pühapäev, 31. jaanuar 2021

Teekond enese ajas tagasi – Miks vajab laps lutti

 



Minu loos on lehvinud kõrgel tulipunases kirjas sõna OHT. See sõna oli enesekaitse reageering, mis kõrvetas hoiatavalt teede peal ees olles – ära tule, mine ära, põgene, võitle. Kui olen valinud kasutada sõna OHT inimeste, kohtade ja situatsioonide kohta, siis teed otsiv küsimus on – Kuidas vahetada sõna oht sõna vabadus vastu?

Minu sees on olnud hirm, väga sügaval sees. Küsisin iseendalt - Mida mina kardan? Mis on see, mida mina kardan, et mina ei saa või ei suuda vältida? Mis minuga juhtub siis, kui ma ei suuda vältida? Mis on see, mida ma usun, et pean selle vältimiseks tegema?

Ütlesin oma hirmu sõnadega välja. Toetasin iseennast. Mõistsin ise ennast. Lasin mõttes oma hirmust lahti. See, millest olin kinni hoidnud, ei olnud minu tee. Hirm oli takistus, millega mina ise takistasin ise ennast järgmist sammu tegemast, sest just nimelt minu enese järgmine samm ja selle tulemus oli teadmatus. Minu tee laotus, kui tegin oma järgmise sammu näilisesse tühjusesse. Teadmine – Olen hoitud! - andis jõu ja julguse lasta lahti sellest, mis oli ja teha samm selle poole, mida veel ei olnud.

Pidev enesekaitses olemine ja vajadus/ kohustus selles õnnestuda, pidid tagama turvatunde, et anda enesele sõnum – mina ei ole ohus. Kuid mina kaitsesin oma ajas iseennast edasi, sest minus oli uskumine – olen ohus. Kui olin väike, siis leidsin lahenduse, kuidas anda endale teadmine, et mina olen hoitud. Mul oli lutt – luti imemine lõõgastas ja viis tagasi sinna aega ja kohta, kus olin enese jaoks olnud hoitud. Lutist sai minu hoituse sünonüüm – minul oli, ma imesin ja sel ajal olin turvas.

Ühel päeval võeti minult lutt ära. Midagi ei öeldud ega kuidagi ei aidatud. Minul ei olnud enam lahendust ja ma ei saanud ega osanud anda enesele võimalust, kuidas minna oma ajas tagasi. Olevikus ei olnud, minevikus oli olnud, kuid minul ei olnud enam võtit, et anda iseendale võimalus olla hoitud.

Sel õhtul mind karistati – võeti ööriided ja jäeti alasti ning üksinda. Mina olin teise inimese häbi. Mind ei hoitud ja mina ise ei saanud ega osanud iseennast hoida. Tahtsin oma maailma ära lõhkuda, et olevikust välja pääseda, kuid minus oli hirm ja ma ei julgenud midagi teha. Ootasin seda kohta, millal tullakse ning öeldakse mulle või tehakse minuga. See, mis pidi järgmises hetkes juhtuma, oli teadmatus. Kunagi pidi see hetk ju lõppema ja möödapääsmatu teoks saama.

Olin jäänud sellesse punkti kinni. Võisin teha ja tegutseda, olla vapper ja julgeda – tõestada ise ennast iseendale ja Maailmale, kuid sisimas ootasin ikka veel, sest minust endast ei sõltunud minu edasine aeg. Lutti ei olnud ja minul ei olnud anda enesele turvatunnet – sõnumit, et olen hoitud. Ükskõik, mida ma suureks kasvamise teel tegin, selles lapses seal oli alles see uskumus ja see laps olin mina ise, iseenda sees.

See, mida usutakse, seda saab vastavalt enese otsusele kaotada ja uskuda. Kuidas anda katkisele lapsele teadmine – Olen hoitud! Kuidas saab ta selle endas vastu võtta, kui tema tunneb vastupidist. Laps oli kinni hetkes, milles oli olemas tõestus, et tema ei ole hoitud.

Enese hirmust sai takistus – hirm kasvas teadmatusest selle ees, mis võib lapsega tema järgmises hetkes juhtuda. Hirm kasvatab viha selleks, et saada jõudu juurde, et ise ennast, vastavalt enese oskustele, kaitsta – leida lahendus, kuidas elada järgmise hetkeni.

Olen tervik – minul on vaja, mina saan ja oskan ise ennast aidata – hoian ise ennast ja seega olen hoitud. Ma ei vaja lutti, minul on olemas pöial ja ma olen turvas enese Maailma sees.

Kauges hetkes ei olnud viha, sest seal olin teise inimese häbi. Oma teel olin vajanud viha, kuid ma ei teadnud, kuhu kohta enda ajas ja milleks ma seda vajasin. Nüüd kasvatasin eneses viha, et laps leiaks jõu tõusta ja lõhkuda paigalseis – astuda samm edasi.

Minul on õigus oma tunnetele. Ma ei pea ootama, mina tõusen, astun ja otsin lahenduse. Mina ütlen välja selle, mida tunnen ja selle, mida vajan – teen sammu tundmatusse – aitan ise ennast selles hetkes, milles olen. Kui olen aidanud, siis saan astuda edasi ja seejärel võtta vastu teadmine tänase aja teadlikkusega.


Marianne

31.01.2021.a


Kommentaare ei ole: