli/on vaja teha, öelda, olla!” Inimene väitleb. Inimene tõestab iseendas iseendale, on poolt ja on vastu, süüdistab ja õigustab. Inimese sees ei ole selgust, kummal poolel on õigus, sest inimese sees on hirm – see, mida ta tegi või tegemata jättis, ja, mille tagajärgi ta endas tunneb, oli viga, kuid ta ei saa seda ära parandada st teiseks muuta ja seda, mida ta vajab, ta ei saa, sest temast endast ei piisa - tema on tema ise, kes ei julge, saa või ei oska.
Ohvrina olles ei ole inimeses tugevust, tema jalad ei ole maas ega taha teda kanda, selg ei hoia teda püsti. Ta ei tea, kuhu ta kõnnib ja mida ning miks ta tegema peaks. Ta laveerib ega otsusta, sest ei taha vastutust võtta. Ta peidab ja varjab iseennast, et mitte paljastada oma tegelikke mõtteid ja tahtmisi. Ta kogub pehme padja enese kaitseks enese ümber. Ta vajub diivaninurka istuma, võtab kapist söögi ette ja see kaob, kuid ei kustuta nälga. Inimene on süüdi, sest ta on ohver. Inimene on ohver, sest tema on süüdi.
Kuidas kaitsta ise ennast ise endana olemise pärast ja iseenda elu elamise eest? Küsimus on selles – Miks tunneb st usub inimene, et tema vajab kaitset? - Miks usub ta ennast ohvrina olevat? - Miks usub ta ennast süüdlasena olevat? - Miks inimene ei taha võtta ise ennast vastu st ise vastutada iseenda sammude eest?
Inimene kardab, et just sellepärast, millisena tema valib olla, tal ei ole õigust iseennast kaitsta – inimese mõttekäik järeldab – tema ise on süüdi, et ta ei saa vajaminevat kaitset. Inimene vajab ohvrina olles kaitset, sest ta on selline nagu ta on – tema ise. Ta on ohver, kes peab tegema seda, mida tema ei taha – läbi korduste õppima. Inimene ei suuda taluda peatust – paigal seismist iseendana olemise pärast – õppetund ei saanud läbi. Inimene ei võta iseennast vastu – ta võtab isiklikult ja reageerib, sest tema usub, et kõik on tema vastu ja just tema pärast juhtubki – tema ise on selles süüdi. Kelle ja millise õppetunniga on tegemist?
Õigena olles ei pea inimene tegema seda, mida ta ei taha ja saab olla edasi nii nagu ta tahab, ilma vastutust võtmata. Oma elu elamine oleks kui kohustus, kellegi teise tellimuse täitmine. See on kõndimine teel, mida enesele vaja ei ole. Inimene ei näe võimalusi, sest tunnetest tulenevad raskused on tema vabana olemise takistused.
See on ringiratast kõndimine – ohver ja süüdlane on üks ja seesama inimene, kes terviku asemel on kahe poolena. Inimene ei ole vastuvõtnud iseennast ega oma elu - kui oleks teisiti, siis ei oleks ja inimene ei peaks kogema takistust teel st oma tunnet enese sees. Inimene otsib enese jaoks võimalusi, kuidas mitte olla süüdlane ja ohvrina olemise õigeks tunnistamist – tal on õigus iseendana olemisele st teised näevad ja tunnistavad tõeks, et tema tõesti on ohver ja seega ta ei ole süüdlane. Inimene ootab vajalikku kohtuotsust, kuid kohut ei ole ja otsust ei tule. On inimese hirmud ja neist tulenev enesekaitse vajadus.
Vastutuse võtmine – Minu elu ja elus oli ja on, sest mina olin ja olen.
Marianne
12.01.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar