Segaduse sees olles ei leia enese seest teed üles, sest olen proovinud olnut ära kustutada, ära unustada, üle kirjutada, välja vahetada, ära keelata ja enese otsuste täitmist kontrollinud, kuid ilma teerada leidmata ei saa selle algusesse tagasi minna. Segaduses olemine on enese sees oleva segaduse sees ekslemine. Aegade sees olen katkestanud enese sees olevad ühendused ja nii ei näe ma teed selleni, mis minu sees olemas on. Tuleb taastada ühendus enese sisse kaotatuga, et kohale jõudes iseennast mõista ja selguse saabudes, olevas hetkes loodaval teerajal edasi astuda.
Hea või halvana olemine on enese olemisele hinnangu andmine – olen ja on hea, kui tunnetes on hea olla ja miski ei puuduta. Olen ja on halb, kui tunded segavad, sest tajun kaotust või vastu olemist. Kui ma ei tunne ennast iseendas hästi, siis otsin süüdlast, sest olen kellegi või millegi ohver. Segadus on mäss, enese sees, enese vastu. Ma ei saa aru – kuidas, sest ma ei tea – mida. Kõik on, korraga kõikjal ja kõiges. Ei ole koos kõla. On olemine st on tundmine. Segadusel ei ole nime ja seega ei ole selgust ja teerada, millel astuda.
Segadus kasvas, sest olin teinud iseendale liiga. Olin sundinud ennast tegema seda, mida ma ei saanud teha. Ma ei hoidnud ise ennast, kui andsin enesele eesmärgi, mida ei saanud täita enesele haiget tegemata, kuid endale vajaliku tagamine on olnud tähtsam, kui iseenda hoidmine ja austamine. Seega pidin ja püüdsin, ükskõik, mida tundsin ja kui palju enesega maksin.
Vabandamine on õigustuste otsimine. See on enese väljavabandamine. Ise ennast Maailma ja inimeste eest kaitstes olen olnud tegevuses, sest valvasin ja reageerisin, et märgusõna kõlades vältida olnu kordumist. Ma ei olnud olevas hetkes kohal, et luua, vaid, võib-olla juhtuvat juba ette takistades, tundsin hirmu, sest uskusin ära olnu kordumist. Olin näiliselt vaba, kuid tegelikult iseenda mustrisse mässitud vang. Tunde sees olles ei teinud vahet olnul ega oleval, sest tunne on üks, ühine ja ülene.
Ennast kaitstes tegin oma sammud mõtlemata ja teod kaalumata. Kahetsesin olnut, kui iseendale tehtut siis, kui ma ei tahtnud omi tundeid tunda. Kaitstes iseennast ma ei palunud vabandust, vaid vabandasin iseennast välja st õigustasin iseenda poolt tehtut. Seega ma ei kahetsenud juhtunut, vaid tahtsin ära muuta seda, mis tulemuseks oli, et mitte tunda seda, mida eneses tundsin. Tahtsin teist tulemust, et tunnetest vabana edasi minna.
Tahtsin vältida omi tundeid ja seega olid olemas teed, mida mööda ei tohtinud astuda, asjad, mida ei tohtinud teha, sõnad, mida ei võinud öelda, sest neid kasutades oleksin jõudnud kohta, kus mina võinuksin tunda ja sellest tulenevalt teha järgmise parandamatu vea. Teadsin, et kui on tunne, siis mina ei peatu, et enese käest küsida – Miks - mina tahan teha, öelda, astuda. Ma ei küsinud, sest minul oli juba põhjendus olemas – mina pean kaitsma ise ennast ja just sellepärast käivitusingi ja tegin, kui olin kohas, kus tundsin ohtu iseendale – tunne on kohal.
Lõhkusin ja katkestasin teed, millel oleva kaudu oli võimalus, et seal on olemas oht kogeda. Kui vastureageerides tegin oma sammu teoks, siis seisin üksinda ja olin võitmatu, kuid jäädes üksinda tagajärje tulemuse sisse, olin kaotanu. Seda, mis oli ära, seda enam ei olnud ja mina ei saanud tehtu tagajärgi ära muuta st enese teole järgnevaid tundeid olematuks muuta. Teha nii, et oleks nii nagu toimunut ei oleks üldse olnudki.
Veel olemata hetkes juhtuda võiva tulemust vältides astusin iseenda poolt seatud lõksu - mustrisse, mille sõnum on – „Mine ja Õpi! Palu vabandust selle eest, mida tegid ja võta vastutus selle eest, et valisid olla see, millisena olid!” Tulemuse keskel olles ja eneses tundeid tundes, tõstsin üles suure ja plinkiva plakati, kus olid kirjas kõik need põhjendused – Miks - mina pidin tegema - kõik need olid minu tegu õigustavad põhjendused.
Teadmine Miks – ei tee olematuks olnut. Vältimine on tehtu vastuvõtmata jätmine – see on proov otsida teed, kuidas ise vastutust võtmata lugu lahendada st enese õiguse ja õigena olemise säilitamine - võimalus olla hea. Mina ei tahtnud enese sisse mälestust sellisest minust, milline ma olin olnud ja seega olin – tahtsin leida üles võimalused, kuidas selline pilt, iseendas ja kõigis nendes, kes sellega seotud olid, ära "parandada".
Jah, need olid minu tegude tagajärjed. Mina võtan iseennast vastu, sest selles kohas, kus tegin, ei ole vahet, miks tegin, vaid oluline on see, mida ja kuidas ja kellele tegin. Vaatan otsa kestvale hetkele enese sees. Aeg oli peatunud, sest ennast välja vabandades, ei olnud ma tegelikult ise ennast ausalt vaadanud. Palun vabandust enese tegude pärast nende käest, kelle vastu ja pihta astusin.
Seni olen tahtnud, et lugude teinepool võtaks juhtunu eest vastutuse enese kanda. Kannaks seda ka minu eest, sest tema „tegi” ju nii, et mina tundsin. Seega, too teine oli kogu loo autor – mina vaid osaline. Nägin iseennast ohvrina, kuid sisemuses näris, sest tundsin elavaid tundeid – minu tunded olid minu sees, sest tagajärjed olid muutnud minu olemist ja olevikku. See oli olnud minu tegu, mida olematuks ei saanud kustutada. Minu poolt valitud vaatenurk näitas lugu nii nagu vajasin, et see oleks olnud.
Kui on tehtud ja ongi, siis ei ole lugu lahendavaks võtmeks see, mida tegin, oleks või poleks või kuidas kunagi teeksin, vaid see, mida siin ja praegu, olevas hetkes teen ja millise nurga kogu loole vaatamiseks valin. Senikaua, kuni mina ise ei ole ennast varjavast nurgast välja valguse kätte astunud, kannan mälestust sellest, mida olen tundnud, et teha seda, mida ei ole veel saanud teha st ei tahtnud, sest küsimus on olnud õiges ja vales, kuid ainult minule sobivast vaatenurgast vaadatuna – ma ei tahtnud kanda ja tunda tagajärgi, sest iseennast kaitsnud ohvrina oli tegu õige olnud.
Ja nii ongi, enese ajas, enese sisse jäänud iseendast pildid, mida ei ole saanud ega osanud teiseks muuta st iseenda lugusid ära parandada. Teed nende piltideni ei ole lihtne leida, sest aus enese sisse vaatamine osutub keeruliseks – peeglisse vaadates on enese aja lood teistpidi keeratud.
Marianne
07.01.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar