neljapäev, 28. jaanuar 2021

Enesekontrollimise vajadus on inimese enese kaitse

 


Ise enda kontrollimise vajadus on inimese enese kaitse. Inimese sees on ärevus, kui ta ei tea ette, mis või kuidas. Seega ta ei tea seda, kas tal tuleb iseennast kaitsta või mitte. Teadmata ette, ei tea inimene, kuidas ta vajaduse korral ise ennast aidata saab. Inimene ei kontrolli olukorda, sest tal ei ole plaani ja seega usub ta end olevat abitu. Võimetus iseennast kaitsta kasvatab inimeses stressi ja see süveneb pikajalise kestmise korral depressiooniks.

Inimestevahelised tülid on enesekaitse suutmatuse ahelad – teine tegi ja oli – seega inimene tundis. Alustatakse olevikust, kuid libisetakse minevikku. Inimene loeb üles kõik need kohad, kus temal tuli iseennast teis(t)e eest kaitsta. Inimene mäletab neid aegu ja kohti, sest seal sai ta haiget, kui ei suutnud iseennast tunde tundmise eest kaitsta. Ta ei taha tagasi minna sinna kohta ega olla koos nende inimestega, keda ei saa usaldada st kellega koos ei tohi lubada iseendal vabalt olla. Inimene ei taha olnu kordust, sest tal on kogemus - tema ei oma kontrolli ei teise inimese, koha ega iseenda üle. Kui inimene ei tea ette, mis tuleb, siis ta ei tea ette, mida tema võib tunda. Seega, et iseennast aidata, tuleb tal iseennast kaitsta juba ette, et olla valmis koheselt reageerima. See ülesanne kasvatab pinget, hoiab ärevust üleval ega luba inimesel rahus olla.

Enesekaitse on Maailma ja enese kontroll ajal, mil inimene ei ole iseendas tervik - tema on ainult üks osa iseendast. Inimene on osa, sest teda puudutav Maailm on, tema sees tunnet äratades, osa inimesest – Maailm on tundena inimese sees. See on kokkusiduv ühendus – Maailma poolne sisemine puudutus, inimese tunde äratus, tähendab tema kohalolekut inimese sees.

Inimene, kes on kogenud, et tema ei oma ei enese ega väljaspool teda toimuva üle kontrolli, on leidnud enese jaoks lahenduse - tema mõtleb ette ja loob iseenda jaoks Maailma, mis on turvaline ja ohutu. Inimene loob enese jaoks täpselt sellise Maailma, kus tema peaks saama mõtlemata, mida ja kuidas olla või tegutseda – seda nimetab inimene iseendana olemiseks, iseenda vabaduseks - see on koht, kus olla vaba enese kontrollist. Selles, enese jaoks loodud, Maailmas saab ta olla selline, milline valib olla st tahab olla ilma piiride ja raamideta.

Mida suurem on see Maailm, mille inimene on enese jaoks loonud, seda suuremat maa-ala tuleb tal suuta kontrollida. Inimene ise on andnud iseendale selle ülesande ja seega püüab ta seda täita. Inimene annab endast kõik, et suuta omada enese poolt loodud Maailma üle kontrolli – see on tema olemas olemise alussammas. Inimese Maailm koosneb iseenda sees ehitatud joonistest. Inimene ütleb ja näitab iseendale ning teistele ette, kuidas peab olema, mida kõike ja millal peab tegema, et vältida seda hetke, kus inimesest saab tunne st ta ei tule iseendaga toime, sest, olles tunne, ta ei suuda iseennast kontrollida.


Lugu loos sees

Üsna sageli panen üles erinevaid postitusi erinevatele lehtedele. Üks ja seesama reha, mille peale koguaeg komistasin, oli vaikusest ja tühjusest tulenev üksindus, kui lugu oli läinud lendu. Ma ei saanud seda, mida vajasin – tunda rahulolu enese sees, vaid olin rahulolematu, sest minu sees kasvasid tunded, millega ühes ei olnud hea olla. Tahtsin ja ei tahtnud luua postitusi – tundsin vajadust, sest need sünnivad minu sammudest, kuid enese kaitsmise nimel – mina ei suuda tulemust ette kontrollida - tundsin sundust need iseendale ära keelata.

Kogesin vaikust ja üksindust, kui laike või kommentaare ei tulnud st teised ei näidanud välja, et nad olid kohal olnud ja vaadanud. See sundis otsima võimalusi, kuidas luua ja jagada neid postitusi, mida laigitakse – see oli ette kontrollimine. Uskusin, et mina jäin vastuseta, sest ei suutnud tekitada/ äratada teistes head tunnet – seda, mida teised tunda tahtnuks ja seega mina ise ei saanud hea tunde osaliseks, sest tervikust osa olles, sain enesele selle osa, mis minule anti. Uskusin, et kui suudaksin anda teistele meeldiva/ vajamineva, siis saaksin võimaluse ennast hästi tunda. Laigid näitasid minu väärtuse suurust terviku sees. Kesise tulemuse korral jäi minule vähem ja enesekaitseks ma ei tahtnud olla ühisest osa st ma ei tahtnud anda tervikule osa endast. Enesekaitseks vajasin selget ja eraldavat joone enese ja teiste vahele – kui suudan teised eraldi hoida, siis neid ei ole minu sees.

Postituste jagamine ja lugude lendulaskmine oli koht, kus mina ei suutnud enesega ühes olevat tervikut (st lehti ja gruppe), iseenda kaitseks kontrollida ja seega ma ei saanud iseendale kindlustada vajaminevat tulemust - õiget tähelepanu. Väidet tõestas see, et mina ei suutnud vältida valet tulemust – vaikust ja tühjust. Sellest, et mina ise ei suutnud oma Maailma st iseennast hoida, tulenes uskumus – Mina ei ole hoitud, sest Mina Ise ei suuda iseennast hoida nii, et suudaksin ise ennast tundena olemise käest ära päästa.”


Tunnetepimeduses ekslev inimese laps usub, et tema ei ole hoitud, sest ta ei suuda hoida iseennast - hoiduda tundmast. Ajas ununeb, miks ta selle otsuse tegi. Alles jääb uskumine ja see ulatub kõikjale – on kontroll kõige võimaliku ja ka iseenda üle. Mida rohkem püüab inimene tõestada, et ta suudab, seda vähem ta seda suudab, sest, mida suurem on territoorium, mida tuleb enese turvalisuse püsimise jaoks kaitsta, seda rohkem peab ta olema valmis tegutsema – selleks, et ise ennast kaitsta, tuleb inimesel tundena reageerida. Kuna tegelikult inimene ei saa ega suuda kõiki ja kõike lõpuni kontrollida, siis selle ülesande täitmisel ebaõnnestub ta üha uuesti – iga väiksemgi ebakõla lööb inimese olemise tasakaalust välja ja inimene saab võimaluse õppida - valida enesekaitse ja harmoonias olemise vahel.

Inimesed, situatsioonid ja kohad, kus ning kellega koos ei ole inimene suutnud iseennast kaitsta, saavad külge sildi - Oht! Võimalusel inimene väldib neid ega mõtle enam, miks ja millepärast ta seda üldse teeb. Ohus elaval inimesel on paaniline vajadus kontrollida iseennast ja Maailma. Oma tundeid vältiva ja kartva inimese kõik teed viivad Rooma st tundeni enese sees. Mida rohkem vajab inimene kontrolli, seda rohkem on ohtlikke paikku ja seda keerulisem on leida rahu. Depressioon on inimese sõnum iseendale – „Tunde tundmine on ohtlik, kuid ma ei saa lõpetada oma tundeid st mina ei suuda iseenda Maailma kontrollida.” Depressioon on inimese poolt valitud lahendus - inimene summutab iseenda, lülitab ise ennast tundetuks – see on suurim enese kontroll, mida inimene teha suudab.


Marianne

28.01.2021.a



Kommentaare ei ole: