Kui mina ise, iseenda sees, ei ole tervik, siis jagan ma iseennast ehk ühist ruumi oma tundega. Mida suurem on tunne, seda vähem jääb enesele alles seda kohta, kus ise olla. Olles selles ajas vajan enesele õiget tähelepanu. Saadav tähelepanu peab suutma kasvatada mind suuremaks ja kahandada tunnet. Vajan enesele täpselt sellist tähelepanu, mis tagab tundest tuleneva ülesande täitmise – siis tunne kaob. Seega peab õige tähelepanu osutaja teadma, kuidas mind vaadata, mida ütlema ja tegema, et mina saaksin tunda end enda sees hästi. Tähelepanu jagaja peab minu jaoks õigena olemas olema, sest nii saab ta toetada minu poolt valitud olemist.
Kui minus on tunne ja ma ei leia selle nime või tähendust, siis vajan võimaluse korral tuge, et jõuda selguseni – õpetajat, kelle kõrval kõndida. Kuid, kui mina ise olen tundena, siis otsin leevendavat lahendust. Kui teine on kõrvalt võtta ja olemas, siis on võimalus, et käin tegelikult ühte ja sedasama rada pidi - süvenen tundena. Kuid, kui leian saatja ja olen ise valmis, siis otsin lahendust – teed tundest välja.
Toetav tähelepanu on see, kui teine ei reageeri isiklikult, vaid laseb minul, minu oma sängis, edasi voolata. Teine isiklikult reageerimas on takistus teel, mis ei lase mul olla ega minna. Isiklikult reageerides saab teisest takjas, mis ripub minu küljes, et mina lahendaksin ära tema tunde. Kui mina ei saa enesele vajalikku ehk toetavat tähelepanu, siis mina ise tahan, et teisest saaks takistus, keda isiklikult võttes eest lükata või lõhkuda – suunata endas olev tundeenergia teise pihta, et nii oma tundest vabaneda.
Kuid väljaspool mind ei saa keegi olla minu jaoks 100 % õige ja olles avatud ning nähtaval oma salasoppidega, olen haavatav – võtan ise isiklikult, sest teine on liiga lähedal ja puudutab vastu. Tunne ei lahene, sest suunan iseennast välja – kaitsen ise ennast. Selle asemel, et lõpetada enesekaitsmine ja astuda enese sees edasi st tagasi, võitlen olevikus näiliselt teisega, kuid tegelikult iseendaga. Iseendas olles ning oma ajas tagasi astudes, leian üles alguse ja sealt läheb minu tee edasi.
Kui minu sees on tunnetest sassis segadus, kuid olen teisega ühes ja tema sees on rahu, siis tasanen või kasvan, sest minul on lisaks enese ruumile veel ruumi, kuhu astuda, et tunde eest ära minna või kuhu tundena kasvada. Kuid, kui teise ruum ei allu minu tahtele ja ma jään sellest ilma, siis teine ei ole minu jaoks õigena õige. Õige olles saan vajamineva tähelepanu – just selle, mis aitab minul edasi olla nii nagu mina ise parajasti valinud olen.
Tüli tuleb, kui teine on ise ja eraldi ega jaga minuga oma ruumi st mina ei saa teise ruumi iseenda tahtmise järgi kasutada. Isiklikult võttes ja teineteise vastu võitlejatena moodustame erimeelsetena terviku ehk „meie” - mida ei oleks, kui teist ei oleks. Selle „meie” sees koos olles tuleb mul ennast teise eest kaitsta – sest too iseloomustab, näitab mind vealisena, käsib lõpetada, vahetada olemine – teha seda, mida ma selles hetkes veel ei saa – mina alles võitlen iseenda eest ja nimel – vajan vaba ruumi. Minu vastu tehtavad sammud on teise poolt valitud enesekaitsetaktika, sest tema tahab oma ruumi minust vabastada.
Valides lahenduseks teise ruumi kasutamise ei ole ma iseendas tervik, sest tahan meid ühes olevatena näha ja tunda, et see, mis on minus, oleks ka teises ja just sellepärast aitaks teine mul teed leida. Mina ise ei võta vastutust, sest tahan, et teine lahendaks „meie” loo ära nii, et minul ei oleks vaja enam tunda. Kuid, kui võtan vastutuse, siis vajan tuge ja toetust, abi alguse leidmisel, hoitust ja mõistmist. Võtan vastutuse kui mõistan, et mina olen teisest eraldi, sest teine ei ole minu Mina.
Tegelikult minu sees kedagi teist ei ole – lugude algus on minus ja mina ise olen see Maailm, milles saabub selgus, kui leian tundemina nime ja sõnale tähenduse – see on iseenda mõistmine iseenda sees. Kui näen iseendas – mina ei ole tunne – on see selginemine ja saabub rahu ehk selgus – mina ei kaitse enam iseennast ka iseenda eest. Ma ei varja iseennast enam enese soppides, vaid võtan iseenda vastu – minu tunded on minu enese looming ja nende olemas olemine minu enese valik.
Marianne
29.01.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar