Ennast kaitstes sulgeb inimene enese voolamisele ja see, mis muidu
läheks ära, see jääb paigale. Reageerides eraldatakse iseennast,
vahetatakse vaatenurka, et peatuda või astuda vastu – tehakse
liigutus ehk võetakse enese sees vastu otsus, mis muudab voolu
kulgemist – see on füüsiline ja vaimne liigutus – otsuse
tegemine ja inimene asub tegevusse - täidab eesmärgist tulenevat
ülesannet – tagada enesele soovitud tunne.
Inimese sees on katkise Mina mustrid, mis on lapitud enese oskuste
kohaselt. Kõik kunagised olulised otsused, mida alateadlikult
täidetakse, on muudetud voolu liikumise teed. Ühe suuna ja üldise
liikumise sees on inimese vastandumised, pidurdused, ära peitmised.
Mida pikem on aja lugu st kaugem algus, seda nähtavamad on toimunut
märgistavad märgid inimese keha peal – nii nagu sees, nii ka
väljas.
Inimesed reageerivad tunnetele tunnetega. Kui inimene ei koge
teistega ühes olles seda tunnet, mida ta igatseb-vajab, siis tunneb
ta teiste tunnete vastupuudutusi – kasvab vajadus ennast kaitsta.
Kord oli hetk, mis oleks pidanud olema suur rõõm ja pidu selle üle,
mis Maailma sees oli olemas. Olin valmistunud olema õnnelik, sest
pidin saama osa kõikide rõõmust – minu üle, kuid ma ei kohanud
rõõmu inimeste reageeringus ja sellepärast olin kaitsetu nende
tunnete ees. Nägin enese üksi olemist – otsustasin, et olengi
üksi. Otsustasin ise ennast kaitsta - olla üksi. Olla iseendale oma
Maailm, olla ise enda jaoks kõik, mis vaja ja võimalik.
Minul oli ja on olemas põhjus, miks mind tuleks hoida ja armastada –
mitte keegi teine ei saa(nud) minu asemel teha seda, mida mina teen
või tegin. Lõin enese jaoks Maailma, milles olles olen ja saan olla
tähtis, oluline ja vajalik – ilma minuta seda Maailma ei oleks.
Lõin Maailma iseenda jaoks. See oli minu lahendus, kuidas ise aidata
ennast, et mitte tunda oma tunnet. Tunda, et suures Maailmas on
kõigil olemas oma tunded, millega nad reageerivad ja minu väärtus
ei seisne selles, mis mul on või anda suudan, vaid suhtumise põhjus
on tagajärg sellele, milline mina ise olen valinud olla.
Armastuses peopesale võetuna, armastuse soojuse ja hellusega hoitud,
väärtuslikuna hinnatud. Mina ise võtan ja hoian – võtan ise
ennast vastu ja hoian – olen enese jaoks olemas. Teised nagunii ei
näe ega tea, mis ja kuidas. Tõestasin iseendale, õigustasin ise
endale, et hoida alles oma Maailm, mille sees saan olla väärtuslik,
oluline ja tähtis. Teistele ei loe see, milline olen iseenda jaoks,
neid puudutab see, milline ja kuidas olen nendele. See, et minul on
olemas minu Maailm ei ole argument, sest igal inimesel on olemas,
iseenda sees, enese jaoks ehitatud Maailm, mille sees anda enesele
vajalik tunne.
Kuid, et asi oleks huvitavam, siis seda, mida me ise anname iseendale
enese sees, seda me otsime väljaspool iseennast, et seal saanuna
oleks see nähtaval ja puudutaks meid väljaspoolt sisse – avaks
meid – "Vaadake minul on ... ja sel juhul näen ka mina ise, milline Mina
olen!"
Võib öelda, et peab või ei pea tegema-andma-olema, kuid antakse see, mida ollakse
võimelised andma ja see ongi see parim, mis ulatakse Maailma poolt.
Seda ei nähta kingitusena, sest enesele saada soovitakse täpselt
seda, millest enesel puudu on – see, mida vajatakse iseenda
avamiseks iseenda jaoks ja pärast.
See Meie on üks huvitav paik, kus ühest Sinust ja teisest Minust
saab, kellegi otsuse peale, kokku Meie. Selles ühes kohas ollakse
koos Meie, kuid samm eemal taas Sina ja Mina. Kahe või enama inimese
Meie on kui kõigi osalejate oma – koos olles on see olemas, kuid
eraldi minnes seda enam ei ole. Kuid, kui üks või enam inimest
loovad enesele Meie ja siis nö liidavad sinna teisi enese eesmärke
täitma, siis see, kuhu ollakse liitunud-liidetud, on uskumusel
põhinev Meie, sest see püsib edasi ka sel juhl, kui ise
väljaastutakse või inimene lahku lahutatakse. Seda kogeb inimene,
kui enese kaotust – ta näeb küll Meie edasist olemas olemist,
kuid ta ei ole enam osa. Inimesel oli uskumus, et ta omab seda
Meie-t, sest ta sai kasutada selle ressursse, kuid väljaspoole
jäetuna ei saa ta enam ligi, sest tal pole enam õigust olla seal
olijatega ühine Meie ega kasutada seda, mis kuulub Mei(e)le.
Meie-d on erinevad ja nende eesmärgid on erinevad. Enamjaolt on nad
loodud kellelegi või millelegi mingisugust tulu tooma – need, kes
liituvad annavad oma panuse, kui tahavad osa saada. Liitujate osaks
saavad nö lisahüved – kaasas käiv heaolu selle eest, et ollakse
ühes. Meie luuakse, et ühise energiana suuta ühes rohkem. Mida
rohkem Meie sisse inimesi liitub, seda enam on sellel energiat. Ühine
jõud on suurem võimalus juhul, kui inimesed annavad oma panuse, et
Meie-t elus hoida ja selle eesmärki täita.
Meie on katus, mille all olla ja pesa, mille sees olla. Seal on
turvaline ja inimene samastab Meie oma Minaga. Kui kõik toimib ja
inimene püsib heas tundes, siis on rahu maa peal. Kui inimene
tunneb, et temal on endast anda ja ta soovib enese jaoks enamat luua,
siis ta panustab, et kasvatada Meie suuremaks ja paremaks –
eneseväljendus enese jaoks. Ennast hästi tundes usub inimene, et on
oma Mina hoidnud. Kuid, kui inimene ei tunne ennast Meie sees hästi,
siis asub ta oma Mina kaitsma. Ta jahib enesele tähelepanu, et saada
endale seda, mida tema vajab – enese sees puudu olevat baastunnet,
mille täitmine annaks kindla signaali, et ta on Meie sees olles
hoitud.
Meie on soov saada enesele vajamineva elluviimiseks-kättesaamiseks
lisaenergiat. Kui vana Meie on lagunenud või inimene sealt
välja arvatud, siis tahab ta enese jaoks uue leida või ehitada,
sest üksi ta ei suuda enesele anda seda, mida ta vajab. Meie annab
sideme, mis seob kokku. Meie annab ühenduse, mille sees energia
liigub ja kasvab. Meie annab katuse, mis kaitseb. Sõna Meie loob
inimese suuremana, kui tema üksi seda usub end saavutavat - „Mina
pean olema Meie selleks, et ...”
Inimene küsib iseendalt – "Miks mina tunnen seda, mida mina tunnen,
siis, kui mina tunnen?" Kui inimese tunde tundmisest on saanud enese
sisse salvestunud muster, siis reageerib ta „toredalt” kohtades,
kus on enese sees moodustanud ühiste nimetajatega näilised Meie -d
– sugulastega, naabritega, eakaaslastega, rahvaga, Fb -„sõpradega”,
sama soolistega, töökaaslastega jne. Inimene loob enese jaoks Meie
kohas, kus ta seisab päriselt või mõtteliselt kõrvu – inimene
ise näeb ühendavat sidet ja iseennast koos teis(t)ega ühel pool
joont seismas. Inimene loob Meie ka iseenda sisse, kui seal on koos
tema ja tema Mina.
Meie-de sees ollakse osa ja neist soovitakse saada osa. Meie-sid
luuakse siis, kui tahetakse ja lammutatakse siis, kui enam ei taheta,
sest ei saada või ei osata, enese Mina-na teiste Mina-dega ühes
olles, enese ja teiste tunnete Mina-dega toime tulla.
Üsna sageli vajab inimene, saamaks ja tõestamaks enese väärtust
ja olemas olemist, enesele ÕIGET tähelepanu. Meie sees olles on
näha, kui teine saab sealse tähelepanu endale – kui inimene
tunneb, et tema ei saa, siis jääb tema järelikult ilma ja on ohver
– on ühine ruum, ühine ressurss, kuid olles küll osa, kuid
nägemata ja tundmata seda, et ta saab osa, siis usub inimene, et
Meie sees valitseb ülekohus ja ebaõiglus. Kui Meie sees olles
teised inimese sees tundeid ei „tekita”, siis on kõik hästi,
kuid kui tunded tulevad mängu segama, siis inimene tahab, et teine
astuks Meie seest välja või tema ise lükkab teise sealt välja, et
saaks olla nähtavalt eraldi ja üksinda. Hetkel, mil teise olemas
olemine teeb haiget ja on seega ohtlik, ütleb inimene - "Astu minu
Mina seest välja!" - sest Meie on laiendatud Mina.
Inimestest, Meie sees, saab samastudes justkui ühine Mina, kuid selle sees eraldi on inimeste oma Mina-d. Meie sees käib, Mina -de vahel, saadava tähelepanu
ja sellest tulenevate hüvede ja saamata jäänud tähelepanu eest ja
vastu võitlus. On olemas oleva tähelepanu ümber jagamine ning
jagunemine ja järelikult ka ilma jäämine. Kui suurem ja tugevam
Mina ei hoia teist, vaid teeb seda, mida tema tahab, siis kui tema
seda valib tahta, siis käib see Mina teise Mina pihta või on tee
peal ees – seal ja sel hetkel inimene reageerib enese mustris oleva
tundega, mis on tema sisse salvestunud mustri alguspunkt.
Inimene ise seda ei tea ja seega ta ei saa sellest aru – inimese
teadlikkus magab, sest ta reageerib tunnete tasandil – lülitub
ümber ja toimib kui masin, kes on programmeeritud ärritajale
vastama. Ja siis inimene tunnebki nii nagu tema tunneb seda, mida
tema tunneb – inimene on tunne – inimene ja tema Mina ehk inimene
ja tema tunne.
Teadvustamatult reageerides teeb inimene seda selle teadlikkusega,
millisel hetkel ta tunde enese sisse kirjutas. Kui see juhtus nt 2
aastaselt, siis täpselt nii vanana ta seda teeb ja tundest tulenev
ülesanne on selle aja lahenduse kordamine, see on vajadus, mille
inimene tookord, enese ellujäämiseks, enesele otsustas valida –
parim lahendus 2 aastasena, Teadlikkuse magades teeb inimene sama
lülituse ka 10, 20, 30, 40 jne aasta vanusena. Ja just sellepärast
ei mõista inimene hilisemas eas iseennast – ta õpib küll
erinevaid enesekontrolli viise ja uusi taktikaid, kuidas suuta mitte
reageerida või olla ja käituda ajal, mil ta oma tunde käes vangis on,
kuid ometi ta tunneb ja väsides ennast kontrollimast – ta teeb seda ikka ja uuesti - reageerib.
See on tunnetega ja iseendaga manipuleerimine – male mäng –
toimuva peitmiseks ja kustutamiseks. See on hämar hetk ja ala
inimese sees, mis jääb pilgu eest varju, sest seda justkui ei ole
olemas – ei mäletata. Ei mäletata oma kunagist otsust ja tunde
algset tähendust. Inimene mäletab oma tunnet, mis toob tagasi
hetke, mil tema ise lõi, enese sisse, enese jaoks Mina, kes
seisab inimesest eraldi.
Neid Mina-sid on inimese sees palju ja erinevaid. Neid on täpselt
sama palju kui salvestunud tundeid tema sees. Inimese tunne on see
Mina, kes reageerib tundena vastu ja nii inimene tunnebki, et tema
ise on oma tunde käes vangis, sest ta teeb seda siis, kui tema seda teeb –
valimata valib olla tunne. Inimene lülitub, sest tema ise lülitab
iseennast iseendas oleva mustrina tööle – inimene tahab
korrastada oma süsteemi ja selleks, et leida üles vigane fail,
tuleb töötada sellel režiimil, milles viga sai loodud.
Inimese erinevad tundeminad on kasvanud üheks suureks Mina-ks.
Selleks Mina-ks, kes on isekas, sest tahab üle olla ja valitseda.
Inimene ei näe ega mõista nimetute tunnete segaduses ega hämaruses
elades vahesid ega erinevusi – kõik on üheks Mina-ks
kokkukasvanud. See on suur, tugev ja võimas jõud – tunneteenergia
vool, mida inimene ei oska käsitelda. Ta kasvatab ja kasutab
iseendas iseenda tunnete energiaid – mängib kui laps, saamata ise
arugi, milline võimas jõud tema sees peidus on.
Inimene ei oska tunnet nime järgi luua, sest algne tähendus on
ununenud – kasvades on ta selle peale loonud uskumused, milline see
tunne peaks olema ja siis ta ütleb iseendale ning Maailmale – „Ma
ei tunne või kogetav ei ole see” ning usub, et ta on vigane või
on tundetu. Peale kirjutatu on illusioon, kättesaamatu miraaž –
inimene ei ole tagasi kõndinud ega mõistnud, mis juhtus, kui ta
tundis.
Muster on tundekäivitus mehhanism, mälestustesse salvestatud
kujutluspiltide jada, milles kõndides jõuab inimene enese sisse ja
tunneb oma tunnet. Inimese Mina tahan! ehk Mina Tahab! on inimese
tunne, mis tahab, et inimene lahendaks temast tulenevat ülesannet –
see on vajadusest tulenev lahendus, mille mäletamiseks ta oma tunde
nimena enese sisse salvestas. Inimene vajas lahendust, uskumust selle
kohta, mida ta pidi tegema, et saada enesele soovitud tunne või
vältida-lõpetada tunde tundmine, mida ta ei tahtnud enese sees
kogeda.
See on vastus, miks kunagi kusagil, täiskavanutena olles, Meie-de
sees teemad ei lahene – tunnete sees olles tunde energiaid
kasutades on vastamisi erinevate vanuste, lahenduste ja tunde
tähendustega Mina-d. Inimese tunded ärkasid ja kasvasid siis, kui
ta oli Meie – ajal, mil ta oli kunagi kellegi teis(t)ega koos ja
reageeris enese Minaga teise inimese Minale. Meie on justkui üks ja
ühine energia, mille sees olevad erinevad energiad saavad ühise
nime – kuid teemad tõusevad, sest Meie tähendus on inimeste jaoks
erinev ja/ või soovitakse saada Meie-st osa, kuid säilitada oma
Mina, et tagada enesele vajaminev.
Kui
laps on vahel tüütu, siis antakse talle mingi ülesanne, millega ta
saab aega viitvalt tegeleda. Kui inimesel on energiat justkui ülearu
ja ta ei oska enesega mitte midagi peale hakata, siis saadetakse ta
kuhugi, midagi tegema. Inimesele anti tema tunded, et tal oleks
millega tegeleda ja oma aega veeta ega jääks mahti pead tõsta, et
küsida – Miks või mille jaoks?
Tunnetega
ühes sai inimene enesele Maailma, mida luua ja milles elada. Nii, see
inimene siis elab ning teeb tööd iseenda ja oma tunnetega. See on argine
reaalsus – all on maa, üleval taevas ja keskel inimene ise. Lihtne
ja selge. Tunded loovad tema Maailma segaduse ja seda segadust ta
lahendab. Tunded loovad tunde ja selles tundes ta elab. Inimene on
tegevuses – tal on millega oma aega veeta.
Inimene
on energia, kes oskab iseennast kasutada erinimeliste tunnete
loomiseks. Inimesele anti tunnete nimed, nende tähendused otsib ta
ise ja loob ise enda jaoks. Tundub, et kõik on selge, sest nii on ju
olnud. Nii on harjutud ja elatud. Tunnetest kõnelevad nähtavad
jäljed inimeste aja loos.
Kui
energia on olemas, siis oma teadmisi kasutades on võimalik teda
kasutada, et teha selle abil midagi – muuta teda millekski.
Praegusel hetkel muudab inimene ennast kui energiat tunneteks – see
on lahendus, mis oleks kui alateadlik oskus. Inimeste algusest peale
tavaline tegevus. Tahab tunda, ei taha tunda – see on ring, mille
sees saab lõputult tegevuses olla.
Kellele
on vajalik, et inimene loob tundeenergiat, kuid ei kasuta ennast
energiana enamaks? Inimene ei tea seda, milleks ta tegelikult
võimeline on. Energia saab alles inimese tundes enesele Nime ja
tähenduse, millest tulenev eesmärk annab täitmiseks ülesande. On
olemas erinevad nimed ja tähendused. Millised on need nimed ja
tähendused, mida inimene veel ei tea? Ta ei tea, sest ta ei vaata
sinna, kus on teadmised. Inimene on olnud ametis sellega, millega
kõik olid juba enne teda ametis – ülesandega, mis on inimestele
antud. Kellega ja mille jaoks mängitakse ehk elatakse Maa peal?
Kelle mäng on Elu maa peal?
Inimene
tõstab oma Mina troonile. Enese jõu ära andmine on võimu andmine
tunnetele. Tunded on jäljed, mis on inimesele eluliselt olulised ja
vajalikud – need on suunatud vaatenurgad. Kui inimesele öelda, et
homme enam ei ole, homme enam ei saa, siis tõuseb protest – Miks?
Kuidas? On kahju. On alles ja alal hoidmise soov. Kui kõike seda
enam ei oleks, kui seda reaalsust sellisena enam ei oleks – mis
siis oleks ja kuidas siis oleks? Kui ei oleks enam enese poolt jäetud
nähtavaid jälgi maas – neid tundeid ega nendega värvitud Maailma ...
Läbi aja on inimeste aegades on olnud kõike – seal on olnud
püsivat rahu ja tüünet vaikust ning seal on olnud kuhjaga
segadust, rahutust, üksteise vastu ja pihta käimist, kuid üle
kõige on olnud tundeid, mis värvivad inimeste Maailma – värvivad
inimesed tundevärviliseks nii seest kui väljast. Tunded on need, millega
ühes olles, endas kandes ja endast luues, vaigistatakse oma meeled
või lõhutakse vaikus.
Inimesed on nähtvalt käinud ja käimas oma teedel. Hinged on
olemas, kuid neid nagu poleks. Inimene ja Hing on ühes. Hing tuleb,
enesega ühes on enese aja lugu ja lood, mis ei ole veel lõppenud,
sest nende sees on segadus – keegi on oma kohalt ära astunud või
keeldunud oma kohta vastu võtmast. Hinged tulevad tagasi ja saavad
kokku, et süsteemi korrastada. Hinge aja ja inimese elu eesmärk on
süsteemi korrastamine, et energia liiguks vabalt voolates. Selle
jaoks, et süsteemi korrastada on vaja energiat – tunnete energiat.
Inimene avastab energia eneses oma tundeid tundes. Tunded ei tule
ettehoiatades ega nimesilti käes hoides. Ei, nad on ühel hetkel
kohal ja inimene tunneb. Ta ei tea, mida ja miks, kuid ta tunneb
ennast kuidagi erinevalt - hästi või halvasti. Energia temas on
muutunud, kuid kuni inimene ei tea tunde nime ei oska ta oma energiat
käsitleda. See elab vabalt tema sees, tehes seda, mida heaks arvab –
olles, kasvades ja vaibudes. Inimene ei tea, mida teha ja ta ei taha
olla tema ise, sest ta ei taha tunda – iseennast tunde käes
olevana tunda. Kuid inimene on energia – tunnete energia on üks
osa tema võimetest ja ta õpib oma teel käies neid tundma, nimetama
ja kasutama.
Hinge ülesanne on korrastada, jälgida, juhendada ja õpetada
inimesi süsteemi korrastamisel. Inimene oma tunneteenergiaga on
võimeline looma süsteemides muutused. Inimene, kasutades tunde
nime, suunab oma tähelepanu tundele ja kasvatab energiat, mida
kasutab loomisel – kirjutab mustreid e erinevaid ühendusi. Inimese
võimuses on luua teadlikult teadvust kasutades, kuid sageli ta
lihtsalt teeb midagi, teadmata isegi – miks, kuidas ja millepärast
– teeb seda, mis peaks lõpetama soovimatu tunde tundmise või
andma talle vajaliku tunde kogemise.
Süsteemi nö sassi minemise hetkel kirjutati programmi muudatus -
loodi kõrvale juhatava tee ja see tehti inimese poolt tunneteenergia
jõudu kasutades. Tundeid valides ja neid endas kasvatades luuakse
kaoses lühis, et vanade ühenduste õhkulaskmise järel valitsevas
segaduses luua selgus ja uued ühendused ning teed. Kui jõgi voolab
vanas voolusängis, siis ta ei saa sealt lihtsalt teisale voolama
hakata – inimese tundemustritega on sama lugu – need on sügavad
ja sissetallatud rajad. Sellepärast tulebki luua tunnetega kaos ja
selles lühis ning kirjutada uus programm.
Nn tulnukaid otsitakse väljast, taevaruumi avarustest, tulemas maa
poole ja peale. Tulnukad on ettekujutustes targad ja salapäraselt
võimsad jumalad, kes asuvad seal ülal ja väljaspool inimesi. See,
mis on ülal, see on ka all ja see, mis on väljas, see on ka sees.
Inimese sees on vastused. Inimene on energia süsteemis, mis iseendas
olevat energiat kasutades loob energeetilisi muutusi ja muudab olemas
olevat vastavalt oma teadlikkusele ja nimelise tunde enesesse
salvestamise arengutasemele vastavalt – sellest sünnivad
kõrvalekalded ja energia voolamist takistavad lahendamata jäänud
lood.
Inimene, inimese Mina ja Hing. Inimene kasvab iseendana – Inimesena - temal on võimalus õppida oma tunneteenergiat teadlikult kasutama.
Inimese Mina loob segaduse – see on tundeenergia, mis on kui kõikvõimas džinn, kes on pudelist pääsenud ja elab oma elu oma tahtmiste ja vajaduste järgi. Hing on Inimese kõrval – ei
jäta teda üksinda ega ilma toetuseta, kuid inimene ise seab ja
valib oma sammud. Teadmata seda isegi korrastab inimene üht suurt ning kõikjal ja kõiges olevat süsteemi – Igavikulist Aega. Alles
õppides ja Ise teadmist täis olles, ei taha inimene võtta enese
eest vastutust – Mina on võimul – aeg oleks justkui alanud
inimese endaga ja lõppeks tema järel ära – Mina see on suur ja
võimas Maailm. Kas inimene on Aeg Inimesena või tundena Mina -
vaatenurga vahetus on energia nime vahetades voolusängi vahetus.
Inimene on perbetuum mobile ehk igiliikur ja ta on seda seni kaua,
kuni ta elab. Inimene ise on energia, kes taastoodab energiat, tema
ise säilitab ja ise kasutab seda. Inimene on võimeline olema
erinevate nimedega energia – tunnete nimedega energia. Inimene ise
valib endale tunde ning siis kasutab selle nimelist energiat oma
vajaduste-tahtmiste täitmiseks. Muutes oma vaatenurka muudab inimene
energia nime. Inimene reageerib, kas sisemisele või välisele
puudutamisele, energiana energiatele – liigub kaasa või tõuk(u)ab
eemale – tahab kogeda või ei taha kogeda.
Inimese Hing on energia läte. Inimese elu on oma elu kogemine
energiana. Inimese keha on, kui energeetiline skafander, millega Hing
saab maa peal elada. Hing on võti, mis avab inimese südame –
annab võimaluse võtta vastu Inimese eluga kaasa tulnud ülesanded –
need on õppetunnid Inimese elus. Kui kiiresti ja kuidas need
omandatakse on inimese Inimesena kasvamise teekond.
Inimesel on oma teel kaasas Hingega ühes tulnud õppetundidest ja
omaenda otsustest tulenevad eesmärgid selle kohta, mida tema tahab
oma elus kogeda ja nende eesmärkide täitmiseks vajabki ta nimelist
energiat. Energiale nime andes loob ta eneses vajaliku fooni, et
lahendada endale võetud ülesandeid. Kuigi see tundub juhuslik
olevat, kuidas inimene kasutab iseennast, et olla madalamas või
kõrgemas energias – valides olla Mina, et täita selle soove või
valides olla nimetu energia, et voolata kõiksusega ühes ja olla
teadmine, siis see ei ole seda. Kuid inimene sageli ei tea või ei
tahagi teada seda, milleks ta Inimesena elades tegelikult võimeline
on.
Inimene kasutab ennast ja kogeb, kogedes õpib ta ennast kasutama –
looma enese väljendusena iseennast. Inimene kasutab eneses olevat
jõudu – annab oma energiale tunde nime – „Mina olen ...
energia” ja läheb selle energiaga ühes, et kogeda. Kuid, kui
selle protsessi ajal ta ei saa enam st ei taha enam oma tunnet tunda,
siis sõdib ta voos olemisele vastu. Ta tahab voolusängist välja
või peatuda. Inimene muudab oma olekut vahetades nime, kuid sõdides
vastu või eirates ta ei vaheta seda, vaid kasvatab olemas olevat
tunnet, sest ta näeb seda Maailmas ja tunneb seda endas. See, mida
inimene Maailmas näeb, see on seal olemas ja ta reageerib sellele
ning teeb seda selle nimelise tundeenergiaga, mille ta reageerimiseks
endasse valis.
Nii nagu inimene tunneb soojust ja külmust, nii tajub ta teises
olevat energiat ja tõmbub selle poole või tõukub. Külmus on suvel
jahtuv – see on meeldiv, kuid talvel jäätav – see on ohtlik.
Soojus soojendab – see on meeldiv, kuid kuumus kõrvetab – see on
ohtlik. Inimene võib olla teistega koos või teistest eraldi, kuid
tajudes enese olemas olemisele ohtu, ta põgeneb. Kuid enese
tundeenergia sees olles ta ei saa iseenda eest ära põgeneda, sest
kui ta märgib enda ja oma tunde vahele võrdusmärgi, siis ta
tunneb, et tunne on tema ise.
Kõik võib-olla või mitte olla, küsimus on inimese valikus, kas ta
reageerib puudutustele või mitte ja millise nime ta reageerides oma
energiale valib. Energia valik sõltub tema enese tajumisest, kas
kogetav energia on ohtlik või mitte - kas inimene otsustab ennast
kaitsta ja/ või ründab vastu või jääb rahulikuks. Kui ei ole
soove ega tahtmisi, siis on olemine. Kas see on vegeteerimine, kui
tunded ei käivita inimest? Millist energia nime ta sel hetkel kannab
ja milline on sel juhul tema ülesanne?
Inimene on see, milline ta valib energiana olla ja see on valitud
selleks, et täita ülesannet, mida tema ise on endale andnud.
Inimene kasutab eneses olemas olevat energiat nii targalt, kui tema
Mina või teadmine seda otsustavad teha. Inimene vaatab Maailma ja
valib, kas ta tahab või ei taha kogeda. Inimene tunneb endas ja
valib, kas ta tahab või ei taha kogeda – ta võib olla kõik, kuid
ometi on ta see energia, mis toetab selle ülesande lahendamist,
mille ta on iseendale andnud ja tema valiku edukus sõltub sellest,
kas see läheb kokku või erineb sellest ülesandest, mille ta
Inimesena sündides endale kaasa on saanud.
Kui Inimene tervikuna suudab-oskab energiana olla, siis, kuidas ja
miks ta ise seda enese sees killustada tahab – tema ise suudab
iseenda energiat oma mõtetega muuta, kasvatada ja kahandada. Inimene
ei austa Hinge, kui ta ei oska armastada ise ennast – inimene tahab
seda, mida ta valib tahta – kuid tema ei taha elada oma elu
ülesandena, mis aja seest kaasas on. Tema tahaks olla hetkes, milles
olles oleks kõik soovitu juba tema käes olemas – tema ei taha
olla sellepärast, et ta on olemas, kuid oma elu elaval inimesel on
õppetunnid kaasas.
Milline on tänane eesmärk? Inimene võib küll tahta või enesele
öelda mina pean, kuid temas on see energia, milles ollakse eesmärgi
nimel. Kui inimene tahab endas olemas olevale energiale vastu astuda,
öeldes -Mina tahan! Mina pean! - siis lõhub inimene ise ennast –
ta tahab ära või astub vastu või proovib jõuga ulatuda soovituni,
kohustuseni – see kõik tuleb enese arvelt, sest inimene ei saa
olla seal, kus teda ei ole, sest ta ei ole see, milline ta ei ole.
Inimene võib valida olla mujal ja tahta teha midagi muud, kuid ta ei
saa seda teostada seni, kuni temas oleva nimelise tundeenergia
ülesanne on lahendada tundest tulenevat eesmärki.
Inimene saab öelda enesele – „Mina olen ... energia” ja ta
ongi. Olles mõistnud, et tema ise valis endale tunde, saab ta
küsida, mis on see, mida ta tahab kogeda ja ta mõistab, mida ja
miks on ta tegemas. See on koht, kus peatuda, et valida, kas olla
teadlik energia või nimeline energia. Inimene teeb ja astub, et
kogeda iseennast loomas, kuid kui ta ei kasuta oma võimalust muuta
energia nime, siis seisab ta paigal ja kordab iseennast – kõnnib
mustrites. Võti on selles tundes, mida inimene iseendas tunneb, kas
ta kogeb seda kasutades, iseennast luues, vabadust või vajadust luua
enese jaoks kindel tunne, mida ta endasse vajab. Inimesel on olemas
tunnete nimed, kuid ta ei oska neid energiatena ise endas luua. Ta
küll proovib, kuid tulemuseks saab selle, mida ta ei vaja –
tundena reageerimise tagajärjed.
Inimene ei leia iseenese sees üles kohta, kus tunne asub – ta
usub, et Maailma puudutus äratab selle tema sees üles – enne peab
olema nähtvalt väljas see, mis lülitab inimese nö tööle ja siis
inimene saab olla ja kasutada tundeenergiat. Inimene ei erista enam
ise ennast oma tundest. See Mina, keda ta enese tähistamiseks
kasutab, on tegelikult tema erinevate tunnete kogumik. Oma teel
on inimene kaotanud iseenda, kui samastas iseennast oma tunnetega –
„Mina tunnen, seega Mina olen tunne.” Kuid tunnetel on erinevad
nimed ja tundeid saab enese sees vahetada. Inimene, kes peaks
oskama-suutma-saama iseenda tundeid juhtida on andnud tunnetele võimu
enese üle – tunded juhivad inimest - öeldes Mina - räägib tunne ..
Füüsilised hääled on energia, mis on võimeline meis tundeid
kasvatama, sest me reageerime neile – võttes justkui endasse, me
sulandume nendesse. Häälega väljaöeldud sõnad võtame enda sisse
– mäletame neid tunde kaudu. Sõnad käivad meiega ühes –
teevad pai ja toetavad või, kui piitsaga lüües karistavad ja
tõukavad ise ennast kaitsma. Tunneme ennast kaitsetult, sest
nähtamatut häält enese seest välja võtta ei saa ning ära
kustutada ei oska. Võime panna küll käed kõrvadele, kuid me teame
seda, mis on väljaöeldud ja seega me ei unusta ära, sest meie ise
hoiame need sõnad enese sees alles.
Meie ise oleme võimelised lisama igale sõnale, pilgule, liigutusele
tunde juurde. Lisame tunde, mille leiame ise enese seest – nii, et
tegelikult me reageerime ise enda tunde peale. Jah, teisest õhkub ja
teine tormleb või võngub, kuid see, mis toimub meie enese sees, on
meie enese Maailmapilt ja reaktsioon sellel.
Kui teine tuleb liiga ligi ja puudutab füüsiliselt, siis tunneme
seda oma kehaga ja mäletame puudutust endas, siis kuuleme sõnu ja
mäletame nende puudutust endas. Meie mälestuse sees on peidus
kogetud hirm, et ei suutnud välist hoida enesest eemal. See on
hoiatus, et mäleta – ära unusta. Enesekaitseks loodud uskumus –
kui oleksin teisiti teinud-valinud-olnud, siis ei oleks minuga
juhtunud. Kordame uskumust st kasutame seda lahendust, mis tookord
oleks pidanud meid aitama, et vältida tagajärgi. Pendeldame
mineviku ja oleviku vahel, oleme tasakaalust väljas, sest reageerime
veel enne, kui oleme olevas hetkes jalad maha toetanud. Hüppame
hirmu poolt ette veeretatud rongile ja sõidame ära sealt, kus
oleme. Mälestusest saadud nimelise tundeenergia jõuga reageerime
tänases päevas. Läheme tagasi, et tulla tagasi - et kaitsta
täna iseennast ära olnud ajas sündinud lahendusega.
Võime silmad ja kõrvad sulgeda selleks, et mitte näha ega kuulda,
kuid ometi me teame, sest usume end teadvat, mis ja kuidas oli ja on
– me mäletame tunnet. Mälestuses olles saab energia enesele jõu
ja tähenduse, kuid me ei mäleta tunde nime ega alguse tähendust ja
meis on segadus. Igal meie tundel on mitu erinevat tähendust – esimene on
algne, mille lõime esimese ja/ või teise sama tunde kogemise peale.
Selle peale ehitame järgmised tähendused – uute kogemuste
tõlgendused, õpitud või sooviga tähendused selle kohta, milline
antud tunne peaks olema.
Me ei leia enese segaduses lahenduse võtit, kui otsime vastust selle
ukse tagant, mis on peale ehitatud tunde tähendus – selle tagant
ei avane me enese sisse – loo algusesse. Mälestusega aktiveerime
tunde, tundega ühes tuleb uskumus, mis annab edasi käitumisviisi,
kuidas reageerida, et ei korduks ja sealt leiame lahenduse – kui
mõistame oma kunagist otsust, siis näeme teed, kuidas lõpetada
iseenda poolt valitud iseendale antud ülesanne. Seega, küsi enese
käest – Miks mina pean tegema seda, mida uskumus ettekirjutab?
Mida mina ise ei tahtnud kogeda? Kuidas mina ise pidin selle ära
hoidma? Millised olid otsus, lahendus ja eesmärk?
Kusagil oma ajas otsustas üks inimene, et õhk, mida ta sisse
hingab, teeb talle haiget, sest ühes sellega tulid tema sisse kaasa
tunded, millega ühes olemine oli halb. Haigeks tegev õhk oli neis
ruumides, milles ta elas või käis. Seal oleva õhu hingasid enese
seest välja need inimesed, kes ei tundnud iseennast oma elu elades
hästi. Nende inimeste pead olid plaane täis, kuidas iseennast
teiste eest kaitsta, kuidas teha nii, et teised ei saaks neile haiget
teha. Nendest inimestest õhkuvatest tunnetest kasvanud pinge oli
nähtavana ruumis ja õhu sees olemas. Inimeste käitumine ega
olemine ei olnud iseennast ega üksteist hoidvad ja toetavad, vaid
võimalusel ennastkaitsvalt ründavad või enese lõbuks teistega
mängivad.
See inimene ei tahtnud seal olla, ta ei saanud ära minna, sest ta ei
saanud ka enese elus olevat aega ära muuta. Ta ei tahtnud teiste
sarnaseks muutuda. Tema valis olla väljas üks ning enese sees olla
see, milline ta ise oli ja seega ta ei tohtinud ümbritsevat õhku
sisse hingata, sest siis ei oleks temal olnud enam kohta, kus
turvaliselt varjus olla.
Uskumus – Mina ei suuda ümbritsevat Maailma muuta. Mina ei ole
piisav.
Otsus – Mina ei taha saada osa, seega ma ei ole osa.
Lahendus – Ei hinga õhku sügavale enese sisse.
Eesmärk - Mina ei saa olla see, milline ma olen – mina pean olen
see, milline ma ei ole – peidan ise enda ära, ka iseenda eest –
Mina ei tunne.
Tavaliselt suutis ta iseennast kontrollida. Kontrollida seda, kui
palju ta hingab ja millal, mida tunneb ja mida mitte. Kiiresti
liikudes ta ei suutnud ega saanud, siis jäi õhust puudu, sest seda
oli liiga vähe. See oli pinnapealne ahmimine. Keha oli tulnud talle
appi ja ta ei saanud enam sügavale sisse hingata – ei saanud õhku
enese sisse hingata. Kui inimene usub, et miski teeb talle haiget,
siis ta jääbki haigeks, et ta saaks nähtvalt haigust ravida –
siis ei ole vaja oma tunnet tunda.
Inimesel oli külm, sest väljas ei olnud armastuse soojust ja ta ise
ei osanud enese sisse armastust tuua. Inimene ei saanud enne olla
sees, kui ei olnud väljas, kuid väljas ei olnud seda, mida ta
vajas, seega ei olnud seda ka tema sees. Temal tuli iseennast muuta,
et suuta kaitsta iseennast – sulgeda ennast tunnete eest enese
sisse, kuid tema sees oli hirm, et ta unustab ära, kuidas on olla
see, milline tema ise on. Tema vajadus turvalise koha, armastuse ja
hoidmise kohta võttis kopsudest osa enese alla – tema ise oli
enese sees varjus ja vajas armastuse sooja õhku.
Elu läks edasi ja vahel unustas inimene hoopiski ära, et temas on
vajadus iseennast kaitsta ja ta kõndis täiesti rahulikult. Kuid
siis olid tema elus kohad, mis tõukasid teda tagasi oma uskumuse
sisse ja nii lugu kordus ning kordus ning kordus. Lõpuks tema ise ei
mäletanud enam oma otsust ja ta ei teadnud, et tema enese käes on
võti oma enese vabadusse.
Mina olen täna suurem kui see, kes ma olin aegu tagasi. Mina ise
saan täna otsustada, kellega koos ja kuidas olen. Õhk, mida ma
sisse hingan, ei tee minule haiget. Need olid minu enese tunded,
millega ma tookord toime ei tulnud. See oli minu enese hirm, et aeg
teeb mind katki ja minul ei ole väljaspool iseennast kohta, kus minu
jaoks oleks armastus olemas. Tookord ma ei näinud ega tundnud
armastust – mina ise ei lubanud iseendal tunda. Valisin endale
raamatud – turvalise Maailma, mille sees olla, et tunda sealsete
tegelastega ühes olles nende tundeid. Need lood algasid ja lõppesid
kaantega – mina ise olin võimeline neid avama ja sulgema – oma
tahtmise ja aja valimise järgi.
Mina ei lähe katki ega kao ära, kui minu sees on tunded. Mõistan,
et kõikide tunnete tundmine on minule lubatud ja ma võin nende
sisse astuda, et tunda täiega. Nii, nagu valides tunnet tunda, saan
ma valida aja, mil tundest välja astuda – mitte keelata tunde
tundmise enesele, vaid sellest välja astuda, kui olen lubanud enesel
tunda. Mina ei arva, et pean suutma Maailma muuta. Minu, Maailma muuta, tahtmine oli enesekaitse, et see, mis seal sees toimub, ei kasvataks
minu sees tundeid. Olemas oleva olemas olemine – see on, sest see
on olemas. Mina ise olen olemas ja erinevad tunded on Maailma sees
olemas – mina ei ole tunne – mina ise valin tunda või mitte tunda sel hetkel, kui mina usun, et minul on vaja tunda ...
Liigesed
on liikumine, enese liikumine ühest kohast teise. Valu seisab ette
ja ütleb – „Ära tee! Ära mine! Seisa paigal ja lihtsalt ole!” Enese
elus iseenese poolt valitud sammudele järgnev on teinud iseendale
haiget.
Liikuvus ja painduvus – oma elu puudutavates vaatenurkades. Liigesed – jäikus – kindel ja kivisse raiutud vaatenurk – mina ei ole tuulelipp. See, mis kord on ära valitud, otsustatud, vastuvõetud – see jääb paigale.
Mida
mina ei saa teha, seda mina ise ei taha teha – aitan iseennast ja
leian mooduse, kuidas mina ei pea tegema seda, mida ei taha ja siis, mina
ei saa, lihtsalt ei saagi.
Uskumus
– Mina ei õnnestu. Mina ise ei saa. Mina ei ole piisav.
Tähendus
- Mina ise ei suuda iseennast õnnelikuks teha, sest mina ei saa
päriselt anda enesele vabadust valida, et mina ise ei saaks teha
seda, mida teen enese arvelt.
Otsus
– pean hoidma iseennast paigal.
Lahendus
– liigesed lähevad paiste, moonduvad ja minul on valus ennast
liigutada.
Enese
elus ei ole kergust ega vabadust muuta meelt ja suunda, et elada elu
elavas hetkes. Turvaline ja kindel on siis, kui kõik on ette ära
otsustatud ja paikka pandud. Vabadus toob kaasa tagajärjed – mina
ise ei saa ennast hoida ja kaitsta vastu tuleva eest, kui mina lähen
ja teen ja olen ja elan seda läbi, mida pole veel olnud ja tehes nii
nagu veel ei ole teinud. On võimalus hoida ise ennast paigal, paiga
peal kinni – valu peatab, liigesed ei liigu ega allu –
otsustatud, tehtud.
Mina
ei taha võtta omaks võimalust, et olemas võib-olla ka teisi
vaatenurki, et see, millesse mina usun ei ole ainus võimalik
võimalus. Minu sees on hirm – oleksin olnud ..., kui oleksin olnud
... - kuid mina ei olnud. Mina ise olen iseenda valikute tagajärg.
See on enese vastuvõtmine – valisin, tegin, olin nii nagu seda
tegin. Maailm ei tee haiget, elamine ei tee haiget – mina ise olen
valinud iseendale haiget teha, kui hoidsin iseennast iseenda eest –
„Mine, et saada soovitu, mida mina ei saa, sest mina ei ole kunagi
enese jaoks piisav!”
Minul
ei ole vaja iseennast takistada. Minu enese uskumused ja otsused, aja
sees, on erinevad huvitavad vaatenurgad. Kui mina astun sammu, siis
olen ära eelmisest, juba teises kohas ja sealt avaneb hoopis teine
vaade. Minul ei ole vaja hoida iseennast kinni eelmises sammus, mind
ei ole seal – olen siin, kus mina olen ja vaatan Maailma ja
iseennast sellest kohast. Minu enese elu elamine ei ole tõsine ega
raske töö. Mina luban enesel naerda ja olla vaba valima ja oma
enese elu elama, sest seda, mis on siin ja praegu, ei ole enne olnud
ja seda, mis tuleb, see on veel olemata ja see, mis on olnud, see on
ära olnud.
Annan
vabaks iseennast vangistava otsuse. Olen vaba valima, olen enesega
ühes ja võtan vastu oma elu selle hinnaga, mida see mulle maksab –
minul on olemas kõik see, mida minul on vaja – see olen mina ise.
Sisemusest
tõuseb protest ja meeles kasvab trots – on aga ... , sest tahaks
veel, sest on veel enam vaja. Kõik muu saab kaduda ja kõige muu
juurest saab ära minna, kuid iseenda juurest ei saa – mina ise
olen iseendaga kõikjal ühes ka siis, kui mina ise ennast ei taha
või iseennast hinnata ei oska. See ei ole kurb paratamatus, vaid
minu võimalus siin ja praegu, kuidas mina ise lahendan oma enese elu
elamist – mina teen seda parimal võimalikul moel – selle hetke
teadlikkusega, mis täna minul olevas hetkes on. Mina ei lähe ega tee enese
arvelt, öeldes – Mina pean! Astun siis, kui mina ise olen selleks
valmis. Annan enesele aega, et olla ja loon ruumi, milles olla. Olen
kohal ja elan selles hetkes, milles mina olen ja elan.
Tundemälestus
ühest kogemusest, mis sai endale kordused - „Kui mina oleksin
olnud suurem, siis mina oleksin suutnud-osanud-saanud ise ennast
kaitsta ja mina ei oleks pidanud olema kohas ega üle elama hetke,
mil tundsin hirmu enese pärast ning kogema, et mina ise ei
saanud-osanud-suutnud iseennast selles hetkes aidata.”
Uskumus
– Mina ei ole piisav.
Otsus
– Pean olema suurem, seega pean kasvatama iseennast väljaspool
iseennast suuremaks.
Lahendus
– Toit on energia, söömine on enesele energia lisamine. Kasutasin
toidust saadava energia enese kasvatamiseks. Salvestasin energia
enese sisse ja kasvasin kõigile nähtavalt.
Millal
peatun, et küsida iseenese käest – Miks minul on vaja olla
suurem, kui mina ise seda tegelikult olen?
Tänaseks
olen suuremaks kasvanud ja näen Maailma teisiti, kui tookord, sest
olen juba päriselt suurem st vanem ja saan-oskan ennast täna
paremini väljendada ja leian enese jaoks teistsuguse lahenduse, kui
see otsus seal ammuses ajas. Tean, et ikkagi võib tulla ette hetki,
mil tunnen enese pärast hirmu. See on okey, see on täiesti okey –
mina võin hirmu tunda. Hirm ei kaota mind ära ega muuda olematuks.
