Inimese lapse viha

 

Tunnen tõusmas viha,

muserdavat jõuetust

enesena olemise ees,

kuidas ma astun

enese vastu ja pihta,

vajan kedagi teist

sihtmärki välist.

Olen vihane.

Olen nii vihane,

kuid olen väsinud vihkamast.

Miks see tunne

ei lahtu ega kao?

Miks ometi

mina ei vabane?

Veel ei pääse,

oleme ühte seotud.

Kokkusurutud hammaste vahelt

pressin jõuga välja  -

„Mina PEAN olema

ja iseendana elama,

et õppida

ise endana olemisest!”

Kas Lenin teadis tõde,

kui "Õppida, õppida, õppida!"

kõigile korrutas?

ÕPIN, ometi ma ju õpin!

Maksan iseendaga,

sest kõik see,

mis veel pole selge,

seda kordan

ja see kõik kordub,

korduvalt kordudes.

Olen vihane,

sest mina ise

nagu üldse ei tahaks

mõista ega aru saada,

miks tegelikult vabaks

mina ise ei pääse.

Minu tunded teel on ees,

tunnetest lähtuvad

teod ja mõtted,

ennast tunnete käest

ära päästvad lahendused

tagasi teele viivad,

ringiratast kõndima.

Olen ma tõesti üks eesel,

kes ise endale

tunde valib ahvatluseks

ja selle juhatusel

klapid silmade ette astetatuna

üha edasi rühkides,

suuri ja väikseid ringe teeb.

Justkui liikuvaid pilte vaadates

mina ise ei saa arugi,

et ühe ja sama lapi peal,

ühe ja sama teema sees

rada üha sügavamaks

ja laiemaks kasvab,

soos müttan.

Olen vihkamisest väsinud,

kuid ise endale armu ei anna -

„Mine, hävita oma tunne!

Mine, hangi endale tunne!

Tunne - ära tunne,

tahan ei taha,

pean, sest vajan,

ei saa, kuid pean!”

See huvitav programm

mind tegevuses hoiab.

Kannan sõelaga vett,

kuid ei kustuta armastuse janu

ega viha lõõmavat tuld.

Nii olen ja elan,

kuni minust saab kord muld -

see on Inimese argipäev,

see on üks tavaline argine päev.

„See on minu õigus

ja on minu tahe!”

On krampis sõrmed,

mis lahti ei lase.

„Mina ei lähe

ega lahustu!

Mina ei taha

olla kõiges osa

ega alla anda

ja ise ennast

ära kaotada!”

Olen vihane,

sest see annab jõudu

oma otsuse järgi

edasi elada.

See on minu enese poolt

valitud tee -

minul tuleb olla vihane.

Kui mina ise tahan,

siis mina ise pean.

Ei ole kedagi teist

asemele võtta,

et välja vahetada.

Olen see, kes olen,

kuid mina ise valin,

millisena ma astun,

olen, teen 

ja oma elu elan.

Kui laps mängin,

kuid kellega

vägikaigast vean,

kes peale jääb,

kes kaotab -

justkui suudaksin võita,

tunnetele kaotatud lahingu.

Miks on tunne tugevam,

kui mina ise?

Miks on tunne tähtsam,

kui mina ise?

Tunne on minu enese

vajadus ja sõltuvus.

See on saja peaga lohe,

keda ise kasvatades

lähen lahingusse,

et vastu võideldes

iseennast päästa

iseenda käest vabaks.

Magan okasroosikesena

ja näen värvilist und.

Ootan päästjat,

sest teravate okastega müür

teeb iseendale haiget.

Valvan ise ennast,

et mina ei läheks

ega saaks

ise haiget.

Loo lõpp on loo algus -

madu, kes neelas alla oma saba.

On muster, ringikujuline rada.

Oravana rattas

toodan enesega energiat -

viha sünkjas musta

ja Hinge matvat energiat.

Korstende suits,

põlevate metsade äng,

lõhki rebitud maa,

katki lõigatud Maailm -

on viha ja pisarad silmas -

kui näen, mida olen teinud -

kõik selle

olen mina ise

teinud iseendale.

Vajun põlvili

ja rusikates käed

keelduvad avanemast

ja ise ennast vastu võtmast -

„Mine ja õpi! Mine ja õpi!”

Kui juba olin ja tegin,

kui juba katki tegin

kõik ja iseenda ka,

kuidas siis ...

ja kuhu siit ...

saab viia minu tee,

kui mina ise ei suutnud

ise ennast hoida

ega armastada ka,

kõige sellepärast,

mida mina ise tegin,

millisena mina ise

enese jaoks olin.

Kui tunnetest maalitud pilt

ongi ainult üks

võimalik variant

paljudest elavatest piltidest?

Kas vihast vabana olles

minu silmad näevad teisiti?

Kas Maailm minu jaoks muutub,

kui see õpik saab suletud

ja klassiruum vahetub?

Kas siis saan uue võimaluse,

töövahendid ja Maailma ka,

milles elades oma olemist kogeda ...

Marianne

11.01.2021.a