Olen olnud, teinud, näinud ja tundnud – ei ole kerge tee olnud. Täna astusin loost välja ja vaatasin kõrvalt – selgemaks sai. Aegade tagused lood on sügavad ja pimedad. Neis olev energia on võimas ja haarab endasse – ammune lugu tundub täiesti enese oma olevat, sest kõik juhtub ja toimub elavas hetkes. Võtmeks oli vaatenurga vahetus, kui mõistsin, et minule NÄIDATI seda viimast, ehmatavalt puudutanud, juhtumit.
Aja lugu kulmineerus, kui sõitsime ühe inimese õue peale, et osta seda, milles olime kokkuleppinud ja avastasime, et olime tema jaoks algusest peale valed – meie olime võõrad. Mitte miski ei lugenud – meid oli oodatud ja piirid ette tehtud, kuid hoolimata kohtumist ettevalmistanud kavast oli inimese hirm temast enesest suurem.
See oli ehmatav, häiriv ja nõutuks tegev kogemus – me ei saanud aru, miks just meid selliselt koheldi. Loo mõistmise jaoks nägin sedasama inimest kohalikul suurüritusel ennast rahva hulgas täiesti vabalt ja koduselt tundvana ning kuulsin vahetuid muljeid temast, kui sõbralikust ja kohanevast inimesest. Vaatsin oma tunnetest mööda, vaatasin lugu, kui lugu ennast – mida see esindas, millised märksõnad seal olid ja leidsin vastuse. Tegu ei olnud lihtsalt inimeste vahelise mõistmatuse või eripäradega, vaid elava Aja looga – selle Maa Aja ja Inimeste looga.
Erinevates Maailmades, erinevates maades, erinevates kohtades on olemas avatud ja suletud kohad, kõrgemad ja madalamad energiad. Sarnane tõmbab ligi sarnast – loob ehk taastoodab ise ennast samana. Mida rohkem on samasuguseid, seda suurem on selle nimelise energia hulk. Selles energias avalduvad selle sageduse, veel lahendamata, lood – taas luuakse ja korratakse. See on ühendus aegade teel – minevik, olevik ja tulevik ühes. See on side, mis toob olnu tänasesse päeva ja seda mööda saab ajas tagasi minna. Üks ja ühine konstellatsiooni väli.
On kerge olla seal, kus leidub heledus ja avarus, kuid on raske olla seal, kus sügavuse pimedus on lähedal ning kuna selget valgust on vähe, siis hämaruse sees, kui unes olles, mängitakse läbi Aja sisse peidetud ja ununenud lugusid. Võetakse neid omadena, minnakse kaasa ja lastakse ennast tunnetel sõidutada – ollakse osa taasloomisest – loo alles hoidmisest. Magatakse ühiselt ühist und ja ollakse, kui ämblikuvõrkku kinni takerdunud. Pole selgust ega teed, on katkised valikud. Muster kordub jalgade all.
Sageduses on nii nagu on – seal avaneb uks loo sisse, sest just sellest saab võti, mis avanenud lugu mõistes ja lahendades, olnust läbi astudes, loob ukse loost välja. Ma ei mõistnud, miks ja mis siin suuremalt toimub, tundsin puudutusi endas ja kaitsesin iseennast ning pidasin lahinguid. Madalam sagedus – Aja lood on meie jalge alla ja siin elavad inimesed on kui resonaatorid, mis võimendavad olnut nii, et sellest saab olev ja minevik kestab seni, kuni kaasamängimise asemel astutakse kõrvale ja mõistetakse olla vaatleja rollis – ollakse seotud, kuid lugu ei ole päris enese oma.
Maa soovib terveneda – tulgu uued, et vana saaks lahti lasta vanast – läbi aegade toimuvad üha uued ja uued katsed. Vajatakse uusi, kuid kardetakse võõraid. Lahendus peaks leiduma uues energias, kuid vana lugu ei lahene seni, kuni see ei ole lahenenud – vana energia vabanenud. Uued tulijad mõjutavad tasakaalu, kuid seda ei saa piisavalt rohkem, et muuta tasakaalupunkti asukohta, sest Maa on vanas sageduses, milles taastoodetakse hirmu sellesama võõra ees, keda ollakse ise siia kutsunud.
Kuidas saaks võõrast oma? Senikaua, kuni inimestes on tunded, et tulija võtab olnutelt, midagi ära – vähem jääb järele, muudab oma olemas olemisega liiga palju või valesti, tema nähtav ja tuntav olemas olemine hoiab üleval hirmu tundmatu ees ning tulija ei tohiks olla/ tunda ennast vabana, vaid peaks olema tänulik ja alandlik – ei võta inimene inimest vastu – sõnad on õpitud pealispind ja tulija jääb võõraks. Hirm võõra ees on ajaga kaasas olnud läbi aegade. Maa tasakaal on paigast ära, sest Maa lapsed ei ole võrdselt olulised ega väärtuslikud. Mõned oleksid justkui asjad ja vahendid.
Võõrast saab Oma ehk Osa ajas, mil tulija on inimesena kingitus, mitte rahakoti täide või tööd tegev vahend. Tasakaalupunkt nihutatakse ajas ja sagedust muudetakse ajal, mil inimesel inimesena on väärtus. Kõigil ja kõigel, mis/ kes on olemas, on aeg olla olemas. Kõigi jaoks on olemas oma koht seal, kus ollakse ja sellise iseendana, millisena ollakse. Kõik olijad ja olev on oluline ja vajalik – terviku osad. Kui jätta osad välja, siis tervikut ei ole ja energia ei saa voolata, et ise terveneda. Maa räägib Inimesega, kuid inimene tunneb tunnetega - ta ei ole avanud oma südant, sest hirm, võõra ees, sunnib olema enesekaitses ja ennast kaitsva inimese jaoks saab inimesest inimesele vaenlane - see võõras, kes pole oma.
Küsi eneselt, mida Sina kardad – mis võib ja saab juhtuda, kui Sina ise lubad enesel olla vaba – Sinul ei ole vaenlasi ja seega ei ole vaja ise ennast kaitsta? See, mis juhtub, „juhtub” nagunii - see on Sinu enese valitud tee ja õppetunnid sellel. Selle eest, mis tuleb, ei päästa ega säästa iseenese - InimHinge, kui ühe osa tervikust, eitamine.
Marianne
05.08.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar