Peo pesa peal

 

Hoian ise ennast

kokkupigistatud

rusika sees -

mina ei usalda

iseennast

ega Maailma.

Mina ei julge

peopesa avada -

tuul võib viia lendu,

liigutus mõtlematu

maha kukutada.

Olen õrn ja habras,

elu võib murda,

juhus katki teha.

Rusikas käed

on võitleja käed -

mina ei luba elul tulla

ja mind puudutada -

mina ise

ei anna iseendale

luba, et astuda ...

Vajan tunnet, et olen hoitud selle jaoks, et tunda ennast turvaliselt. Kuid, kui nüüd järgi mõelda ja ausalt tunnistada, siis tegelikult ma ju olengi hoitud, kuid enese tunne ütleb, et nagu ei oleks ka, sest minu seest võib leida ärevust, nukrust, viha, kurbust, kadedust, ängi, kiuslikkust jne. Mina ise olen need tunded enesele valinud, kui olen tundnud ennast üksinda, abituna, hüljatuna, väärtusetuna, hirmununa.

Ma ju ei oleks selline st ei tunneks ennast sellisena, kui mina oleksin hoitud. Minus elab uskumus, et hoituna olles mina ennast sellisena ei tunneks ega oma elu elamist kogeks. Ometi ma tean, et olen hoitud, kuid see teadmine ei vabasta mind – minu keha on kui müür ja vangla, mille sees olen vangis – olen vangi mõistetud.

Kuidas ja millisel hetkel tunneksin end hoituna st võtaksin vastu teadmise – mina olen saadetud? See sünnib siis, kui ma lõdvestun ega hoia üleval ühtegi kaitset. Ei sunni ennast olema, tegema, näima, väljenduma, iseennast kontrollima – ma ei reageeri vastu ega lahenda ette ära ega püüa olnut ära parandada. Võtan iseendalt vabaduse, kui reageerin tunnetega – mina ise ühendan ennast kõikusest lahti hetkel, mil valin olla tunne. Olen olemises – sulan olemas olevasse – olen ühenduses kõigi ja kõigega – iseenda aja algusega.

Avan oma pihu -

olen peo pesa peal -

väljahingates õrnalt

viib tasane vool

lendu mind sealt -

olen vabaks andnud ennast ...

Marianne

03.08.2021.a