Kui
ma tunnen hirmu, siis peatun ja küsin enese käest, käesoleva
hetke-ea teadlikkusega, kuidas mina ise saan täna iseennast aidata. Leitav lahendus on otsus, mida kasutan siin ja praegu – loon elavas hetkes
olevale hetkele vastava. Iseenda aitamise jaoks ei ole mul vaja enam
kehalt suur olla. Minul ei ole enam vaja, enese jaoks ega teiste
pärast, enesest nähtavalt suurem olla. Mina olen olemas oma enese
suurusega ja energia, mida täna tarbin, seda kasutan enese elu
elamiseks. Minul ei ole vaja energiavaru enese kaitsmise jaoks enese
sisse salvestada. Energia on vabas liikumises. Mina ise, olles energia, olen vaba oma uskumustest ja otsustest tulenevatest mind ennast piiravatest lahendustest - olen vaba valima, astuma ja elama oma elu elavas hetkes ...
Sina, kes Sa seisad kikivarvul oma kuristiku serval või köiel
balansseerid ega julge hingata ootuses. Tahad teha järgmise, esimese
sammu, et astuda vabaduse sisse – Sinul on võimalus, kuidas Sina
ise saad aidata iseennast. Võta muusika ühes ja mine tantsi looduse
sees. Liigu nii nagu Sina ise just sel hetkel soovid – vabalt ja
loovalt. Kuula iseennast, looduse hääli ja muusikat. Loo liikudes
side iseenda ja Maailmaga. Kuula enese südamerütmi ja tantsi enese
viisil – loo side ise endaga. Ela läbi ja enese seest välja oma
tunded. Nimeta need nimedega.
Tunnete energia on jõud, mis on voolanud ja pulbitsenud Sinu sees
ilma juhtimiseta. Kasvatamist kogedes ei ole Sina kuulanud iseennast
ega võtnud vastu vastutust iseendana kasvamise ees. Sina ei ole
õppinud iseenda energiaid juhtima. Sina oled raamide sisse sündinuna
liikunud kaasa reeglite ja teiste sõnadega. Tantsi nüüd iseenese
tantsu, see on Sinu enese hääl ja sõnad – mine ja loo ise ennast
– mina ja tee tööd iseendaga ise endaga ühes olles.
Tean, et Sina ei taha. Sinu sees kasvab trots – see on Sinu enese
kaitse. Kõneled enese sees - „Kui mina nüüd lähen ja olen,
siis, kas on sellel üldse mõtet? Kui olen nii nagu olen, siis on
nii nagu on!”
Astu samm, pane muusika mängima. Kuula ja lihtsalt ole. Natukene
nagu tahaksid minna rütmiga kaasa, et olla ja proovida. Tee samm ja
liigu täpselt nii nagu oled – liigu nii nagu Sina ise seda oled.
Muusika on teejuht, mis viib Sind endaga ühes – loob Maailma,
mille sees Sina saad olla. Muusika on väljaspool Sind ja samas on ta
ka Sinu sees – te olete ühes – liigud rütmiga kaasa. Sa kõnnid
julgemalt ja tahad nüüd proovida, kuidas on, kui oled ühte moodi
või sead end teisiti. Liikumine muusikas tundub huvitav ja köitev –
Sina naudid iseenese liikumist.
Sina lähed teele enese sisse ja näed uksi – enese sisse suletud uksi. Sinus kasvab
soov avada lukustatud uksed, lasta vabaks salatud lood. Tuua tuulega
ühes maru enese sisse, et heita varjud enese seest välja. Liigud
kiiremini ja jõuliselt. Kasvatad energiana tuhisedes pöördeid.
Mitte miski ei seisa enam paigal – kõik Sinu sees mäsleb ja püüab
ennast lahti rebides vabaduse poole. Sinu sammud kõlavad, kui
plahvatused – see, mis oli hämaruse varjus, see on nüüd valguse
käes.
Sa trambid jalgu, sest tahad, kuid ometi ei taha, sest Sina ei saa –
Sinus on valu, on hirm ja on ennast varjav pimedus. On hinge kraapiv
kuivus, ei saa hingata, sest vett ei ole. Sina ei saa tagasi astuda
ja teed edasi veel ei näe. Oled paigas, püsid paiga peal kinni.
Siis, keerad Sina ise, iseennast ringi – Sina olid enese
peegelpildi sees vangis. Jalad on maas, kuid pea käib ringi – on
tasakaalutus, sest nurka, millest Sina Maailma vaatasid, ei ole enam.
Sina oled sirgunud ja seisad omil jalgeil. Sinu Maailmapilt on värve
muutnud – Sina ise oled iseennast otseks keeranud.
Veel vajad Sa tormakust ja trotsi enese sisse, et iseennast vastu
võttes veel vastu astuda. Tiivad laperdavad, sest veel pole päris
selge, kuidas ja millal. Sina mõistad, et oskad lennata, kuid veel
vajab harjumist mõte, et veel vajad harjutamist - kohe ei saa, sest
kohe ei ole. Sina liigud ja lendad, tantsid ja liugled Maailma sees
iseendana. Aeg voolab ja energia Sinu sees rahuneb. Toetad jalad maha
ja kasvad juurtena maast üles. Sinu käed, kui oksad ulatuvad taeva
– oled ilmapuu. Sinu selgroog on tee, mida mööda kõnnid juure
algusest ülespoole – tõused enese sees üles, kõrgemale –
valguse poole.
Energia voolab, on värvid ja on elu – see on Sinu elu. Rahuned ja
tasaned. Hoiad kätega enese ümbert kinni. Sina hoiad ise ennast.
Õõtsud muusikaga ühes – oled hoitud. Oled iseenda poolt hoitud,
sest Sina ise oled iseennast üles leidnud. Armastuse hell puudutus
on soe paitus, mis hoiab Sind enese embuses. Olles sees oled ka
väljas, olles all oled ka üleval – Sina oled kõiksuse
igavikuline Aeg – Sina oled, sest Sina olid ja Sina saad olema –
Valge Valguse energia Alguse Allikaga ühes.
Inimene ei leia oma teed, kui ta ei ole leidnud veel iseennast üles.
Oma algusest alates on ta proovinud – mida, kuidas ja millisena ta
on, kui ta on. Inimese ümber on paigas püsivad piirid ja jäigad
raamid – need on reeglid, mida ja kuidas tohib ja peab tegema –
see on inimese kasvatamine. Kuid, kas inimene kõnnib ja kogeb, et
kasvada teiste jaoks ja pärast või iseendana iseendale?
Reeglid on kui märksõnad, mida peab täitma ja suutma saavutada.
Raam on koht, kuhu peab kindlasti astuma ja enese sisse kohale
jõudmata astutaksegi, kui jalgu maha toetamata, ühelt kivilt teisele. Silmad enese ees
suletuna minnakse märguande peale teele, nägemata seda, mida ja
kuidas tehakse, kui ollakse teel ühest määratud punktist teise –
ei olda enesega ühes, sest ise olemise vabadust on keeruline
reeglite raamistikku ära mahutada.
Kuidas saab inimene panna iseennast raamide ja piiride vahele
teadmata seda, milline tema ise on? Ta peab suutma, oskama olla, kuid
tal ei ole aega, et iseennast tundma õppida – aeg läheb edasi
veel enne, kui tema kohale jõuab, sest kasvatajad hoiavad tempot.
Kõigile on ettenähtud ajaline liikumine – ponnistus, et saavutada
sihtmärk. Ühe inimese kasvatus on ettemääratud teadmiste,
oskuste, pädevuste jne enese sisse pakkimine. Keegi ei küsi, kas
see kõik üldse kasvatatavale objektile vajalik on. Inimene peab
kasvama iseendast ette, peab tegema veel enne, kui tema selle
vajalikkust iseendale mõistab ja tunnistab.
Piiratud paigas elades kaob vabaduse tunne ära. Jalad harjuvad
käima, käed tegema, keha paigal püsima, aju kohustuslikku uut
õppima – meel on vaba, meel tahab lennata, et teha kõike seda,
mida ei ole ega koge. Vabadus on raamidest väljas, eraldi seistes.
Ja siis, selles kohas, sünnib inimese sees kaos, sest ta tahab luua
enese elu segadusse plahvatuse ja teha ise oma elust kaose –
rikkuda piirid, lammutada raamid ja luua kaosest läbi astudes enese
jaoks vabadus.
Kohustuslikult ära õpitud pagas peaks tagama soovitu – õnnelik
ja õnnestunud olemise – kuid jagatud võtmed ei ava kõiki uksi ja
avanevate uste taga ei ole ootel just selline Maailm, mida enesele on
soovitud. Kasvatajate lubadused olid kõlavad reklaamlaused, mis
vajusid õhust tühjaks. Pildina särav Maailm on kusagil
käeulatuses, kuid inimese astutud samm ei ulatunud sinna maani –
ei ole õigeid tiibu ega vajalikke oskusi, millega püüda see, mida
enesel ei ole.
Kuid sel hetkel, kui inimese sees on kaos, tema ise külvab kaost –
siis küsitakse ja imestatakse - miks inimene joob, kihutab,
suitsetab, sööb liiga, tarbib, lõigub, tätoveerib. See on petlik
illusioon, näiline enesele vabaduse andmise võimalus. See on
inimese võim iseenese üle. Uskumus - „Mina suudan anda endale
koha ja hetke, kus saan lennata vabaduse sisse – otse ja valusalt
vastu seina, et olevat ära lõhkudes vahetada igavikulisena tunduv
hetk teise vastu välja, et seda, mis on, enam ei oleks. Et seda
Mina, keda on kasvatatud, enam ei oleks!” - võib olla siis, oma elu varemete vahelt, leiab inimene kadunud iseenda üles.
Kaos on tunnete torm inimese sees. See on tunnete kogum, mis ei ole
pääsenud valla ega välja, vaid on kinni õpitud piiride taga ja
paigale seatud raamide sees. Inimesel on halb olla enese sees, ta on
vangis oma enese tunnete käes ja ta ihkab olla kusagil mujal, ära sellest kohast, kus ta peab olema.
Meie 18 aastane poeg oli viimasel ajal lennus. Teda ei olnud seal,
kus ta kõndis ja oli, vaid tema oli seal, kuhu meeled teda viisid –
sinna hetke, mis ei olnud veel kohale jõudnud – ära sellest
kohast, kus ta oli. Ta kõndis kaoses ja otsis peatust, et jõuda
enesele järele, enese sisse kohale – ta lõi selle hetke iseendale
– tema tegi ristmikul avarii. Auto on vabaduse sümbol. Sellega
saab ühest kohast teise. Seda saab teha paremaks ja muuta oma
tahtmiste järgi – luua ennast väljas pool iseennast. Täna on
auto natukene katki, nüüd on käes peatus.
Poeg pelgas sõnu, kartis seda, mida mina emana talle ütlen.
Ütlesin, et enne ei lähe ta rooli taha, kui ei ole läinud ja
kõndinud maa peal – niitnud õue ära. Ütlesin, et enne ei lähe
ta rooli taha, kui pole võtnud enesele hetke ja läinud ning
tantsinud – liikunud aja ja enese sees – jõudnud enese sisse
kohale. Tantsinud iseenda tantsu, andnud iseendale võimaluse astuda
oma tunnete sisse ja neist läbi kõndides välja. Olnud maaga ühes
olles, iseendaga ühes ja loonud ise iseennast ...
Eile
arvasin, et olen teatud moel pannud punkti Meie loole. Olen kõndinud
ja kirjutanud, läbi kõndinud. Tänane hommik näitas, et lugu läks
alles edasi. Valisin jooga saateks juurtšakra loo – no, et nii
möödunud aja lõpetamiseks, kuid siis tundsin, kuidas tee kutsus,
kuid ma ei tahtnud minna. Mina ei tahtnud tagasi kõndima minna. Kuid
võtsin pliiatsi ja alustasin kirjutamist, läksin ja kogesin –
avanesin iseendale. Taas olin keeranud vindi peale ja hämanud ise
iseendale.
Minu
sees oli endiselt alles teadmine – Meie sees olles on tehte 1+1 (+1
... jne) vastuseks 1 – ühe nimetaja järgi ühes olles on vastus 1 =
Mina. Kui Meie sees olles ollakse ühes üks, siis see üks ollakse
Mina ja kui minu Minal ei ole Meie sees hea olla, siis mina ei taha
olla see ühine üks, vaid vajan nähtavalt enese poolt tõmmatud
piiri taha astumist, sest siis ei ole mina liidetav tehe. Minus oli
endiselt pahameel nende vastu, kes ei ole tahtnud olla minuga
nähtavalt koos selleks, et luua ühine Meie või minu enese poolt
loodud Meie sees olles ei ole minu Mina hoidnud.
Minu
sees elas uskumus, et kui näen käeulatuses või puutun kokku
sellise inimesega, kellega ühes olemine tähendaks vajalikul hetkel
vajalikku turvalisust, tuge ja edu, siis pidin suutma luua temaga
ühise Meie. Kuid, kui see ei õnnestunud, siis olin enese sees pahur
ja tahtsin näha seda inimest halva, inetu ja ebaõnnestununa, et
õigustada iseennast – miks mina ise ei taha selle teisega ühes
olla – mina ei tahtnud, sest mina ise ei saanud. Mina ise ei
tahtnud näha teist peopesale võetuna, sest siis oleks võinud olla
võimalus - teine meeldiks minule ja minul ei oleks kohta, kus enese
jaoks vajaminevat viha kasvatada.
Puutudes,
päris elus või ainult enese mõtetes, kokku selle inimesega,
kellega olin loonud ühise Meie, lugesin üles nn Meie ühised
mälestused - kohad, kus puutusime kokku ja need kohad, kus minust
oli kasu olnud, sest olin hea ja vajalik olnud. Tahtsin, et teine
näeks seda, mida mina nägin - see oli minu sõnatu palve - Vali mind ja loo Meie
– anna minu Minale kodu. Anna mulle turvatunne, et mina ei peaks
enese jaoks keerulisel hetkel üksi seisma. Uskumine, et kui teine on
Meie sees olles Mina, siis ta ei jäta mind üksinda. See oli
uskumus, et kui mina suudan luua Meie, siis mina ei jää enesele abi
vajamise hetkel hätta ega eraldi.
Minu
sees oli sundus ära tõestada – mina pean seisma eraldi ja
üksinda, sest mina pean tõestama Mina Ise saan ja suudan. Astusin
pika sammu ajas tagasi ... Mina seisin eraldi ja üksi, kuid ei teadnud,
kuidas olla – oli külm ja pime. Minu ümber ei olnud turvalist
kaitset. Puudutasin tühjust ja avarust, teise südamelöökide tukse
oli kadunud. Oli nii nagu ei oleks mitte kedagi teist olemas. Oli
lõplik vaikus tühjuse sees.
Eraldi
olemine ja üksinda seismine oli Meie seest välja jätmine – Mina
Ise olemine oli karistus. Mina ise karistasin ise ennast – astusin
eraldi, kuid tahtsin tagasi. Kui Mina ise ei oleks ära tulnud
(sündinud), siis oleksin endiselt Meie sees olemas. Minu enese otsus
karistas mind ennast – seega pidin olema Mina Ise, pidin suutma
olla enese jaoks enese pärast – teist võimalust ei olnud. Minu enese soov - emast eraldi seista - oli korraga täide läinud.
Selleks,
et pääseda vabaks Mina Ise edasisest tõestamisest ja enese tagant
sundimisest, vajasin Meie-sid. Minu sees oli sisemine vajadus hoida
Meie-d alles – kuid mina ise lõhkusin jätkuvalt Meie-d ära, sest
nende sees oli halb olla, seal olemine tegi haiget või ma ei näinud
neil mõtet olevat, kui need ei olnud suunatud minu Mina hoidmisele,
vaid teine inimene hoidis ennast minust nähtavalt eraldi. Kuid selle
tunde lahtudes, mida kasutasin Meie lõhkumise sooritamiseks, tahtsin
tagasi, et olla ikkagi Meie, kuid ma ei saanud, sest minu enese otsus
oli lõpetanud nähtava Meie ära – olin löönud pauguga ukse
kinni, see oli seljataha jättes korraga minu nina ees ja mina ise ei
saanud seda lahti, sest uskusin, et mind jäeti välja ja eraldi.
Mina
ise tõmbasin ise enese ette seina, et mina ise ei pääseks sisse
tagasi. Oli suur ja oli väike mina – mina ja minu Mina – mina ja
minu Tunne. Mina ei osanud eraldi olles koos olla ega koos olles
eraldi olla – oli mina, Mina ja Meie. Pidin nägema Meie tõestust,
kõigile nähtavat koos olemist, siis alles tundsin enese sees –
tõestus on päriselt olemas. Nähtav tõend oli teise inimese avalik
sõnum, sest muidu ma ei saanud teada, kuidas ja mida teine
tegelikult mõtleb ja tunneb. Seda nähtavat tõestamist vajasin ja
otsisin ka nende Meie-de sees olles, mis sündisid ainult minu
kujutlustes.
Uskumine
– kui on Meie, siis ei ole kahte eraldi seisvat mina, kui on Meie,
siis on ühine tervik ja teine ei lähe ettehoiatamata minu juurest
ära – ilma ettehoiatamata ma ei tea olla valmis selleks, et nüüd
jäängi üksi ja pean ise enda eest hoolitsema ja vastutama. Ennast
turvaliselt tundes olin sirutanud käe või pööranud ringi ja
tegelikkuses olin väljas, eraldi ja üksinda. Oli olnud minu Meie
tähenduse salvestamise hetk – uskumus oli juhend, kuidas Meie
luues, pidin saavutama kindla turvatunde, et vältida juhtunu
kordumist.
Olin
keeranud loo peegelpilti – mitte mina ei olnud astunud eraldi st ei
sündinud, vaid teine oli läinud minu ümbert ära nii, et mina jäin
üksinda Maailma. See teine tegi ülekohut ja seega olin mina ohver.
Vajasin teise vastu viha, et suuta oma hirmu sees üksinda olla ja
tõestada Mina Ise olemist. Vajasin viha nii pikaks ajaks, et
suudaksin olla Mina Ise seni kaua, kuni teine tuleb tagasi – oli
lootus, et üks kord ta tuleb tagasi.
Enese
sees hirmu kogedes vajasin enese turvatunde tagamiseks st enese tunde
kustutamiseks, Meie-sid. Kui teisest sai Meie sees olles oht minu
Minale, siis enese alalhoidmiseks vajasin eraldi olemise vabadust –
oma tunnete vältimiseks lõhkusin Meie-d. Muster kordus, et kogeda,
kas olen mõistnud – kas olen õppinud- enesena olemise ja enese
elu ees hirmu tundes kasutasin ammust lahendust – luua või otsida
üles õige Meie – oma tundega toime tulemata viskasin, ära
joostes, Meie maha – iseenda eest ära joosta ei saa, iseenese elu
elamisest vabaks ei lasta – võtan vastu oma elu ja maksan selle
eest selle hinna, mis see maksab minule.
Kujutlen
punase tule enese sisse. See tuli soojendab, sulatab, avab ja põletab
juureaja uskumused – need lahendused olid ära, see aeg oli ära –
sünnin ja mina ise võtan iseennast iseendana vastu.
Inimene reageerib, kui ta näeb või kuuleb seda, mis on olemas. Ta
tunneb, et peab seda tegema, sest nähes ja kuuldes ta teab, et olemas olev
ongi tõeliselt olemas. Reageerides, Maailmale näiliselt
vastuastudes, oleks ta kui Don Quijote, kes tuuleveskeid enesele
ohuks pidas – inimese enese hirmudest kasvanud mustrid maalivad ja
kasvatavad olemas olevast varjud tema enese Maailma. Kui inimene on
reageerinud, siis on ta midagi ära teinud, andnud enesele signaali –
Mina võitlen enese eest ja nimel, astun enese tunnete tundmisele vastu.
Mina kartsin, et nähtavalt olemas olev on minule ohuks, sest teeb
midagi, mida mina veel ei tea - võtab minult midagi ära või sunnib
midagi tegema. Mina ise andsin ära oma vabaduse, kui sundisin ise
ennast reageerima – astusin, sest olin mustris.
Seega peatun ja vaatan kurjale hundile silma – vaatan enesele silma
läbi enese hirmude peegli – Mina Ise olen iseennast tagaajanud
ajal, mil minu Mina on tundnud ohtu iseendale. Minu Mina ei saa olla
suurem ega tugevam, kui keegi teine seda kusagil teisal on – minu
Mina ei paista silma ega eristu selle teise kõrval olles, kellega
ennast mingil põhjusel võrdlen. Kui minu Mina teisi ei tea ega näe,
siis ta usub, et tema ise on üle ja säravaim.
Öeldes - Mina pean! - pidin iseendaga tõestama iseenda väärtust
oma Mina silmis. Oli teadmine, et Maailmas olemas olevat olematuks ei
muuda ja seega suunasin oma tähelepanu enesele – pidin suutma luua
midagi sellist, mis oli nähtavalt teisest paremana olles teise omast
üle – pidin olema Maailma sees väärtuslikumana nähtav ja
olemas, kui see salvestunud hetk, mis teise nägemisest või
kuulmisest minu enese sisse alles jäi. See salvestus ajas mind taga,
sundis otsima lahendust ja näis narrivat – Tee järgi, kui suudad!
Ole parem, kui oskad!
Nägin teisi tegemas ja saamas enesele tähelepanu. Alateadvus
salvestas – seda ja nii tehes saab tähelepanu, järelikult tuleb
minul ka nii teha – kuid minul tuli teha veel suuremalt ja
paremalt, et teisele jagatav saaks minu omaks, sest ei ole jagamist,
kuna ühes olles jääb, ühe saades, teine ilma – see oli uskumus.
Minu sees elas, oma elu, ühe ära olnud hetke salvestus, mis kordas
ennast. Vajasin enesele tähelepanu kohas, kus teine sai justkui minu
oma endale ja minul oli vaja leida lahendus, kuidas see tagasi saada.
Vajasin teisi, kelle järgi teha, sest minu enese lahendus ei olnud töötanud – tookord, minule vajalikul hetkel, mina enesele
tähelepanu ei saanud, sest seda ei jagatud minule nähtvalt.
Mida sain enesele, kui kõigest sellest, mida nägin ja kuulsin, mina
ei suutunud-osanud-saanud olla parem või üle? Kas mina tõesti lõin
kordumatut iseennast, kui püüdsin olla parem või üle sellest
teisest, keda nägin ja kuulsin? Kas sellist teist ei olnud siis juba
Maailma sees olemas? Valitud samm oli lootusetu – olin nigel
kordus. Sulgesin silmad ja sulgusin, et mitte näha ega kuulda, sest
siis ei pidanud tõestama ennast ega pingutama, et olla parem.
Isoleerisin ennast, eraldasin ise enda Maailmast, sest siis ei olnud
minus vajadust olla parim ja üle – võisin olla vaba iseendana.
See väike Mina seal, ammuses ära olnud ajas, vajas endiselt
tähelepanu ja just sellepärast tänases päevas osaks saav
tähelepanu ei rahuldanud – tänane päev ei suutnud ega saanud
olnut ära lõpetada, sest mina ei teadnud, mida ja miks – kus oli
algus. Tuli tagasi kõndida, et leida enese seest üles see, mille
jaoks mina ise tookord tähelepanu vajasin – mida selle saamine ja
sellest ilma jäämine minu jaoks tähendasid. Otsida enese seest
üles, millise uskumuse mina ise tol ajal endasse lõin.
Oma aja sees liituvad inimesed erinevates kohtades erinevateks Meie
-deks. Meie on kahe või enam inimese kooslus, milles ollakse koos
mingi ühise nimetaja järgi, kuid Meie võib luua ka ainult
ühepoolselt – teised "osalised" ei tea sellest mitte midagi. Sel
juhul on see inimese fiktsioon, kujutluspilt ühes olemisest, mis
peaks tagama inimese Mina-le turvalise paiga.
Minus sees oli uskumus – Meie sees olles tähelepanu ei jagune,
sest kui üks saab, siis teine jääb ilma, sest vaadatakse sinna ja
nähakse seda, mida või keda tahetakse vaadata. Kui mind ei
vaadatud, siis järelikult mind ei tahetud. Kui mina ei saanud endale
tähelepanu, siis mind ei olnud järelikult Meie sees olemas.
Järeldasin, et kui ükstaspuha, millise minu nägemise järgi loodud
Meie sees keegi teine saab, siis mina jään ilma – see oli
automaatne lülitus, uskumus kordus. Minul oli kaks valikut, kas olla
parem või kui seda ei suutnud, siis pidin Meie ära lõhkuma, et
iseenda kaitsmiseks enesele nähtvalt eraldi ja üksinda seista. See
oli minu enese poolt leitud lahendus, sest mina ei tahtnud oma hirmu
sees seista ja oodata, kas mina saan või tegelikult jäängi ilma,
sest kui kohe ei saanud, siis oligi vastus käes.
Peatudes ja öeldes enesele, et mina ei pea reageerima st proovima
kustutada, ülekirjutada, tõestada. Mina võin olla – see, mis on
olemas ei ole olemas olles oht minule ja seega mina ei pea iseennast
kaitsma, sest kõik see, mis on Maailma sees olemas, on seda ka siis,
kui mina seda ei näe ega tea. Seisan, hingan ja olen – luban
enesel olla.
Enese avamise võtmeks oli vaja leida üles koht, millisel hetkel algtunne
salvestus, mis tasandil e arenguetapis mina sel hetkel olin. 48
aastasena kohates oma elus hirmu, lahendasin seda loote eas olevana.
Loote eas olles ei olnud minul aja teadlikkust – tegin teoks seda
lahendust, mida sel ära olnud hetkes uskusin, et just see oleks aidanud, kui vaid oleksin suutnud seda teostada – minuga käis kaasas uskumine, et tuleb
minna eraldi seisma selleks, et lahutada ennast olemas olevast ohust
ära. See muster kordus ja mina ei mõistnud miks, sest ma ei teadnud
põhjust – mina isegi ei aimanud, et kusagil sügaval on midagi
muud peidus – oli üks hämar hetk, mis kadus teistest eraldi
astudes ära, sest siis ei olnud enam vajadust lahendada teemat.
Minu enese süsteemis oli korratus, sest tunneteenergiat kaustades
lõin enese programmis muudatuse, andsin tundele oma tähenduse.
Tunde nimi on võti, kui inimene mõistab teadlikult, millist tunnet
ta tunneb, siis astudes oma tunde sisse, saab ta luua tunde tähenduse
muutuse. Astudes tundesse ja tundes tunnet endas saab ta oma tunnet
juhtida – luua enese sisse kaos ja lühisena vallandada ülepinge,
et ennast maandades luua tasakaal süsteemis.
Kui inimese alguseaastatel on oht tema ellujäämisele, püsimisele,
siis see on situatsioon, mida ta käsitleb ohuna enese elule vastavalt enese arengutasemele ja siis kasvatab inimene oma Mina suuremaks,
et näidata iseendale, et ta on suur ja võimas ning suudab iseennast
kaitsta – see Mina jääb juhirolli ja võtab juhtimise üle, kui
kordub hetk, mis liigitub ohuna inimese edasi kestmisele – ajas on
saanud sellest oht inimese Minale, ei enam inimesele endale. Ajas on
hakanud kehtima võrdus Mina = inimene.
PS loo pilt sündis nii öelda "juhuslikult" - see lipsas sõrme alt minema. Tahtsin messengeris saata endast pildi koos vallatu, kuid mind mitte muutva lisadega. Valisin, tõmbasin näpuga ühte ja teist, vaatasin ja otsisin edasi, kui korraga - oligi ära juhtunud - sündis pilt minu Minast.
