Nii sageli hülgab inimene ise oma jõu, jätab kasutamata oma väe ega võta iseennast vastu – ta ei kasuta enese Nime – seda päris oma ja õiget. Ometi osatakse olla uhked ühe nime üle – Eesti - minu Maa, minu Toit, minu Loodus jne, kuid enese nimi – see suure väega sõna leiab samasuguse lühenduse ja muutuse, kui oma emakeele vastu hoolimatuna olles saab kõnekeeles, mis iganes sõnast enesele sobivam varinat. Justkui poleks aega või viitsimist öelda sõnu välja – võetakse olevalt jõud ja vägi, järele jäävad nuditud lühendid.
Inimese nimi(ed) on tema enese lugu, tee ja ülesanded – jõud ja vägi. See võib olla keeruline tee käia, mitte just kõige kergemate killast kogeda ja kaasas olevat lahendada ning nii jäädakse kinni lapsepõlve hellitavate, suupärasemate lühendite või nicknamede juurde – nimetamiste juurde. Need on inimeste ümbernimetamised - justkui oleks kusagil olemas üks kuri, kes ei tohi õiget nime kuulda – tegelikult ei taheta ise oma nime kuulda ega selle nimeline olla või selle nimelisena oma elu kogeda.
Moonutatud ja seega valesid nimesid kasutavatel lähedastel, sõpradel, õpetajatele, töökaaslastel, oleks justkui õigus inimene teiseks nimetada – mugandada inimese nimi enesele suupäraseks, kuid tegelikkuses narrida, sest sellisel moel käitudes ei austata inimest ega tema väge. Inimeste nimesid pisendatakse, peidetakse, hüljatakse avalikult ja igapäevaselt ning siis küsitakse iseendilt ja teadlastelt – Miks inimesed on katki? Inimeste jõud, vägi ja teed ongi katki, kui ollakse ise valinud või vaikimis nõustutud sellega, et oma nimes peituvat väge ei kasutata.
Marianne
10.08.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar