Nimel on vägi, kui inimene ise oma nime ei riku

 

Nii sageli hülgab inimene ise oma jõu, jätab kasutamata oma väe ega võta iseennast vastu – ta ei kasuta enese Nime – seda päris oma ja õiget. Ometi osatakse olla uhked ühe nime üle – Eesti - minu Maa, minu Toit, minu Loodus jne, kuid enese nimi – see suure väega sõna leiab samasuguse lühenduse ja muutuse, kui oma emakeele vastu hoolimatuna olles saab kõnekeeles, mis iganes sõnast enesele sobivam varinat. Justkui poleks aega või viitsimist öelda sõnu välja – võetakse olevalt jõud ja vägi, järele jäävad nuditud lühendid.

Inimese nimi(ed) on tema enese lugu, tee ja ülesanded – jõud ja vägi. See võib olla keeruline tee käia, mitte just kõige kergemate killast kogeda ja kaasas olevat lahendada ning nii jäädakse kinni lapsepõlve hellitavate, suupärasemate lühendite või nicknamede juurde – nimetamiste juurde. Need on inimeste ümbernimetamised - justkui oleks kusagil olemas üks kuri, kes ei tohi õiget nime kuulda – tegelikult ei taheta ise oma nime kuulda ega selle nimeline olla või selle nimelisena oma elu kogeda.

Moonutatud ja seega valesid nimesid kasutavatel lähedastel, sõpradel, õpetajatele, töökaaslastel, oleks justkui õigus inimene teiseks nimetada – mugandada inimese nimi enesele suupäraseks, kuid tegelikkuses narrida, sest sellisel moel käitudes ei austata inimest ega tema väge. Inimeste nimesid pisendatakse, peidetakse, hüljatakse avalikult ja igapäevaselt ning siis küsitakse iseendilt ja teadlastelt – Miks inimesed on katki? Inimeste jõud, vägi ja teed ongi katki, kui ollakse ise valinud või vaikimis nõustutud sellega, et oma nimes peituvat väge ei kasutata.

Marianne

10.08.2021.a

Ajas kadunud nimed - Ajatelje lõpetamata lood - Meditatiivne rännak vol 45

 

Aegade sees on lood Naistest ja Meestest, kelle algused on kirikuraamatutesse kirja pandud. Neil kõigil on olnud oma alguse tähis - nimi ja number - kuid edasi jäi vaikus – aega lõpetavaid numbreid ei järgnenud ja nii jäid need lood pooleli. Numbreid ei saadud üleskirjutada, sest neid ei teatud – Mehed ja Naised olid jäänud oma teedel kadunuks - ilma nimeta inimestel ei olnud nimelist kohta. Aegade teel on ikka veel, ajas kaotatud nimedega, pooleli olevaid lugusid – ollakse oma aegades kinni, sest kusagil on midagi jäänud lõpetamata. Maa kannab endas ja annab edasi nende Meest ja Naiste lugusid – inimesed, kes elavad neis kohtades, mängivad üha uuesti läbi pooleli olevaid lugusid, et ükskord ometi mõistetaks vaadata, millest lugu jutustab – mitte tormata ise ennast kaitsma - tundma.

Gertrudi lugu

Sina olid ja Sinul oli olnud, kuid korraga ei olnud Sa enam keegi. Sina olid naine, kes toodi teisalt jahisaagina kaasa. Seljataha, kättesaamatusse kaugusesse, jäid nimi ja suguvõsa toetus. Sind võeti ja lapsed sündisid – pojad kõlbasid – nemad võeti ja viidi. Tütart ei tulnud – kedagi hingele paituseks ei jäänud. Oli olnud ja enam ei olnud – kohta Sinule ei antud. Sinust ei jäänud elavat mälestust, kivi ega kohta – Sina ei elanud siin oma nime all. Sinust jälge ei jäänud, kuid ometi jäid maha rajad ja sünnitatud pojad. Veri oli, see kandus ajas edasi ja ühes sellega ka Sinu lugu.

Aja sees oli olemas elav lugu, kuid sellel puudus algus. Energia ei saanud voolata, kui polnud tervikut. Ilma nimeta ja Sinule kohta andmata oli lugu lõpetamata. Sina püsisid varjudes – Sa ei saanud lahkuda. Olid kusagil ja kõikjal – olemata olles olid Maas ja tuules olemas.

Sina ei vaja Meest ega tema nime. Sina oled Ema ja Sina tead, kes on Sinu esimene poeg. Mine ja seisa tema seljataha. Võta sisse oma koht. Lausu oma nimi aegade teel ja Sina saad nähtavaks. Ühendades ennast energiana ühtsesse võrku, leiab energia nüüd tee ning voolates läbi Sinu, jõuab see Sinu loo algusesse – ring saab loodud.

Omal kohal seistes süütad Sa Hingevalguse. Ära olnud ajas Sina ei saanud seda, mida vajasid. Sina olid omal kohal ja selline oli Sinu lugu – Sina andsid oma osa. Seda mõistes võtad oma elu vastu – Sa oled selle eest oma hinna maksnud. Nüüd on Sul võimalus edasi minna.

Sa kohtud Mehe ja teie ühiste poegadega. Mõistad, et oma elus on igal ühel oma osa ja ülesanded. Kõik ei ole nii nagu elavas hetkes tundub ja läbi oma tunnete näib. Mees hoiab Sind nii nagu ta elus seda ei teinud ja ta kummardab Sinu ees. Pojad hoiavad Sind hellalt ja tõstavad Su troonile ning laotavad kauni ja sooja keebi Sinu õlgadele. Sina oled osa ja oled hoitud. Sinu meel leebub, süda avaneb inimestele ja Maailmale. Oma elu, kui võimaluse eest tänulikkust tundes, lubad Sa enesel iseendaga rahu teha. Kuid veel enne, kui Sina edasi lähed – on Sinul üks töö teha.

Oma ajas kasutasid Sa tugevaid - jõuga sõnu. Sina sõnasid – ütlesid välja – et Sinu järele tullakse ja Sinu eest makstakse kätte. See oli Sinu lohutus ja pidepunkt, mis aitas jalgel püsida ja oli valgusekiir pimeduses. Sinu keha oli võetud, vaim muserdatud – sõnade jõud oli ainus lohutus otsatu valu ja ülekohtu sees. Sinus oli soov kuulda oma nime. Sina vihkasid neid, kes Sind kasutasid, kuid Sind ei näinud. Sina kasutasid viha jõudu ja vihaseid sõnu – maksid enese moel kätte. Kuid vabadus ei saabunud. Sina läksid ära, kuid ei saanud ära minna – olid seotud – sõnad sidusid Sind Maaga ühte.

Maa kannab endas sõnadega külvatud hirmu – „Võõras tuleb relvaga õiglust looma – selle eest, kes jõu ja valega siia toodi, makstakse kätte – kunagi tullakse Oma tagasi nõudma.” Sinu sõnad külvasid omas ajas hirmu – hirmu tulijate ees – võõras inimene tähendas ohtu. See hirm püsis ajast aega, põlvest põlve kandus edasi sõnum – „Ole valvel, kaitse ennast – võõras on vaenlane – tema maksab kätte vanemate tehtud tegude eest.”

Sinu omasid ei tulnud kunagi. Sina jäid ootama, et keegi tuleks – leiaks Sind üles ja saaks teada, ütleks välja Sinu nime ja lõpetaks pooleli oleva loo – Sinu nimi saaks kirja oma aja lõpetavad numbrid. Need numbrid on kirjas aegade raamatud – need olid seal juba siis, kui Sina läksid teele – need said nähtavaks hetkel, mil astusid – ületasid raja.

Nüüd, omal kohal olles, Mehe kõrval ja poegade seljataga seistes – annad Sina oma sõnad vabaks – Sinul ei ole neid enam vaja – Sinus ei ole viha - Sinul ei ole vaenlast. Maa ei hoia enam ära olnud lugu alles – seda ei ole enam vaja – hirm lahustub ja tulija on on Inimene.

Sa hingad välja ja tunned vabanemist - oma elu vastu võttes, oled Sa iseennast vabaks andnud. Lõpuks ometi oled Sa taas keegi - Sinul on nimi - Sina oled Gertrud W. Aegade teel on Sinul oma koht olemas ja nüüd saad Sa edasi minna. Tuul viib Su enesega ühes ja Maa hingab välja, kui Sa kui paitades üle laotuse lendad - hüvasti ja head teed - Alguse Allikal ootab järgmise loo algus ...

Marianne

09.08.2021.a

Mõtetest sai tegu

Mõtetest sai tegu

07.08.2021

Mina ei taha

 

Miks valid öelda – Mina ei taha! – veel enne, kui oled proovinud, kas Sina tahad ...

Banaani-jogurtikook

Seekord leidus kapis maasika-jogurtit ja laua peal liiga pruune banaane – valisin retsepti, kohendasin ja valmis ta sai.

Taigen

2-4 banaani

300 gr jogurtit

4 muna

300 gr kaerajahu 2/3 - kookosejahu 1/3

2 tl küpsetuspulbrit

2 tl vaniljesuhkrut

Kaunistuseks

2 banaani

2 spl siirupit

Pane ahi 180 c peale soojenema. Koori banaanid ja tee need puruks kahvli või saumikseriga. Lisa banaanidele munad ja sega, lisa jogurt ja sega. Lisa saadud massile kuivained ja sega. Määri lahtikäiv koogivorm või või kookoseõliga. Vala taigen vormi ja kaunista pealt banaanidega. Küpseta 30-40 min. Määri peale siirup ja lase mõned minutid pruunistuda 200 c juures. Lõika lahti jahtunult ja serveeri koos jäätise või vaniljekastmega. Tegin koogi nelja banaaniga, võid vähendada kogust, kui see tundub liiga banaanine.

Tagasiside

noorem poeg ja tema sõber sõid kooki vaniljejäätisega ja kiitsid väga. Vanemale pojale ei avaldanud eriti muljet. Abikaasa ütles, et see on kui banaan teise konsistentsiga ja oli söögiks pakutavaga rahul.

Marianne

06.08.2021.a

Energia sagedus on konstellatsiooni väli

Olen olnud, teinud, näinud ja tundnud – ei ole kerge tee olnud. Täna astusin loost välja ja vaatasin kõrvalt – selgemaks sai. Aegade tagused lood on sügavad ja pimedad. Neis olev energia on võimas ja haarab endasse – ammune lugu tundub täiesti enese oma olevat, sest kõik juhtub ja toimub elavas hetkes. Võtmeks oli vaatenurga vahetus, kui mõistsin, et minule NÄIDATI seda viimast, ehmatavalt puudutanud, juhtumit.

Aja lugu kulmineerus, kui sõitsime ühe inimese õue peale, et osta seda, milles olime kokkuleppinud ja avastasime, et olime tema jaoks algusest peale valed – meie olime võõrad. Mitte miski ei lugenud – meid oli oodatud ja piirid ette tehtud, kuid hoolimata kohtumist ettevalmistanud kavast oli inimese hirm temast enesest suurem. 

See oli ehmatav, häiriv ja nõutuks tegev kogemus – me ei saanud aru, miks just meid selliselt koheldi. Loo mõistmise jaoks nägin sedasama inimest kohalikul suurüritusel ennast rahva hulgas täiesti vabalt ja koduselt tundvana ning kuulsin vahetuid muljeid temast, kui sõbralikust ja kohanevast inimesest. Vaatsin oma tunnetest mööda, vaatasin lugu, kui lugu ennast – mida see esindas, millised märksõnad seal olid ja leidsin vastuse. Tegu ei olnud lihtsalt inimeste vahelise mõistmatuse või eripäradega, vaid elava Aja looga – selle Maa Aja ja Inimeste looga.

Erinevates Maailmades, erinevates maades, erinevates kohtades on olemas avatud ja suletud kohad, kõrgemad ja madalamad energiad. Sarnane tõmbab ligi sarnast – loob ehk taastoodab ise ennast samana. Mida rohkem on samasuguseid, seda suurem on selle nimelise energia hulk. Selles energias avalduvad selle sageduse, veel lahendamata, lood – taas luuakse ja korratakse. See on ühendus aegade teel – minevik, olevik ja tulevik ühes. See on side, mis toob olnu tänasesse päeva ja seda mööda saab ajas tagasi minna. Üks ja ühine konstellatsiooni väli.

On kerge olla seal, kus leidub heledus ja avarus, kuid on raske olla seal, kus sügavuse pimedus on lähedal ning kuna selget valgust on vähe, siis hämaruse sees, kui unes olles, mängitakse läbi Aja sisse peidetud ja ununenud lugusid. Võetakse neid omadena, minnakse kaasa ja lastakse ennast tunnetel sõidutada – ollakse osa taasloomisest – loo alles hoidmisest. Magatakse ühiselt ühist und ja ollakse, kui ämblikuvõrkku kinni takerdunud. Pole selgust ega teed, on katkised valikud. Muster kordub jalgade all.

Sageduses on nii nagu on – seal avaneb uks loo sisse, sest just sellest saab võti, mis avanenud lugu mõistes ja lahendades, olnust läbi astudes, loob ukse loost välja. Ma ei mõistnud, miks ja mis siin suuremalt toimub, tundsin puudutusi endas ja kaitsesin iseennast ning pidasin lahinguid. Madalam sagedus – Aja lood on meie jalge alla ja siin elavad inimesed on kui resonaatorid, mis võimendavad olnut nii, et sellest saab olev ja minevik kestab seni, kuni kaasamängimise asemel astutakse kõrvale ja mõistetakse olla vaatleja rollis – ollakse seotud, kuid lugu ei ole päris enese oma.

Maa soovib terveneda – tulgu uued, et vana saaks lahti lasta vanast – läbi aegade toimuvad üha uued ja uued katsed. Vajatakse uusi, kuid kardetakse võõraid. Lahendus peaks leiduma uues energias, kuid vana lugu ei lahene seni, kuni see ei ole lahenenud – vana energia vabanenud. Uued tulijad mõjutavad tasakaalu, kuid seda ei saa piisavalt rohkem, et muuta tasakaalupunkti asukohta, sest Maa on vanas sageduses, milles taastoodetakse hirmu sellesama võõra ees, keda ollakse ise siia kutsunud.

Kuidas saaks võõrast oma? Senikaua, kuni inimestes on tunded, et tulija võtab olnutelt, midagi ära – vähem jääb järele, muudab oma olemas olemisega liiga palju või valesti, tema nähtav ja tuntav olemas olemine hoiab üleval hirmu tundmatu ees ning tulija ei tohiks olla/ tunda ennast vabana, vaid peaks olema tänulik ja alandlik – ei võta inimene inimest vastu – sõnad on õpitud pealispind ja tulija jääb võõraks. Hirm võõra ees on ajaga kaasas olnud läbi aegade. Maa tasakaal on paigast ära, sest Maa lapsed ei ole võrdselt olulised ega väärtuslikud. Mõned oleksid justkui asjad ja vahendid.

Võõrast saab Oma ehk Osa ajas, mil tulija on inimesena kingitus, mitte rahakoti täide või tööd tegev vahend. Tasakaalupunkt nihutatakse ajas ja sagedust muudetakse ajal, mil inimesel inimesena on väärtus. Kõigil ja kõigel, mis/ kes on olemas, on aeg olla olemas. Kõigi jaoks on olemas oma koht seal, kus ollakse ja sellise iseendana, millisena ollakse. Kõik olijad ja olev on oluline ja vajalik – terviku osad. Kui jätta osad välja, siis tervikut ei ole ja energia ei saa voolata, et ise terveneda. Maa räägib Inimesega, kuid inimene tunneb tunnetega - ta ei ole avanud oma südant, sest hirm, võõra ees, sunnib olema enesekaitses ja ennast kaitsva inimese jaoks saab inimesest inimesele vaenlane - see võõras, kes pole oma.

Küsi eneselt, mida Sina kardad – mis võib ja saab juhtuda, kui Sina ise lubad enesel olla vaba – Sinul ei ole vaenlasi ja seega ei ole vaja ise ennast kaitsta? See, mis juhtub, „juhtub” nagunii - see on Sinu enese valitud tee ja õppetunnid sellel. Selle eest, mis tuleb, ei päästa ega säästa iseenese - InimHinge, kui ühe osa tervikust, eitamine.

Marianne

05.08.2021.a

Inimese näoline Hing

 

Soovin, et oleks olemas selline inimene, kes mõistaks minu tundeid ja olemist – saaks aru, kuidas on olla minu nahas. Kuid ometi saan vihaseks, kui teine ütleb – Mina mõistan Sind – kuid ta ju ei mõista, sest ta ei tunne sedasama. Kui ta tunneks samamoodi, siis oleks minul ju kergem – me oleksime kui üks ja see, mis on minu, sellest saaks meie ja minule jääks alles pool - vähem. Kuid mina tunnen, et olen selles tundesupis üksinda – kõik on minu ja minus ning mitte kellelegi ei lähe see päriselt korda.

Mina vihkan Maailma, sest teistel ei näi seal samasuguseid raskusi olevat ja minu olemine ei puuduta neid. Teen järelduse, et nemad ei hooli minust, sest nad ei aita ega toeta. Selle asemel loovad hoopis vahed vahele. See kannab endas sõnumit – Ära tule! Ära puutu! Ära tule sellisena nagu oled! Inimesed loovad nähtvad vahed vahele, tõmbuvad eemale ja kasvatavad sõnadega seinad ette. Inimesed kaitsevad iseennast, sest nad ei taha minu tundeid kogeda – kokkupuutudes tunneksid ka nemad.

„Tule ja ole meiega ühes, kui tuled oma tunnetega toime. Kuid seni kaua, kuni ei tule, mine ja ole mujal, meie Meie seest väljas.” Tajun seda tundekülmusena – mind ei mõisteta ega toetata, järelikult ei hoolita ja hüljatakse nähtavalt – mina ei saa olla Meie. Mina ei saa osa sellest, mis on Meie sees – minule ei jagata ühist aega, et kogeda ühiselt head ja halba, kogeda ühiselt häid tundeid, naeru, nalju, sõbralikkust, hoolimist ja hoidmist, sest kui on teistes, siis koos olles oleks ka minu sees.

Kui ma näen, et kõrval on teised, kes on ühes, siis tahan olla sellest osa, et lülitada ennast tundma, jagada ja vahetada oma tundeid – olla seotud ühisesse võrku – see on minu TundeMina vajadus. Kui olen kellegi kõrval ja see keegi prõmmib oma kõvade, nurklike ja häirivate sõnadega, tegemistega, olemisega minu vastu, siis ta tahab, et võtaksin osa st looksin Meie ja lahendaksin/ lahjendaksin tema tunde ära. Lülitan ennast vastu seisma – vastama teise eemalehoidmiseks või lülitan ennast välja – tundekülmaks, et mitte reageerida vastu või pihta, olen enese sees enese kaitses, sest ei taha olla teise tunne.

Justkui peaksin, oleksin sunnitud või tahaksin teise tundes olemise ajal tund(m)a sedasama. Kuidas ma lahenen, kuidas teine laheneb? Kuidas valida olla teine tunne? Miks ma ei vali olla? Justkui ei saaks ega oskaks ise – lüliti on mujal, lahendus kusagil väljas, võti kellegi teise käes.

Tunne sama – on käsk ja appihüüd. Mõista mind – see on see, millisena Maailma näen. Tundega kaitsen ise ennast tunnete eest – TundeMina lülitused. Tunne sama, siis oleme üks. Ometi ma ei salli seda, kui teine tunneb sedasama, sest see oleks kui osatamine, kui viha vaatab vastu vihale, solvumine solvumisele, vaikus vaikusele ... - minu tunne kasvatab sarnast ja ühise meiena olles, me mattume kui laviini alla ja võitleme enese eest ja teise vastu, sest ei näe muud väljapääsu, kui teine tuleb sundida tundmist lõpetama.

Olen okkaline, sest ma tean, et teine ei hoia mind – temal ei ole selle jaoks aega. Teine ei anna oma aega, et õpiksin ise oma tunnetega toime tulema. Teine ei ole ega jää kõrvale – tema läheb ja jätab. Ta ütleb ette, kuidas peaks või ei tohiks tunda. Teise sõnade järgi on raske teha, sest sellisena ma ei oska olla – see ei ole veel mina. Ma ei näe teed sellise iseendani, vajan saatmist – kaasteelist. Kuid mina olen ju saadetud – minus on hing – mina olen Inimese näoline Hing.

Maailm, jagades oma tähelepanu, ütleb tähelepanuvalguses seisjale – Sina oled, sest meie tunneme – meie anname Sinule võimaluse olla selline ja tunda seda, mida meie tunneme – oleme ühes olles olnud Meie ning saanud osa – kui Meil on olnud hea, siis Sina saad tunda ennast hea, ilusa ja õigena – kui Meis on kasvanud valed tunded, siis Sina saad tunda ennast valena.

Mina igatsen ja vajan tundeid. Kogen hoolimatust, kui minul ei aidata enese jaoks vajalikke tundeid tunda st ei tunta nähtavalt, et mina saaksin tunda peegeldusena. Minu sees on vajadus hea ja olulise tunde järgi – ma olen olnud ja teinud ning nüüd palun andke mulle minule kuuluv tunne – minul on õigus sellele. Näen, kuidas teistele jagatakse sellised võimalusi, justkui nemad oleksid õigemad või paremad. Mina jään kõrvale, välja ja ilma.

Justkui ilma teisteta ma ei saaks olla ega tunda. Ilma teisteta olen üksinda ja eraldi – mina ise astun üksi ja eraldi olema, sest teine on võimalik vaenlane. Tundekülmuse käes olles tunnen, et teine ei reageeri õieti – ta hoiab mind enesest eemal. Teine võib öelda – Mina mõistan Sind – kuid ta ei mõista, sest ta laseb mul olla see tunne, milline ma ei taha olla ja selline olemine ei ole hea. Kuidas tema saab mõista, kui mina ise ei mõista ise ennast? Tean, et ma ei taha olla, kuid ometi mina ise hoian kinni sellisest olemisest – minus on vajadus, kuid ma ei leia vastust küsimusele miks, sest reageerin tundena.

Teisel ei ole aega ega tahtmist, et luua turvaline ruum, kus ma ei kaoks, ei oleks nimetatud ega tõkestatud või tagantlükatud. Vajan aega – vastu reageerimisest vaba aega, et vaikuses ja hoidmises olles leida üles käest lipsanud tee. Seni loon ennast üha edasi tundena, sest see tundub olevat ainuke lahendus, et võideldes, enese nimel teiste vastu, hoida teisi enesest eemal selleks, et teiste tunded ei puudutaks mind st nad ei ärataks üles minus peituvaid tundeid ja minu sisse jääks alles enese jaoks vajalik koht ja aeg iseendale varjus ja vaiki olemiseks.

Mõista mind - palun ole minu peegelpilt – selline õige, mis aitab mul vajaminev olla. Palun ära ole vale – selline, milline mina ei taha olla – selline, kust ma ei näe ennast hea ja ilusa – nii ma ei saa olla ilus ega hea. Ühes olles näitab vale peegelpilt Sinu tunnet, kui minu süüd ja kohustust. Sina ei hoia mind – Sina tunned ennast minu kõrval valesti ja seega mina ise olen vale. Sina oled minu käes katki kukkunud ja valad end välja koleda ning ebameeldivana.

Sina ei ole Mina ja Mina ei ole Sina – Sinul on vaja olla see tunne, mille oled endale appi valinud. Tahan, et vajutaksid nuppu ja lõpetaksid tundmise, selgineksid ja oleksid õige ja ilus peegeldus. Tegelikult ma ei vaja peegeldust, vaid aega ja hoidmist – saatmist, kuid oma jonnimises ma ei ole sellega nõus, vaid vajan peegeldust - tunnet.

Mina ei taha, et teine tunneks end minu nähes nii nagu mina ei saa võimalust tunda – minu jaoks ei ole loodud võimalust ega antud aega, kus tunda – teine on minu asemel – teine on justkui võtnud ära minule kuuluva – olen ilma jäetud, järelikult väljas ja hüljatud. Saadava tähelepanu hulk suurendab tunnet – mina olen nii palju, nii ilus, nii hea – valguse pöördudes kukun sügavikku – enese loo vastaspoolele ja mina ei saa enam olla! Olemine tundub nii kättesaamatus kauguses – üles tuleb leida võimalus, kuidas saada õige tähelepanu endale tagasi, siis mina olen jälle – olen tähelepanust sõltuvuses.

Kui juhtub, et suudan/ oskan olla õige ja tähelepanu on minul, siis see ei rahulda ega toida mind – ma olen selle juba ette kaotanud, sest olen kogenud selle üürikest hetke ja petlikkust – see ei jää kestma. Mitte miski, mis on väljaspool mind ja mida mina ise ei suuda kontrollida, ei ole kindel ega püsiv. Seega peitub välises oht ja minu vastas seisja on potentsiaalne vaenlane – ka mina ise. Tähelepanu ei ole loodud olema minu jaoks ega pärast.

Lähen välja ja olen ühes, et saada võimalus olla. Ma ei vali minna ja olla, kui tean, et seal ja siis ma ei saa enesele sellist võimalust – mind ei leia sealt, kus see on teiste päralt. Kes päästaks, kes lahendaks, kes annaks võimaluse olla? Valin kõrvale ja ühte Minu inimesi, neid, kellega ühes saan olla, kes aitavad olla, kes näevad mind soovituna. Mina ei vali ega taha olla koos nendega, kes ei näe ega väärtusta mind minuna – peegelduse muutmiseks pean, nendega ühes olles, oskama olla õige, sest iseendana olen vale – ma ei näe iseendana olles neis sellist iseennast, millisena soovin olla, tunda – need on valed peeglid.

Ometi komistan ma just nende otsa – astun, olen ja tunnen – vau, olen leidnud kui kodu – olen õigena, ilusa ja heana – iseendana, kuid siis tuleb prauh – nende samade peeglite pildid vahetuvad ja ma tunnen ning näen ennast teiste hoolimatuse tõttu taas inetu ja valena. Minule tehakse haiget – sulgun, kaitsen, põgenen. Ma ei taha vaadata lugu, sest tunnen – tunne olen mina ise ja mina ei saa lasta endast lahti.

Marianne

04.08.2021.a

Peo pesa peal

 

Hoian ise ennast

kokkupigistatud

rusika sees -

mina ei usalda

iseennast

ega Maailma.

Mina ei julge

peopesa avada -

tuul võib viia lendu,

liigutus mõtlematu

maha kukutada.

Olen õrn ja habras,

elu võib murda,

juhus katki teha.

Rusikas käed

on võitleja käed -

mina ei luba elul tulla

ja mind puudutada -

mina ise

ei anna iseendale

luba, et astuda ...

Vajan tunnet, et olen hoitud selle jaoks, et tunda ennast turvaliselt. Kuid, kui nüüd järgi mõelda ja ausalt tunnistada, siis tegelikult ma ju olengi hoitud, kuid enese tunne ütleb, et nagu ei oleks ka, sest minu seest võib leida ärevust, nukrust, viha, kurbust, kadedust, ängi, kiuslikkust jne. Mina ise olen need tunded enesele valinud, kui olen tundnud ennast üksinda, abituna, hüljatuna, väärtusetuna, hirmununa.

Ma ju ei oleks selline st ei tunneks ennast sellisena, kui mina oleksin hoitud. Minus elab uskumus, et hoituna olles mina ennast sellisena ei tunneks ega oma elu elamist kogeks. Ometi ma tean, et olen hoitud, kuid see teadmine ei vabasta mind – minu keha on kui müür ja vangla, mille sees olen vangis – olen vangi mõistetud.

Kuidas ja millisel hetkel tunneksin end hoituna st võtaksin vastu teadmise – mina olen saadetud? See sünnib siis, kui ma lõdvestun ega hoia üleval ühtegi kaitset. Ei sunni ennast olema, tegema, näima, väljenduma, iseennast kontrollima – ma ei reageeri vastu ega lahenda ette ära ega püüa olnut ära parandada. Võtan iseendalt vabaduse, kui reageerin tunnetega – mina ise ühendan ennast kõikusest lahti hetkel, mil valin olla tunne. Olen olemises – sulan olemas olevasse – olen ühenduses kõigi ja kõigega – iseenda aja algusega.

Avan oma pihu -

olen peo pesa peal -

väljahingates õrnalt

viib tasane vool

lendu mind sealt -

olen vabaks andnud ennast ...

Marianne

03.08.2021.a