Inimese laps on nähtvalt üksi. Tema sees on hirm, sest ta ei tea, kuhu ta kuulub – kus on see koht, milles olles tema on hoitud. Ei ole kedagi ees olemas ega ole ka tema taga seismas. Kuid laps on olemas ja ta tunneb ennast katkise aja sees olevat. Laps kaitseb iseennast, sest kedagi teist ei ole tema jaoks olemas. Ennast kaitstes on laps eraldi ega ole osa – ta ei seisa hoidmas aegade sidet.
Katkise aja loos olev inimese laps mäletab, kuidas oli ja näeb, kuidas on. See teeb valu – „Mina ei olnud piisav, minul ei olnud tulemust.” Ta ei taha vaadata, kuidas tema jälgedes astunud Maailm on katki. Ta tahaks oleviku ära kustutada ja iseennast ära unustada. Teda ei ole, kuid ta ei saa ka ära minna – ta ei ole veel vaba. Tal ei ole olnud jõudu ega valgust, sest ta uskus, et tema oli ja on üksinda teel. Valge Valguse puudutus aitas mõista ja andis tuge – inimese laps nägi teed.
Seni, kuni isa ega ema ole kodus st ei seisa omal kohal aegade teel, tuleb lapsel ise ennast kaitsta. Kui vanemad on omadel kohtadel st inimese laps on nad enese elus vastuvõtnud, on laps vaba olema. Inimese laps on hoitud – temast algab ja temaga lõppeb. Tõustes püsti ja seistes, olles kohal, omal kohal, oma olevikus, saab tulevik tulla. Inimese laps ei ole üksi, ta tunneb seda, kes oli ja näeb seda, kes on. Olles omal kohal, mõistab inimene tervikut, näeb ennast osana, tajub oma vastutust ja terveneb.
Katkiste aegade katkiste lugude katkised lapsed. See on veel vastuvõtmata õppetund - „Olen osa, hoian sidet, võtan vastu ja annan edasi.” Katkine inimese laps usub, nii väiksena kui suurena, et tema on üksi jäänud. Ta on eraldi, sest tema on välja arvatud, jäetud, unustatud. Kuid ta ei ole päriselt üksi, vaid ta on enese sisse oma tundega ühes kinni jäänud. Olles tundena, laps ei taju ühendust, sest tunneb kasvab suuremaks, kui laps ja tema Maailm. Tunne ei jäta teadmisele ega tunnetamisele ruumi ja aega.
Inimene oli olemas ka siis, kui teda veel ei olnud. Inimene on olemas ka siis, kui teda enam ei ole. Ta oli ja on olemas neis, kes olid ja on. Need, kes olid, said minna, sest inimene oli olemas. Need, kes tulid, said tulla ja olla, kuna inimene oli olemas. Võttes vastu oma koha võtab inimese laps vastu selle, mis oli ja on, nüüd on ta valmis hoidma ja edasi andma oleva ja olnu.
Marianne
15.01.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar