Aegade sees on lood Naistest ja Meestest, kelle algused on kirikuraamatutesse kirja pandud. Neil kõigil on olnud oma alguse tähis - nimi ja number - kuid edasi jäi vaikus – aega lõpetavaid numbreid ei järgnenud ja nii jäid need lood pooleli. Numbreid ei saadud üleskirjutada, sest neid ei teatud – Mehed ja Naised olid jäänud oma teedel kadunuks - ilma nimeta inimestel ei olnud nimelist kohta. Aegade teel on ikka veel, ajas kaotatud nimedega, pooleli olevaid lugusid – ollakse oma aegades kinni, sest kusagil on midagi jäänud lõpetamata. Maa kannab endas ja annab edasi nende Meest ja Naiste lugusid – inimesed, kes elavad neis kohtades, mängivad üha uuesti läbi pooleli olevaid lugusid, et ükskord ometi mõistetaks vaadata, millest lugu jutustab – mitte tormata ise ennast kaitsma - tundma.
Gertrudi lugu
Sina olid ja Sinul oli olnud, kuid korraga ei olnud Sa enam keegi. Sina olid naine, kes toodi teisalt jahisaagina kaasa. Seljataha, kättesaamatusse kaugusesse, jäid nimi ja suguvõsa toetus. Sind võeti ja lapsed sündisid – pojad kõlbasid – nemad võeti ja viidi. Tütart ei tulnud – kedagi hingele paituseks ei jäänud. Oli olnud ja enam ei olnud – kohta Sinule ei antud. Sinust ei jäänud elavat mälestust, kivi ega kohta – Sina ei elanud siin oma nime all. Sinust jälge ei jäänud, kuid ometi jäid maha rajad ja sünnitatud pojad. Veri oli, see kandus ajas edasi ja ühes sellega ka Sinu lugu.
Aja sees oli olemas elav lugu, kuid sellel puudus algus. Energia ei saanud voolata, kui polnud tervikut. Ilma nimeta ja Sinule kohta andmata oli lugu lõpetamata. Sina püsisid varjudes – Sa ei saanud lahkuda. Olid kusagil ja kõikjal – olemata olles olid Maas ja tuules olemas.
Sina ei vaja Meest ega tema nime. Sina oled Ema ja Sina tead, kes on Sinu esimene poeg. Mine ja seisa tema seljataha. Võta sisse oma koht. Lausu oma nimi aegade teel ja Sina saad nähtavaks. Ühendades ennast energiana ühtsesse võrku, leiab energia nüüd tee ning voolates läbi Sinu, jõuab see Sinu loo algusesse – ring saab loodud.
Omal kohal seistes süütad Sa Hingevalguse. Ära olnud ajas Sina ei saanud seda, mida vajasid. Sina olid omal kohal ja selline oli Sinu lugu – Sina andsid oma osa. Seda mõistes võtad oma elu vastu – Sa oled selle eest oma hinna maksnud. Nüüd on Sul võimalus edasi minna.
Sa kohtud Mehe ja teie ühiste poegadega. Mõistad, et oma elus on igal ühel oma osa ja ülesanded. Kõik ei ole nii nagu elavas hetkes tundub ja läbi oma tunnete näib. Mees hoiab Sind nii nagu ta elus seda ei teinud ja ta kummardab Sinu ees. Pojad hoiavad Sind hellalt ja tõstavad Su troonile ning laotavad kauni ja sooja keebi Sinu õlgadele. Sina oled osa ja oled hoitud. Sinu meel leebub, süda avaneb inimestele ja Maailmale. Oma elu, kui võimaluse eest tänulikkust tundes, lubad Sa enesel iseendaga rahu teha. Kuid veel enne, kui Sina edasi lähed – on Sinul üks töö teha.
Oma ajas kasutasid Sa tugevaid - jõuga sõnu. Sina sõnasid – ütlesid välja – et Sinu järele tullakse ja Sinu eest makstakse kätte. See oli Sinu lohutus ja pidepunkt, mis aitas jalgel püsida ja oli valgusekiir pimeduses. Sinu keha oli võetud, vaim muserdatud – sõnade jõud oli ainus lohutus otsatu valu ja ülekohtu sees. Sinus oli soov kuulda oma nime. Sina vihkasid neid, kes Sind kasutasid, kuid Sind ei näinud. Sina kasutasid viha jõudu ja vihaseid sõnu – maksid enese moel kätte. Kuid vabadus ei saabunud. Sina läksid ära, kuid ei saanud ära minna – olid seotud – sõnad sidusid Sind Maaga ühte.
Maa kannab endas sõnadega külvatud hirmu – „Võõras tuleb relvaga õiglust looma – selle eest, kes jõu ja valega siia toodi, makstakse kätte – kunagi tullakse Oma tagasi nõudma.” Sinu sõnad külvasid omas ajas hirmu – hirmu tulijate ees – võõras inimene tähendas ohtu. See hirm püsis ajast aega, põlvest põlve kandus edasi sõnum – „Ole valvel, kaitse ennast – võõras on vaenlane – tema maksab kätte vanemate tehtud tegude eest.”
Sinu omasid ei tulnud kunagi. Sina jäid ootama, et keegi tuleks – leiaks Sind üles ja saaks teada, ütleks välja Sinu nime ja lõpetaks pooleli oleva loo – Sinu nimi saaks kirja oma aja lõpetavad numbrid. Need numbrid on kirjas aegade raamatud – need olid seal juba siis, kui Sina läksid teele – need said nähtavaks hetkel, mil astusid – ületasid raja.
Nüüd, omal kohal olles, Mehe kõrval ja poegade seljataga seistes – annad Sina oma sõnad vabaks – Sinul ei ole neid enam vaja – Sinus ei ole viha - Sinul ei ole vaenlast. Maa ei hoia enam ära olnud lugu alles – seda ei ole enam vaja – hirm lahustub ja tulija on on Inimene.
Sa hingad välja ja tunned vabanemist - oma elu vastu võttes, oled Sa iseennast vabaks andnud. Lõpuks ometi oled Sa taas keegi - Sinul on nimi - Sina oled Gertrud W. Aegade teel on Sinul oma koht olemas ja nüüd saad Sa edasi minna. Tuul viib Su enesega ühes ja Maa hingab välja, kui Sa kui paitades üle laotuse lendad - hüvasti ja head teed - Alguse Allikal ootab järgmise loo algus ...
Marianne
09.08.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar